SEPTEMBER

Ma ei kirjutanud siia terve septembri kuu ja ma leidsin, et nüüd on aeg.
Mul oli päris tegus kuu vist. Ma alustan oma juttu sellest, mille üle ma kõige uhkem olen. Nimelt, ma sain oma ämblikute hirmust peaaegu üle. Ebamugavustunne nende elukatega samas ruumis olles on säilinud, aga ma ei lähe nii paanikasse kui varem. Hirmust vabanemise protsess algas mulle eneselegi teadmata kui me Mardiga Puhtusse trippisime. Muide Puhtu on nii armas koht. Nii vaikne, nii oeh.

 Kahjuks või õnneks on mul ainsad Puhtus tehtud pildid kitsedest... Valetan. Üks pilt on veinipudelist ka, aga see on selline udune meeldetuletus selleks, et ma teinekord poes veiniriiuli ees paanikasse ei satuks. Anyway... Selle tripi vältel pidin ma kasutama välikäimlat ja ma olen täiesti teadlik, et nendes elab tavaliselt mõni ämblik. Ma tean, ma olin valmis mõneks ämblikuks. Esimest korda käies nägingi seinal kahte jurakat. Daddy very-longlegs. Hakkasin kasutama nendega rääkimise tehnikat, mis on järele mõeldes nii tobe ja natuke naljakas. Aga hei, smalltalk nende kahega aitas. I was fine. Nad lihtsalt hängisid seinal. Chill. Kui ma järgmine kord vetsu läksin, siis oh boy... Lugesin valju häälega kokku 8 ämblikku. Kasutasin jälle nendega rääkimise tehnikat, et ennast rahustada. "Kas käite siin tihti?" oli ainult üks naeruväärsetest küsimustest, mida ma hirmust pissides küsisin (tegelt ei olnud nii väga hirmust, aga hirm aitas kaasa I guess). Ma olen täiesti veendunud, et üks ämblikest oli mürgine. Ta lihtsalt nägi välja nii... mürgine. Kõige hullem oli see, et nad hängisid uksed kohal, nii et iga kord välja minnes, kartsin, et keegi kukub mulle pähe. Ükski ämblik ei lõpetanud õnneks mul peale vetsus käimist õla peal... AGA METSAS JALUTAMAS KÄIES KÜLL. Mul oli erakordselt hea meel, et ma kandsin valget pusa ja ma seda elukat kohe nägin, sest muidu oleks ta päris kindlalt mu ühel hetkel mu kaela silitanud ja ma pole veel selliseks läheduseks ämblikega valmis. Elasin üle, värisesin natuke, aga enamjaolt oli okei. Panin vetsuämblikele nimed ka. Satan, Lucifer, McDemonface, Poison Ivy, Holy Shit, Eww, Dark Lord ja Mikk. Spooky stuff.
 Paar päeva peale Puhtust tagasi jõudmist käisin oma tädipoja sünnipäeval. Selline armas perekonnaga istumine oli... ma arvan. Üks külalistest oli oma koera kaasa toonud, nii et ma ei suutnud eriti millelegi muule keskenduda.

Proovi millelegi muule keskenduda kui selline pontu sulle koguaeg oma palli toob. Ma mängisin terve sünnipäeva koeraga. Parim pidu ever!
 Järgmine suurem üritus kus ma käisin oli "Valgus kõnnib Kadriorus". Ma valguse kohta ei tea, aga inimesi kõndis küll palju. Kui ma plaanin kunagi uuesti minna, siis palun tuletage meelde kui palju inimesi seal oli! Paljud olid oma pisikesed koerad kaasa võtnud ja ma nii kartsin, et keegi astub neile lihtsalt peale. Ma olin väga pinges. Ma astusin ühel hetkel peaaegu lapsekärusse. Palju inimesi, natuke valgust, soe õhtu.

 Peale seda käisin ema tööjuures koeri ka hoidmas. Sellest mäletan ma nii palju, et ma ei tahtnud algul minna. Ma polnud eelnevalt palju kodus olnud ja Bonniga hänginud. Tundsin end päris süüdi, sest nägin kui väga ta minuga hängida tahtis. Lõpuks läksin ikkagi kuna lootsin natuke kirjutamist tehtud saada ja seal on mul kirjutamine alati kuidagi lihtsamalt tulnud. Ühtteist sain tehtud, aga olemine oli ikka päris moss. Pontud lohutasid. Üks püüdis sülle ronida. Tegelikult oli armas.

   Jannul oli sünnipäev! Kuidagi juhuslikult arenes sellega seoses üllatuspeo korraldamine ja ma pidin tegema nii, et ta usuks, et ma ei saa temaga ta sünnipäeval hängida. Kui Kärol juba oma sõbrantsi ära petta üritab, siis muidugi põeb ta järsku vana piima pärast toidumürgitust. Kogu vale oli väga hoolega läbi mõeldud. Ma panin endale kella poole seitsmeks varahommikul äratuse, et saata talle snap sisuga "yo arva kes just oma sisikonna välja oksendas". Kõik läks plaanipäraselt, aga issand jumal kui halvasti ma end seda kõike tehes tundsin. Ma kasvatasin omale lõpuks otsaette "sõbrannale valetamise" stressivistriku. Õnneks ta ei vihanud mind ja meil oli väga tore õhtu. Õnneks!

 Ma võiksin siinkohal rõõmsalt otsad kokku tõmmata ja öelda, et mul oli "väga lit kuu" ja siis vaikselt kampsunivarrukasse dab'ida, aga nagu... ei. Ma tundsin terve kuu vältel end ärevamana kui varasemalt. Mul on teooriaid sellest miks see nii olla võis, aga ma ei oska sellest siin veel nii rääkida (believe me, i already tried). Enne sünnipäevi ja pidustusi oli mul üle pika aja jälle paanikahoog ja oh boy kuidas ma seda ei igatsenud. Peale seda on ärevus hoopis teisel levelil ja kohati on selline tagasilanguse tunne. Ma olen endas väga pettunud, kuigi ma ei peaks seda tegelikult olema. Püüdsin saada psühholoogile varasemat numbrit, aga loomulikult on ta praegu puhkusel ja tulebki tagasi päev enne minu aega. Võib-olla peaksin psühhiaatri juurde trippima, aga see paneb mind end jälle kuidagi halvemini tundma. Porise põrandalapi tunne on, but i'm gonna fix it goddammit!

 Lõpp vajus nüüd kuidagi nukraks, aga võib-olla on mul kunagi vaja seda lugeda. Kunagi millalgi, kui mul juba parem on. See ongi kogu põhjus miks ma siia kirjutan. 

 Anyway here's a cat:

Thank you, come again.