Nägin, et läksin oma sõbrannadega välja ja me olime kõik väga elevil tantsima mineku üle. Rääkisime kuidas ammu pole nii koos käinud ja kordasime plaane veel üle. Korraga nägime järgmise vastutuleva maja juures seismas ühte musta värvi autot (ei oskaks ka parema tahtmise juures auto marki sinna juurde mõelda), mille ümber seisis kolm meest, samuti mustas. Ühel neist oli mingi imelik habe. Mehed lähenesid meile ja küsisid, kas me tahaks nendega kaasa minna. Keeldusime viisakalt ja läksime tantsima. Tantsupõrandal nägime kuidas meile need kolm meest erinevatest suundadest lähenesid. Pidasime targemaks põgeneda (lollakas, miks turvameest üles ei otsinud). Saime jooksu, vedas. Järgmine päev aknast välja vaadates nägin tuttavat autot maja ees. See sama must masin, mis eilegi. Hakkasin seda järjest tihemini nägema. Kui autot polnud, siis oli see imeliku habemega mees ikkagi. Näitasin vanematele ka. Ema muutus murelikuks ja me läksime koos politseinikega vestlema. Kuidagi jutu sees tuli välja, et tol habemega mehel on igalpool tutvused sees ja järsku hakkasime me imelikke pilke saama. Suurepärane, nad kõik olid ta tuttavad. Otsustasime lahkuda. Ema võttis mu oma tööjuurde, et mul kuidagi ohtum oleks. Õhtul oli mul mingil põhjusel vaja varem koju saada. Tellisin takso. Enne majast välja astumist vaatasin veel välja, et taksojuhti näha. Taksojuht oli üks nendest kolmest mehest, keda esimesel õhtul nägime. Dope. Cool. Sattusin paanikasse. Mu paranoia ja paanika olid lõpuks nii kaugele jõudnud, et mind toimetati psühhiaatria haiglasse. Chillisin siis veits seal, kuni mind toimetati mingile sealsele koosolekule. Mu ema oli ka seal. Ta rääkis sellest kuidas mind peaks koju lubama ja kõik on tegelikult korras. Ise vaatasin terasel pilgul kõiki ruumis olevaid inimesi. Ma olin peaaegu kindel, et haigla juhataja oli üks selle tüübi tuttavatest. Ta ei tahtnud mind kuidagi välja lasta ja aegajalt saatis mulle kõhedaid pilke. Õnneks taipas seda ka mu ema. Ma isegi ei mäleta täpselt kuidas, aga kuidagi õnnestus meil põgeneda. Järsku nägin ma kõiki kaameraid tänaval ja kõik oli kohutavalt kahtlane ja hirmus. Ärkasin jooksu pealt.
Ma polnud sellega arvestanud, et ma midagi nii rõvedat unes näen. Ma oletasin, et jooksen jälle lossis mingi lohe eest ära või midagi, aga ma ei arvanud, et absoluutselt igalpool põgenema pean. Huvitav vaheldus. Parajalt spooky.
Paranoia on kohati isegi korduvam teema kui otsene surm. Üks öö nägin, et lamasin oma sõbrannaga akna all ja akende ees olid hästi pikad ja õhulised valged kardinad. Pime oli, kardinad oleks pidanud täpselt keha ümber olema ja põrandale valguma, kuid minust paremal pool oli kardin õhus. See võttis täpselt sellise kuju nagu mu kõrval lamaks inimene. Ainult läbipaistev. Mu kõrval oli kummitus. Sattusin paanikasse ja peale seda tundsin ma pidevalt, et mu kõrval on mingi nähtamatu olend ja ta hoidis mulle hästi lähedale. Üritasin end alati inimeste vahele pressida, sest tundsin end siis kuidagi turvalisemalt (kuigi tegelikult oli see vist päris mõttetu). Ühel õhtul oli mul siis kodus breakdown, mil ma ei suutnud magama jääda, kuna ma olin sellest kujust nii teadlik. Ma teadsin, et see/ta heidab ka mu kõrvale pikali. Et sellest pääseda, kutsusin meeleheitlikult nuuksudes ema oma kõrvale magama. Ema kehitas õlgu, ütles, et see on okei ja hakkas oma patja võtma. Seepeale hakkas mu ruloo üles-alla käima ja osa mu laual olnud asju justkui lükati maha. Ärkasin. Ei meeldinud see uni. Hullult jama oli, aga samas nüüd mõtlen, et äkki oli see nähtamatu olend mingi eksistensiaalne kriis, millega tegelemist ma koguaeg edasi lükkan. Who knows...
Selline tore unenägu oli mul ka, kus nägin, et vist töötasin vanadekodus. Pole päris kindel. Samas see koht meenutas ka väga haiglat. Palju korruseid oli, palju haiglauksi ja silte. Võimalik, et siis mingi vanainimeste haigla. Korraga lendas sinna sisse kari relvastatud mehi mustas, kes hakkasid järjest kõiki maha laskma. Nägin end mitme vanema inimesena, kes põgeneda üritasid, kuid jooksid kuhugi tupikusse ning siis lasti nad maha. Pigistasin alati silmad kinni, kui sain aru, et see tulemas on. Siis nägin end jälle ühe noore naisena, kes aitas paljudel vanainimestel põgeneda. Välja jõudes oli mingi FBI teema väljas ja ma ei saanud rohkem surma. Lisaks sellele päästsin kuskil 10 vanainimest. Hell yeah. Sellest unest ärgates polnud üldse nii paha tunne.
Varsti jälle.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar