this is what dreams are made of: vol 13

Olen hakanud jälle suht kreisisid unenägusid nägema. See vahepealne paus nendest kulus ilmselt ära, aga samas midagi väga kohutavat pole unes juhtunud. Lihtsalt see "ma sain peaaegu surma" tunne vahepeal. Fun stuff.

 Mõned ööd tagasi nägin unes, et kohtusin oma lemmik meigikunstnikuga. Meil oli meeldiv vestlus, hängisime kuskil taaskasutuskeskuses ja siis tuli mul meelde, et tahaksin emale midagi oma reisilt kaasa viia. Ta soovitas mul turult läbi käia, kuna seal olevat igasugu omapäraseid asju, mida kuskilt mujalt ei leia ja veel hea hinnaga ka. Olin täiega käpp. Turul hargnesime korraks. Ma põikasin ühe putka juurde ja tema oli täpselt selle vastas oleva putka ees asju uudistamas. Ma otsustasin, et tahan sealt midagi osta, enam ei mäleta mida, aga kuna mu käed olid asju täis, siis panin ma oma telefoni korraks kassa lauale ja otsisin taskust rahakotti. Tundsin kuidas keegi mu selja taga on ning järgmisel hetkel karjatas müüja: "Su telefon!" Krahmasin selle kiiresti oma kätte, samal ajal kui mu seljataga olnud mees sama teha üritas. Ta jooksis ära, kui nägi, et ta seda kätte ei saanud. Olles asjad ära ostnud, rääkisin juhtunust ka tollele meigikunstnikule, kellega ma seal olin. Ta viis mind kohe politseijaoskonda. Tuli välja, et see oligi täpselt nii dramaatiline juhus, sest see sama mees oli sarimõrvar, kes enne ohvri tapmist, varastas nendelt turul midagi. Ärkasin üles ja vahtisin lolli näoga ringi. The end. Fin.

 Mu Rootsi reis äratas minus reisile minemise unenäod. Nägin täna öösel unes kuidas olin lennujaama kiirustamas. Olin juba teel lennujaama poole kui avastasin, et mul on pass ja veel mõned vidinad maha jäänud. Auto pööras otsa ringi ja mul jätkus veel parasjagu aega, et asjad kodunt kaasa haarata ja siis lennujaama jõuda. Nägin, et auto sõitis ära samal ajal kui treppidest üles tormasin. Olin vihane, aga mõtlesin, et võin lihtsalt takso kutsuda ja jõuan ikkagi õigeks ajaks. Tuppa jõudes hakkas aeg justkui kiiremini liikuma. Minuti asemel möödus tund ja ma olin paanikas. Ma leidsin vajalikud asjad nii kiirest ja sain need kotti pandud. Trepikojas tellisin takso, soovisin emale head päeva ja läksin välja kui takso maja ette jõudis. Taksojuht ronis välja ja avas mulle pagasniku ning pani mu suure reisikoti sinna. Samal ajal oli kõrvalt sissekäigust ilmunud keegi naabrimees (ma arvan), kes suundus ülbe kõnnakuga meie poole ning tõmbas mu koti pagasnikust välja napilt enne selle sulgumist. Käskisin tal oma koti tagasi anda, sama tegi ka tema tüdruksõber, kuid mees oli veendunud, et see oli tema kott. Kui mehe tüdruksõber selle tema käest ära sai võetud, andis ta selle mulle tagasi. Tänasin teda ja kiirustasin koos suure kotiga takso tahaistmele. Aega jäi järjest vähemaks. Samal ajal kui taksojuht väljas tolle mehega jageles, liginesid autole kaks väga ähvardava välimusega meest. Lukustasin kiirelt autouksed. Nad ei saanud sisse, seega põrnitsesid mind lihtsalt läbi akende. Ärkasin. Imelik oli olla. The end. Fin.

 Teine reisule mineku uni oli vähem hirmutav. Ma olin selles unenäos lihtsalt loll. Hängisin sõpradega, jõime õlut, tegime nalja. Korraga vetsu minnes tuli mulle meelde, et sõidan mõne tunni pärast emaga Sri Lankale ja mul pole midagi pakitud (olen suht kindel, et see oli mu vetsuingli sekkumine, loe nendest lähemalt SIIT). Tormasin välja ja hakkasin kappidest asju välja tuhnima, samal ajal kergelt purjakil olles itsitades ja kildu visates. Mul polnud õrna aimugi kus kohvrid on ja kui palju ma tegelikult pakkima peaks. Sõbrad naersid koos minuga ja loopisid mu lühikesi pükse õhku. Hullult lõbus oli, aga ma vist ei jõudnud kuhugi. Ärkasin üles. Muigasin. The end. Fin.

 Peaksin kuhugi veel puhkama sõitma. Igatsen sooja. Mul on koguaeg nii külm. Visake mind vulkaani.

 Mu viimastest unenäoseiklustest saab lugeda SIIT.

 Thank you, come again.

mõned päevad Rootsis

Ma oleksin pidanud selle postituse varem valmis kirjutama. Täiesti minu viga. Ma ei tea enam kui hästi ma oskan midagi kirja panna, aga mul on pilte! Põhiliselt galeriidest. Mul on muide ülihea meel, et mul õnnestus käia Rootsi galeriides, kuhu ma varem sattunud pole. Lemmikuimaks osutus Fotografiska. Ma arvan, et meil joppas lihtsalt näitustega, sest polnud ühtegi, mis mulle ei meeldinud.

 Teine galerii, mida külastasime, oli Artipelag. Selle asukoht oli väga cool. Kuskil metsas, vee ääres, hästi külm oli... oleksin kindlasti pidanud sellest varem kirjutama. Hoone ise mõjus väga KUMUselt ja siis see asukoht andis veel nii mõnusa tunde juurde. Ma olen selle kirjeldamises kohutav, seega hakkan lihtsalt pilte näitama.

 Sealne näitus polnud päris minu jaoks. Ma tean, et mu geograafia õpetaja oleks elevusest kilganud, aga mulle päris nii ei mõjunud. Mõned teosed/taiesed olid päris ägedad tho.

 Ostsin mõlemast galeriist ka meenutuseks paar meenet. Tõsi, Artipelagist ostetu ei käinud küll seal olnud näitusega kokku, aga see sobib täpselt raami ja seinale panekuks. Mingi hetk poetan ehk siia pildid ka kui need õiged raamid leiavad.

 Muide, Artipelagis oli kõige ilusam ühiskasutatav WC, mida ma eales näinud olen. Muidugi ma tegin pilti. You're welcome!

 Me käisime Ikeas ka. Ma polegi täpsustanud, et kui ma ütlen "me", siis ma mõtlen Marti ja ta vanemaid. Peatusin ka nende pool ja sain jälle proovida kuidas mu kassikarvaallergial läheb (ta on veel minuga). Igatahes, me käisime Ikeas, sest ma tahtsin emale midagi toredat kaasa viia ja mis oleks toredam kui dekoratiivkastid esikuriiuli jaoks! Yay! Plaanisin algul midagi juhuslikult linna pealt leida, aga kui kerkis üles juba mõte Ikeast, siis olin ma täiega käpp. Ma jumaldan mööblipoode. Need on muutunud minu jaoks selle remondiga veel huvitavamateks kohtadeks, nii et ma arvasin, et Ikea oleks huvitav kogemus ja äkki leiaksin mingeid huvitavaid mõtteid veel juurde ja siis noh... kastid emale. Okei, Ikea on fucking väsitav. Ma olin nii eksinud. Suunataju kadus mingi hetk täiesti ja need põrandal olnud noolekesed olid lõks. Kodukaupade vahel ekslemine pole muidugi kõige hullem asi maailmas ja ma teeks seda teinekordki, aga see pole eriti praktiline kui sul on vaja lihtsalt 2 asja osta. Hakkasin mingi hetk ekseldes mõtlema Ikeast kui järjekordsest galeriist, kus saab ka mõndade teoste peal istuda. Huvitav kogemus, sain karpe ja pildiraame. Ema on rõõmus ja tahab veel Ikea karpe.

Kui ma juba emale karpe ostsin, siis tahtsin endale ka natuke nänni lubada. Püüdsin selle juurdes mõistust mitte kaotada. See oli kuidagi lihtsam kui Mart kõrval oli. See oli veel lihtsam kui me Mall of Scandinavia's käisime. See koht oli nagu põrgu ja ma ei pane tavaliselt poodides shoppamist pahaks! Nii palju inimesi ja NII palju karjuvaid lapsi. Hüppasin seal läbi Kiko poest, sest ma ei suutnud end tagasi hoida ning tahtsin proovida huulepulki, mida varem nende kodulehel nillinud olin. Mul pole rohkem huulepulki vaja. Mul on huulepulkasid, aga ma ei tunne end väga halvasti ka. See oli nagu meene sellest päevast. Iga kord kui huultele panen, siis meenuvad karjuvad lapsed ja ülisõbralikud klienditeenindajad. Yay, Mall of Scandinavia!

 Tagasi koju sõitmise päev oli nukker. Mart läks suht varakult lennujaama. Hängisin kuni sadamasse minekuni ta vanemate ja kassiga. Igatsesin hirmsasti oma karvaste laste järgi. Tegin juba plaani kuidas oma loomad ära hellitada.

 Ma peaks tihedamini Rootsis käima. Või tegelikult ükskõik kus, aga ma armusin natuke Rootsisse ära. Polnud varem seal nii kaua olnud ja ühepäevasel kruiisitripil olek on lihtsalt stress. Mul on hea meel, et ma läksin.

 Thank you, come again.

2018 babyyy

 Ma tunnen, et ei saa uut aastat alustada enne kui olen siin natuke möödunud aastast mõtisklenud. Seda on ilmselt kuidagi hilja öelda 15ndal jaanuaril, aga parem hilja kui mitte kunagi... vist.

 Möödunud aasta oli minu jaoks täis igasugu eneseületusi. Aasta algas jõle kohutavalt. Ema kukkus uisutamas käies väga õnnetult, murdis käeluu ja sai ajuvapustuse. See tõi kaasa palju EMOs istumist ja lõpuks ise ka emoks muutumise, sest mu depressioon leidis mu kogu segaduse keskelt üles. Sellest sain ma loomulikult aru alles siis, kui mu isal oli insult ning ta pidi sellepärast opile minema. See tõi minu jaoks kaasa palju segaseid tundeid ja mu ärevus ägenes sinnani, et nutsin pisiasjade pärast.

 Positiivset tundub rohkem olevat. Leidsin mingil hetkel kuskilt jõu, et alustada suurpuhastus kogu korteris. Ma olin emotsionaalselt nii läbi, aga see sai tehtud. Mingil hetkel lisandus sellele remont elutoas, vannitoas, esikus ja minu toas. Kordan, et olin emotsionaalselt nii fucking läbi, aga hey, I did it. Miski pole tegelikult veel täielikult valmis. Mingid pisiasjad on veel vaja paika panna... võinoh, elutoas on vaja uued diivanikatted õmmelda ja selleks riie osta, aga üldiselt pisiasjad. Nii palju sai tehtud. Ma panin ise elutuppa uut põrandat! Ma õppisin nii palju. Kuidagi hämmastavalt jõudsime põhilised asjad ema juubeliks tehtud. Seda sama juubelipidu kartsin ma juba nii väga, et nutsin salaja but guess what. I went. Ma läksin ja mul oli isegi natuke lõbus. Sealt edasi tulid lihtsalt üritused, mis nõudsid jälle mingitsorti eneseületust ning ma sain ka nendega hakkama. Kui ärevusega kakeldud sai, siis otsustasin, et oleks õige aeg võtta uus koduloom. Niisiis jõudis oma uude koju Zeus (kellel läheb muide väga hästi ja ma olen lõpuks veendunud, et ta teab kes ma olen).

 Ma olin päris tubli oma uusaastalubadustega. Tõsi, see iga päev millegi joonistamine hakkas peale poolt aastat kuskile ära hajuma, aga mul on sellest aastast palju pildikesi, millest mõned on ka raami jõudnud. Päris tubli. Ma ei tea kas ma sel aastal päris iga päev joonistada plaanin, aga kord kuus tahaks pintsliga midagi paberile ikka teha (aga muidu olen rohkem pastaka sõber). Tegin iga kuu mingi värvilise meigi ka. Vahel isegi mitu. Ma olin sellega väga tubli. Tipphetk oli see kui mu lemmik meigikunstnik ühte mu look'i like'is. Ma tahaks sel aastal sellega isegi rohkem pingutada. Proovida rohkem ja teha ka teistsugusemaid asju. Võib-olla ma isegi ei jääks ainult värviliste look'ide juurde. Ehk postitan ma midagi neutraalsemat ka. We shall see.

 Ma olen natuke elevil uue aasta pärast. Võib-olla juba sellepärast, et kohe selle algul trippisin ma paariks päevaks Rootsi ning sain käia huvitavates galeriides, kuhu ma ei tea kas oleksingi kunagi ise jõudnud. Ilmselt tuleb sellest eraldi postitus, sest mul on omajagu pilte salves. Aga võib-olla olen salaja elevil, kuna mu ema leidis kuskilt mingi horoskoobi, mis lubas mulle imelist aastat ning edu kõiges, mida ette võtan. Ma pole veel ise seda lugeda jõudnud, kuid ema reaktsioon peegeldas nii palju kadedust, et see on ilmselt midagi head. Äkki. Ma ei tea. Homme loen äkki.

 Üks asi, mida ma tahan veel selle aastaga saavutada on mõnede oma meigiasjade lõpuni kasutamine. Ma olen praegu kõvasti tegelenud oma kosmeetika sorteerimisega. Visanud ära mitme aasta vanuseid asju, andnud ära asju, mille järgi ma lihtsalt ei ulata jne. Ma tunnen, et ma olen praegu sellega, mis mul on, enamvähem heas kohas, aga samas pean seadma oma missiooniks kasutada mõningaid asju rohkem, kui ma seda varem teinud olen. Ma arvan, et mul on hiljem hea tunne. (Ma olen viimasel ajal palju declutter ja project pan videoid vaadanud.)

Ma ei oskagi rohkem midagi lisada. Loodan, et kõigil oli tore aastavahetus ning keegi enam väljas rakette lasemas ei käi. 

 Thank you, come again.