Olen hakanud jälle suht kreisisid unenägusid nägema. See vahepealne paus nendest kulus ilmselt ära, aga samas midagi väga kohutavat pole unes juhtunud. Lihtsalt see "ma sain peaaegu surma" tunne vahepeal. Fun stuff.
Mõned ööd tagasi nägin unes, et kohtusin oma lemmik meigikunstnikuga. Meil oli meeldiv vestlus, hängisime kuskil taaskasutuskeskuses ja siis tuli mul meelde, et tahaksin emale midagi oma reisilt kaasa viia. Ta soovitas mul turult läbi käia, kuna seal olevat igasugu omapäraseid asju, mida kuskilt mujalt ei leia ja veel hea hinnaga ka. Olin täiega käpp. Turul hargnesime korraks. Ma põikasin ühe putka juurde ja tema oli täpselt selle vastas oleva putka ees asju uudistamas. Ma otsustasin, et tahan sealt midagi osta, enam ei mäleta mida, aga kuna mu käed olid asju täis, siis panin ma oma telefoni korraks kassa lauale ja otsisin taskust rahakotti. Tundsin kuidas keegi mu selja taga on ning järgmisel hetkel karjatas müüja: "Su telefon!" Krahmasin selle kiiresti oma kätte, samal ajal kui mu seljataga olnud mees sama teha üritas. Ta jooksis ära, kui nägi, et ta seda kätte ei saanud. Olles asjad ära ostnud, rääkisin juhtunust ka tollele meigikunstnikule, kellega ma seal olin. Ta viis mind kohe politseijaoskonda. Tuli välja, et see oligi täpselt nii dramaatiline juhus, sest see sama mees oli sarimõrvar, kes enne ohvri tapmist, varastas nendelt turul midagi. Ärkasin üles ja vahtisin lolli näoga ringi. The end. Fin.
Mu Rootsi reis äratas minus reisile minemise unenäod. Nägin täna öösel unes kuidas olin lennujaama kiirustamas. Olin juba teel lennujaama poole kui avastasin, et mul on pass ja veel mõned vidinad maha jäänud. Auto pööras otsa ringi ja mul jätkus veel parasjagu aega, et asjad kodunt kaasa haarata ja siis lennujaama jõuda. Nägin, et auto sõitis ära samal ajal kui treppidest üles tormasin. Olin vihane, aga mõtlesin, et võin lihtsalt takso kutsuda ja jõuan ikkagi õigeks ajaks. Tuppa jõudes hakkas aeg justkui kiiremini liikuma. Minuti asemel möödus tund ja ma olin paanikas. Ma leidsin vajalikud asjad nii kiirest ja sain need kotti pandud. Trepikojas tellisin takso, soovisin emale head päeva ja läksin välja kui takso maja ette jõudis. Taksojuht ronis välja ja avas mulle pagasniku ning pani mu suure reisikoti sinna. Samal ajal oli kõrvalt sissekäigust ilmunud keegi naabrimees (ma arvan), kes suundus ülbe kõnnakuga meie poole ning tõmbas mu koti pagasnikust välja napilt enne selle sulgumist. Käskisin tal oma koti tagasi anda, sama tegi ka tema tüdruksõber, kuid mees oli veendunud, et see oli tema kott. Kui mehe tüdruksõber selle tema käest ära sai võetud, andis ta selle mulle tagasi. Tänasin teda ja kiirustasin koos suure kotiga takso tahaistmele. Aega jäi järjest vähemaks. Samal ajal kui taksojuht väljas tolle mehega jageles, liginesid autole kaks väga ähvardava välimusega meest. Lukustasin kiirelt autouksed. Nad ei saanud sisse, seega põrnitsesid mind lihtsalt läbi akende. Ärkasin. Imelik oli olla. The end. Fin.
Teine reisule mineku uni oli vähem hirmutav. Ma olin selles unenäos lihtsalt loll. Hängisin sõpradega, jõime õlut, tegime nalja. Korraga vetsu minnes tuli mulle meelde, et sõidan mõne tunni pärast emaga Sri Lankale ja mul pole midagi pakitud (olen suht kindel, et see oli mu vetsuingli sekkumine, loe nendest lähemalt SIIT). Tormasin välja ja hakkasin kappidest asju välja tuhnima, samal ajal kergelt purjakil olles itsitades ja kildu visates. Mul polnud õrna aimugi kus kohvrid on ja kui palju ma tegelikult pakkima peaks. Sõbrad naersid koos minuga ja loopisid mu lühikesi pükse õhku. Hullult lõbus oli, aga ma vist ei jõudnud kuhugi. Ärkasin üles. Muigasin. The end. Fin.
Peaksin kuhugi veel puhkama sõitma. Igatsen sooja. Mul on koguaeg nii külm. Visake mind vulkaani.
Mu viimastest unenäoseiklustest saab lugeda SIIT.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar