kaotusest

 Surm on nõme. Sain eile teada, et mu lapsepõlve suur sõber, kõige toredam kaaslane, kes mul ema tööjuures elades oli, suri. See jõudis alles täna kohale ja väga raskelt. Ma pole üllatunud. Ta oli vana koer, kelle tervis oli üsna läbi. Valmistusin selleks juba tükk aega. Kõik valmistusid. Ikkagi on tunne, et ükskõik kui palju sa valmistud ja arvad end valmis ja leppinud olevat, tõmbab surm justkui vaiba alt ja sa lendad siruli.

 Surma ei huvita ajastus ka. Hakkasin alles nüüd ju rohkem oma onu surmast tulnud leinaga tegelema. See pole eriti lõbus olnud. Sain lõpuks psühholoogi juurde sellest rääkima ja nutsin terve seal oldud aja. Lahkudes hakkas ninast verd jooksma (tnx allergiad ja allergianohu, et mu nina nii õrnakeseks tegite). Raske päev oli. Ma tunnen, et olen ta minekuga leppinud, jäänu on lihtsalt roppumoodi kurbust. Antidepressantidest loobumine ei tee ka praegu asja eriti kergemaks. Surma ei huvita.

 Ma hoidsin seda koera sellest ajast saadik kui ta kutsikas oli. Ma ise käisin vist teises klassis sel ajal. Ta oli kõige armsam karvapall, kes astus mu kaitseks välja kui teised kutsikad mu varbaid närisid. Praegu tunnen, et ühes temaga suri ka osa mu lapsepõlvest. Võib-olla teeb ka see asja raskemaks. Ilmselt teebki.

 Püüan keskenduda sellele, et ta ei tunne enam valu. Ta tagumised jalad ei kandnud enam viimastel aastatel, ta ei kuulnud enam ning ta lamas enamuse ajast ühel kohal. See pole elu. Tal on nüüd teiselpool vikerkaaresilda parem. Ta saab jälle suviti veepritsist tulevat vett taga ajada, mis oli üks ta lemmiktegevusi. Ta parkis end alati veevooliku kõrvale ootama. Oh, armas poiss, ma loodan, et me kohtume veel. Puhka rahus, sõber.

 Thank you, come again.