this is stupid

 Mul on olnud nüüd aega, et olla ja tunda. Lubasin omale päevi, mil ma mitte midagi ei tee ja see oli suurepärane. Natuke hirmus, aga suurepärane. Ma arvan. Kuskil kuklas kisendas hirm, et mind on halvanud jälle see kõige sügavam depressioon. See koletu depressioon, mille pärast ma voodist välja ei saanud. Pidin omale aktiivselt meelde tuletama, et ma puhkan teadlikult, mitte sellepärast, et ma ei suuda midagi teha. Ma olen puhkuse ära teeninud. Ma võin nüüd natuke niisama olla.

 Veel tundeid. Mu süda on puru. Ma tean, traagiline. Ma vihkan selle endale teadvustamist natuke. See kõlab väga dramaatiliselt. Mulle ei meeldi seda kõva häälega välja öelda. Kas see on emotsiooni alla surumine? Kas ma üritan seda ignoreerida? Jah. Oh, jah! Rühin õõnes tunne sees edasi ja rahmeldan seni, kuni magama kukun. Nüüd on niisama olemine ka rõve. Hakkasin jälle vaatama Gordon Ramsey "Kitchen Nightmares"i ja "Hotel Hell"i. Ta karjumine mõjub omamoodi rahustavalt. Raske seletada.

 Ma arvan, et see õige leina loor hakkab mulle ka alles praegu peale vajuma. See on hirmutav. Mulle ei meeldi õnnetu olla. Ükskõik kui palju ma omale surma seletan, ükskõik mis vaatenurga alt, tunnen ma end ikka kohutavalt. Nüüd tunnen ma end veel süüdi, et ma ei lubanud endal õieti 2 kuud tagasi leinata. Ma saan oma tolleaegsest loogikast aru, aga tunne on ikkagi sitt. Ma ei tea. Põletan küünlaid, lappan vanu pildialbumeid ning püüan leppida.

 Kõige toimuva keskel kardan aktiivselt jälle sügavasse depressiooni langeda. See on huvitav asi, mida endale praegu tunnistada. Ma arvan, et miski ei paneks mind praegu end rohkem vihkama, kui see, et ma kukun nüüd jälle sinna auku. I know, I know "it's all in my head". It is. It really is. Praegu on see aeg ka, mil ma võõrdun oma antidepressantidest. Kardan, et olen nendeta täiesti abitu ja vesistan ühel hetkel jälle uut laminaati maha pannes. Ka see suvi on ees remont. Ma olen elevil, aga samas juba ette natuke väsinud. Võib-olla on seal ka kübeke kannatamatust. Ilmselt küll. Ma olen selle toa oma peas juba vähemalt 4 korda ära remontinud nelja erinevat moodi. Muserdav on seda mööda minnes veel endisena näha, aga see on lihtsalt minu kannatamatus.

 Võib-olla peaksin see suvi jälle mõneks päevaks Haapsallu puhkama minema. Võib-olla on see aeg jälle käes. Või siis peaksin lubama endal jälle nutta. Emb-kumb.

 Thank you, come again.