That awkward moment when a sentence doesn't end the way you think it octopus.

Niisiis, üritasin ka täna hommikul kümne minutiga kooli jõuda nagu ma seda eile tegin. Ei õnnestunud. Ikkagi jäi aeg sinna viieteist minuti juurde. Pole hullu, mulle sobib.
 Mata kontrolltöö oli vahva. See on ka kõik mis ma selle kohta ütlen. Keemias hakkas ka õpetaja midagi jamama... ajas kõik paanikasse samuti kt lehti välja jagades. No tegelikult kõigi kohta ma ei tea, aga mind valdas küll paanika. Seda enam, et just eile sai räägitud, et veel täna tööd ei tule, sest on juba matas. Aganojah. Tunni lõppedes saime teada, et see oligi pmts ainult ehmatuseks. Normaalne. Nunnu oli see, et ma sain keemias esimese positiivse hinde nelja kujul. See oli super. Tõsiselt super. Võiksin vist öelda, et üks kõige positiivsemaid asju tänase päeva jooksun. Jah, võib nii öelda küll.
 Peale kooli koperdasin üksi koju, käisin poes, ostsin rämpsu, läksin koju, tegin kohvi, jõin kohvi ja jäin ikkagi magama. Super. Nii palju siis midagi tegemise plaanist. Well, ma magasin. Parem kui mitte midagi?
 Thank you, come again.

lühidalt

Ma sain keemia tunnika kolme siiski! See oli ilmselt üks väheseid kolmesid, mille üle mul kohe nii hea meel on. Jajajajajajaja, homme on matas kontrolltöö. Nunnu. Täna sain teada alles. Veelgi nunnum. Täna juhtus nii palju ja ma sain nii palju huvitavaid, üllatavaid asju teada, et paha hakkab. Homse päeva veedan arvatavasti kerges mures ja lihtsalt täielikult omas maailmas olles. Pole just parim variant, kui peaksin ka midagi koolis õppima. Üritan endast sellegipoolest parima anda. Nagu alati.
 Kõik.
Thank you, come again.

I believe the word "studying" was derived from the words "students dying".

Kooli jõudsin. Napilt, aga jõudsin. Esimeses töpa tunnis olin ma nii uimane, et ma isegi ei reageerind kuidagi sellele, kui mind kõdistati. Ma vaatasin kõdistajale uimaselt otsa ja küsisin seepeale üksnes miks ta mind katsub. Oknorm. Elagu poolunes olemine! Teises töpatunnis toodi minu ja Triinu ette taldrikud söögiga, mida kõrvalruumis tehti - nimelt tortilla ja siis kaneelis tehtud õunaviilud + jäätis. Armas, et ka meiega neid roogasid jagati. Kuigi peab tunnistama, et kogu söök mulle lihtsalt sisse ei mahtunud. Ma ausõna proovisin, aga ka mul on ilmselgelt omad piirid. 
 Järgnevad tunnid polnud kuigi meeldejäävad. Geograafia oli suhteliselt piin, sest ma hoidsin end seal vaevu ärkvel ja noh, eesti keeled olid tegelikult võrdlemisi huvitavad veel. Matemaatika oli valus. Lihtsalt. Lisaks kõigele on koolis meeletult külm niiet ma lihtsalt värisen seal lakkamatult. Ootan juba kannatamatult, et radikad sisse lülitatakse ja ma saaksin selle värisemise lõpetada. Jah.
 Täna oli koolis rebaste ristimine või retsimine või miskit. Huvitav üritus. Kardan meeletult järgmist aastat. :D 
 Praegu keskendun jälle natukeseks õppetööle ja siis järjekordselt tuttu ära. 
 Thank you, come again.

ülihästi

 Hommikul kell 7 oli äratus, midagi magamise laadset tegin ma veel järgmised 15 minutit peale äratust, siis peksti mind üles. Suhtkoht tavalised toimetused enamvähem tehtud ja siis jooksuga bussile. Mingil põhjusel ronisin ma seekord täiesti bussi tahaotsa. Kohati kahetsen, sest oli momente, mil ma lendasin oletatavalt mingi 5 cm istmelt õhku. Kaldun seega sinna never again poole. Viimane istmete rida pole siiski minu jaoks. 
 Esimese asjana jooksime emaga arsti juurde. Seal oli tore. Järjekorras oodates jälgisime ühte pisikest tüdrukut, kes mööda koridore jooksis. Mõne aja möödudes ütles ema, et ma olevat väiksena samasugune olnud. Selle põhjal, mis ma seal nägin võiksin öelda, et ma olin üks kuramuse vinge väike pliks. Ausalt. Jube nummine ka loomulikult. No ja nüüd on need hiilgeajad möödas. Ilmselgelt. Agajah, arsti juures läks hästi. Arst oli tore ja seal sai asjad kiirelt selgeks räägitud. 
 No ja arvake, kes endale kontsad lõpuks leidis... See tõmbas kohe tänase päeva nii positiivseks ära. Tuleb välja, et ikka tasub rohkem käia sellistes väikestes kõrvalistes poodides. Igatahes mul on jubejube hea meel, et ma need kingad lõpuks sain. Ma tegelt suvest saadik olen juba otsinud ja siis nüüd... mul on lihtsalt jube hea meel. :D 
 Edasise poodlemise käigus Kristiinest sain ma omale veel ühe jube ilusa kleidi. See on tegelikult väga lihtne kleidike, aga jube armas. Emaga olime vähemalt vaimustuses. :D 
 Natuke kahju oli tegelt, et pidime ära minekuga kiirustama, aga tegelikult ei olekski osanud midagi enam tahta. Okei, tagantjärgi mõeldes kirun, et ma arvutile kõlareid ei vaevunud otsima, aga u know... minu mälutu olek. Vabandused... mulle endale siis sedapuhku? 
 Kui me emaga tagasi olime jõudnud, sain ma natuke veel tuba koristada ja värki ja siis valgus uksest natuke külalisi Rakverest sisse. Õhtu oli samuti meeldiv, kuigi ma olin tegelikult pmts terve see aeg kui külalised siin olid oma toas... Kuulasin salaja vestlusi pealt. Lõbus. 
 Ja nüüd ma loen ja kirjutan natuke ja siis varakult tuttu ära ka. 
 Thank you, come again.

"Sa oled tore."

ja siin on üks pilt üle pika aja mu kallist tiburullist ka

Koolis oli talutav. Kohati isegi meeldiv. Kehalise tund jäi minu jaoks ära. Teistel oli ujumine, mul polnud asju ja need kes õpetaja juures käisid.. neile öeldi, et chillige kuskil ja ärge jalgu jääge. Uskusin, et sama käis ka minu kohta. Chillisin siis rõõmsalt koju. Muuseas, tunnelis ehmatasin ma poolsurnuks, kui üks orav mu ees järsku jooksma hakkas. Tuli täielik Disney printsessi tunne. :D:D U know, Lumivalgekesel olid ju alati mingid hirved ja jänesed ümber. :D
 Kodus olles sai natuke Robiniga filmi vaadata.Aga see jäi ka pooleli, sest pidin end teatrisse minekuks valmis sättima. Kahju kohati. Ei meeldi üldse selliseid asju pooleli jätta. Midagi ei meeldi tegelikult pooleli jätta. Agajah. Bussile jõudsin ma jälle viimaste hulgas. Eks ta nii kipub olema, et kõige lähemal elavad inimesed jõuavad kõige hiljem. :D Agajah, bussisõit osutus tudumisvabaks. Ehk siis mul ei lastud magama jääda ja kui päris aus olla, siis oli mul kuskilt mingi energia ilmunud niiet ei tundnud enam vajadust ka. :D 
 Etendus meeldis. Väga meeldis. Väga, väga meeldis. Ehk olin ma isegi rohkem vaimustuses sellest loost endast kui sellest lavastusest, aga mulle see igatahes meeldis väga. Pärast kui olin teiste arvamust küsinud, siis sain teada, et mõndadele oli kogu tükk täiesti mõistmatu ja mõned vajusid isegi peaaegu magama. Siis lendas mul karp lahti. "Mis mõttes nagu?!" Olin ma siis tõesti ainus, kes sellest nii vaimustuses oli? :O
 Agajah, homme linna arsti juurde jaja arvatavasti natuke poodides tuiamist kah. Meeldiv. Praegu lendan ma ilmselt aga magama. 
 Thank you, come again.

i look for you and you look for me

oh my god, yeessss!

Täna veetsin äärmiselt huvitava päeva koolis. Keemias sain oma kahe kätte ja tänane töö on ilmselt ka kaks. Elu on tegelt päris ilus. Kuidas see võimalik on, et kõik teised ained on mul täiesti kontrolli all, hinded on head ja siis nüüd keemias kahed lendavad? See ei ole okei. -.-
 Raamatukogus käisin peale kooli. Nädalavahetusel pean raamatu läbi saama. Ei tohiks raske olla. On vaja läbi lugeda 5 muistendit, pole probleemi. Saan hakkama.
 Homme hakkame vist emaga natuke remonti edasi tegema. :D Värvime uksi või tema värvib uksi ja ma loen raamatut või.... eks näis. Niiet nädalavahetus on mul ka kinni nüüd. 
 Esmaspäeval peale kooli klassiga teatrisse. Rakveresse. Sealt ikka suht õhtul vist tagasi ja ma ei pea järgmiseks päevaks ära õppima, sest juba teisipäeval linna arsti juurde. Tore. Uskumatu, aga seda arsti juurde minekut ootasin ma kuu algusest saadik juba nagu pöörane. Pmts lugesin päevi. :D Ja nüüd lõpuks teisipäeval... Super! Siis saab natuke poodides ka ringi kolada ehk. See oleks veel eriti super. Agajah, eks paistab mis siis saama hakkab. 
 Thank you, come again.

heihoi

 Minu arust on ka nunnu see, kui inimene kellega koos ma hommikul kooli oleks pidand minema on otsustanud juba varem startida ja sellest mulle mitte teada anda. Niiet kui ma helistan talle, et uurida kas ta ikka tuleb kooli ja on veel elus ja kas me lähme ikka koos, siis saan ma vastuseks, et ta on juba kooli juures. fck u. -.-
 Ei saaks öelda, et tänane oleks mu lemmik koolipäev olnud. Üks asi oli see, et päev oli meeletult pikk (nimelt 8 tundi oli), no need pisikesed töökesed, mis tehti polnud isegi nii hullud no ja siis kaheksas tund kehaline, sain ma oma jalale korralikult peksa. Üks löök ja praeguse seisuga ei tohi miski mu jalga puudutada, sest muidu hakkan ma lihtsalt karjuma. :) Elu on ikka nii ilus. Ahjah, ühiskonna õpetuses pidime mingeid kriise lahendama. Osad olid minu jaoks küll täiesti n.ö. 'lahendamatud', sest ma tõesti ei näe kuidas lahendada seda, kui kellegi vanem sureb. See valu kaob minu arust ajaga ja seda ei anna kuidagi eriti lahendada. Aga see on üksnes minu arvamus. Äkki ma siis eksin siinkohal.
 Peale kooli õnnestus mul end isegi ärkvel hoida päris edukalt. Tegin igast põnevat süüa (röstsaia), vahtisin telekat jne. Ja siis kui isa juba koju tuli jäin ma magama. Nunnu. Mingi kell 10 õhtul või nii ärkasin üles. Tore, nüüd ma ilmselt öösel ei maga. Või magan. Kes seda teab...
 Praegu teen veel kiirelt natuke matat.
 Thank you, come again.

miumiu

Peale nii mõnusat nv-d, mis mul oli, ei oskagi enam kuidagi koolis olla või midagi teha. Kuidagi veeretasin end ikkagi hommikul voodist välja ja läksin, kuigi ausaltöeldes tuju selleks puudus. Nagu ikka, kõik voodist väljaspool on nii külm ja paha. Ka seekord oli nii.
 Koolis oli isegi suht nunnukas olla. Vene keele tund osutus natuke ebameeldivaks, aga muidu oli isegi okei? No ja siis see kehaline vihma käes. Olen surmkindel, et mõndade inimeste külmetus süvenes. Jama nende jaoks. Ma ise imestasin täna kuidas mul on õnnestunud terveks jääda, kui kõik inimesed mu ümber langevad. Eelmine aasta olin ma kohe esimese nädalaga pikali. Kurgus oli mingi mädanik ja selline jama, aga nüüd on kõik okei olnud. Ei kurda, üldse ei kurda. 
 Peale kooli olin suht surnud. Tass kuuma kanget kohvi ja mul on õnnestunud kuidagi ikka ärkvele jääda. 
 Vaadates seda, mis praegu õues toimub võiks arvata, et Katia läks uuele katsele mingit tormi moodi asja tekitada. Nunnu üritus. 
 Thank you, come again.

you can only see as far as you think

Hommikul sai ka seekord jooksuga kooli mindud. Kahjuks polnud ma niivõrd kiire, et enne minutikella kohal oleks olnud. Sain noomida. Jess. Miskipärast arvati, et ma olin kodus veel kaevanud ka midagi selle hilinemise värgi pärast, aga ma ei tea kust seda kuuldi, sest mina pole midagi kaevanud. Tean, et see on puhtalt minu süü ja ma pean sellega seoses midagi ise ette võtma. Seega, äratus lükkub 10 minutit varasemaks. Kahjuks. 
 Koolis oli muidu... tore? Talutav. Elasin üle, tulin koju, kodus oli hea. Suht igapäevane lause peaks see olema. Siiski tahaks vinguda, selle ehituse kallal, mis mu maja ees käib. Töömeestel oleks nagu igavene kohvipaus ja töö tegemine käib mingi 15 minutit heal juhul. Mis värk sellega veel on?
 Nv-ks ka plaanid tehtud, niiet kõik on hästi. 
Thank you, come again.

never lie to someone who trusts you and never trust someone who lies to you

Lootsin tormile, mida pmts ei olnudki. Igasugune väiksemgi tuul oli kadunud selleks ajaks kui ma pidin hakkama kooli poole minema. No ja siis poole tee peal hakkas tibutama ja tekkis mingi tuul. Tore oli.
 Koolipäev oli tore lühike. Esimesed kaks tundi olid pmts olematud ja siis 4 tundi. Rahulik selline. Usun, et sellised kolmapäevad võiksid mulle isegi väga meeldida.
 27. september lähen ma linna arsti juurde, jou. See tähendab seega seda, et mind pole nädala kõige pikemal koolipäeval kooliski. Mulle igatahes sobib. Loodan lihtsalt, et keegi õpetajatest sellele päevale mingit suurt tööd ei planeeri.
 Nüüd kodus olen end ärkvel hoidnud netis istudes ja vahepeal kuulasin huviga kuidas ema rääkis meie kolima hakkamisest. Kui ta oli öelnud, et kauaks me siia enam ei jää, siis tõmbas seest värina läbi küll. Ausalt.
 Nüüd peaksin ma vist ilmselt õppima hakkama, sest... jah.
Thank you, come again.

& u made my day.

 Hommikul sadas. Mõte sellest kuidas ma vihmaga kooli jooksen ajas judinad peale. Kõndisin juba oma maja tagant seda mõttetut ja tüütut ringi kui Triinu helistas ja ütles, et ta isa viib meid ära. Oh jah, VEDAS! 
 Päev oli isegi juba kuidagi talutavaks muutunud kui hakkasid käima jutud, et toimub veel kaheksas tund ka. Ise kontrollima minnes nägin, et jutud vastasid tõele. Päev muutus laksust nõmedamaks. Seda enam, et kehaline oli see viimane tund. Nojah. Pikk päev üle elatud, jõudsin koju.. RINGIGA ja siis vajusin suht teleka ette ja jäin pmts peaaegu magama. Peksin end üles ja tulin netti surfima. Nüüd on kell vist juba nii kaugel, et peaks õppima hakkama. 
 Ahjah, mingi torm on ju ka tulekul või juba siin. Torm võiks olla nii suur, et homme ei pea kooli minema. Ma usun, et seda ei looda ma üksinda. 
 Thank you, come again.

lihtsalt super tore.

Hommik oli ilmselt suht okei. Nii palju kui mäletan. Terve see kooli jooksmine ja esimene tund on ähmased või siis peaaegu isegi olematud. Teine tund on selline nagu on... Tore on ju vahel kiusu pärast õpetajale mitte vastata. Eriti veel vene keele tund... yumm. Hm, igasugu huvitavaid ja mitte nii huvitavaid momente oli meil veel ilmselgelt ja siis viimane tund ja kõige khuulim asi üldse - murdmaa jooks. Awesomeness. Naljakas on see kuidas see mõeldakse kohutavaks ja enamvähem kõik värisevad hirmust soojendust tehes. No kaasaarvatud mina eks. Tundub, et see on nagu hambaarstil käik (no kuidas kellelegi)- mõeldakse hullemaks kui tegelikult on. Minu valu talutavus on suhteliselt... hea. Hambaarstil saan ilusti hakkama. Midagi nii katastroofilist pole ilmselt olnud siis ka (v.a. paar aastat tagasi üks hamba välja tõmbamine, mille puhul ka tuimestus ei aidanud, aga see on teine lugu juba). Aga see jooks samamoodi. Mõeldakse kohutavaks, siis joostakse max 3 minutiga ära ja tehtud. Oknorm ju. Pean ilmselt endalt ka selle paanika tekitamise kombe välja juurima. Lihtsalt.
 Kui koolist tulles oma majani jõudsin viskasin absoluutselt kõik oma käes olevad asjad maha ja vihaga saatsin juba kõik selle torustiku ehituse, mis terve Kuusalu enda alla võtnud on, perse. Lihtsalt... Ma pean ümber oma maja minema, et ma üldse kuidagi koju saaksin. Üks otsetee võeti mult juba ära ja nüüd... Seriously?!Järsku oli lihtsalt sinna kerkinud üks liivamägi, mille najal töölised pmts pikniku pidasid. Tohlakad võiksid ennast liigutada ka, et ma ei peaks enam kaua nii haiget ringi käima, sest tõsiselt, ma olin peale kooli kergelt suremas ja ma tahtsingi ruttu koju jõuda, et seal vaikselt pikali visata jne, aga oh ei, ma pidin ringiga minema, ümber maja. MIKS MINA?!?! -.-' 
 Peale kooli sain Jannuga kokku, siis vestlesime. Pikalt ja aeg läks täiesti märkamatult. Jube. :D Ja ikka tundub nagu nii palju jäi rääkimata. Aga eks kohtub jälle ja siis ilmselt ikka vestleb sama korralikult. :)
 Nüüd ilmselt käin pesus, õpin ja naudin kuni uinumiseni oma rämpstoitu, mida ema ilmselt valmistab. :D 
Thank you, come again.

what we see depends mainly on what we look for

Tore on lõpuks kuskilt ringiga teada saada, et mõned inimesed arvavad, et ma olen surnud, sest ma pole enam nii palju msnis. :D Aga ei, kui keegi neist seda loeb, siis olen ma ilmselgelt veel kahjuks või õnneks elus ja hoian oma telefoni pidevalt kõrval. Niiet kui elu väga raskeks läheb, siis võib alati helistada. :)
 Täna koristasin, planeerisin igasugu huvitavaid asju ja õhtul läksin veel välja ka. Mingil ajahetkel leidsime Mariliga end surnuaiast einestamast. See oli... huvitav. Never again.. Ja sel teemal ma enam ei peatu. :)
 Homme kooli nagu ikka ja peale kooli nagu ikka olen ma täiesti surnud. Võin juua palju kanget kohvi, aga peale seda jään ma ikkagi magama. Tõestatud. Eelmine kooliaasta algus oligi täpselt selline: peale kooli vähemalt 2 tassi kohvi sisse ja tuttu ära. Hästi. Jamasti oli ainult see, et selle tulemusena ei jäänud ma magama. 
 Thank you, come again.

tean, et olen sellest siia juba terve video pannud, aga see on siiski kohutavalt armas

Ja me saame siin kõik jälle nii hästi läbi. Keegi ei saada kedagi perse, keegi ei karju kellegagi, keegi ei mängi lihtsalt lolli inimesega, kes on maruvihane. Kui oleks veel suvi, siis ma ilmselt enne hommikut koju ei ilmuks, aga ohjess, ma pean veel hommikul, seega nende veelgi närvilisemate inimestega, ennast kooli poole sättima. No kas see pole mitte lihtsalt suurepärane?! Praegu tahaks seega lihtsalt jalga lasta. Tahaks lihtsalt teada, kas kedagi üldse nii palju kotib, et tuleks vabandama või midagi, sest mina poleks mingit kisa tõstnud, kui mul selleks põhjust poleks antud. Tore, et kõik peale tööd väsinud on jne, aga see ei ole sellegipoolest piisav põhjus, et oma tütrele halvasti öelda. Nüüd ma siis lihtsalt ootan oma toas, uks vihaga kinni virutatud. Praegu kostub köögis köhimist ja pobinat sellest kui häbematu laps ma olen. Vabandust seega kas siis ei tulegi või tuleb ta homme või paari tunni pärast. 
Ja vähe sellest, mu msn keeldub minuga koostööd tegemast. Aitüma.
Thank you, come again.  

nice

Tänane oli vist midagi sellist, mille kohta võiks öelda hea päev. Hommikust alates kuni nüüd praeguse hetkeni välja. See oli hea päev. Koolis oli rahulik, päev möödus kiirelt ja erinevalt eilsest tundus täna isegi kõik korras olevat. Tänane pole veel läbi, aga ma loodan, et on veel midagi, mis võib selle veelgi paremaks muuta. Ma lihtsalt väga loodan. 
 Homme on lõpuks esimene täispikk koolinädal läbi. Lõpuks. Tahaks loota, et ka homse päeva lõpuks võiks vaikselt ohates öelda, et see oli hea päev. 
 Natukese aja pärast pean ma ilmselt välja jooksma. Poodi emaga. Jesss, saan kaamlit mängida poest tulles. 
Thank you, come again.

"Tsau, Triinu!" -"Okei." See oli nunnu.

Esimest korda sel kooliaastal hilinesin ma esimesse tundi. See oli üli jess. Kirja see õnneks küll ei läinud. 
Kaks esimest tundi tundsin end täieliku hädavaresena. Lihtsalt kudumisvardad, lõng ja kuskil õpikus ette näidatud muster, mis on tähistatud ringide, ruutude ja kastikestena.... Ei, ma ei mõista seda. Ma ei saa aru, mida ma tegema peab. Täielik müstika lihtsalt. Lõpus oli lihtsalt siiralt hea meel, et õpetaja otsustas mu tervet kahe tunni tööd, mitte üles harutada. Edaspidine päev oli samuti masendav, kuigi teistel tasanditel, teistel põhjustel, aga sain hakkama.
 Järjest rohkem hakkan igatsema suve. Jah, muidugi neid ilmasid ja muud sellist jama, aga on veel... jama, mida ma hakkan igatsema. Ja kui ma ütlen jama, siis ei mõtle ma ilmtingimata... jama. Keeruline. Igatahes, mulle ei meeldi see, mis praegu toimub, olgugi, et mul õnnestub seda vist hästi varjata. See ei ole minu jaoks okei. 
 Thank you, come again. 

Once they stop talking to you, they start talking about you.

Niisiis, tänasest. Mul on ausalt olnud sisukamaid päevi, aga täna kadus uni kuidagi väga veidralt ära umbes nii... peale kolmandat tundi? Tavaliselt kaob uni siis, kui ma olen peale kooli koju jõudnud ja ennast välja maganud niiet see läks täna hästi. Seevastu sisustas päeva kenasti ka muretsemine, mida õnnestus mul lollaka naermise ja veidralt käitumise taha peita. Aga õnnestus! 
 Koju oli hea jõuda. Alati on. Ja isegi magama ei jäänud seekord. See tähendab siis seda, et ma veeren täna õhtul oluliselt varem linade vahele kui tavaliselt ja see on siis hea. 
 Ja endiselt on minu arust naeruväärne kui peaaegu tähtsusetut asja aetakse 10 korda suuremaks. Jällegi küsin - milleks? 
Thank you, come again.

a ma siin niisama

 Minu jaoks on endiselt ulme ärgata nüüd samal ajal kui suvel sai magama mindud. See lihtsalt ei sobi kuidagi ja ilmselt kunagi.
 Koolis passisin. Taaskord. Päeva tippsündmus oli vb see, et garderoobis kukkus kappide rida ümber. See oli juba midagi. Sitaks äge on see kui ühel hetkel võtad kapist oma jalanõusid ja järgmisel on sul nagu kappidest katus peakohal. Niiet lapsevanemad, kool on väga turvaline koht, kuhu oma lapsed saata. Kapid ei kuku kaela ega midagi. 
 Agajah. Homme jälle. Ma olen nii jube elevil ja särkivärki juba. Saaks juba kooli! Itsand kui laheeeee. Ma nii ootan juba, et ma saaks kell 6 hommikul üles ärgata ja siis kooli joosta. Ja siis veel need 45 minutit ühes ruumis istumised... Ja homme on veel 7 tundi ka. Võiks rohkem olla. Nii lahe oleks! Lahe... Ma ajan endal südame pahaks...
 A ja pean mainima ka seda kui naeruväärne on see, et üks tegelikult küllaltki tähtsusetu asi paisutatakse 10 korda suuremaks. Milleks? 
 Thank you, come again. 

pühapäev

Linnas käisin. Šoppasin ja kohe mõnuga. Alustasin Ülemiste keskusest nagu alati ja siis mingi kella viie paiku liikusin edasi kesklinna. Üritasin endale ühte paari ilusaid kingi leida, aga kogu see üritus oli lihtsalt masendav. Mu jalanumber on niivõrd pisike, et on peaaegu võimatu mulle leida kingi, mis jalast ära ei kuku. Agano, üritan. Nagu alati.
Momendil olen meeletult väsinud. Vähemalt on see kindel, et ma jään kohe magama minnes magama, mitte ei passi veel tund aega ärkvel. Niiet, jess? 
Homme kooli. Absoluutselt ei meeldi see mõte, aga erilist valikut ju pole. Ja praegu pole väga hullu ka tegelt seal. Lihtsalt mõte hommikul vara ärkamisest paistab kohutav. 
Thank you, come again.

r u serious?

Inimesed, te ei võlu kedagi kui te räägite neile kui väga te surra tahate ja kuidas. Olen täiesti veendunud, et kedagi te enda külje alla ei leia kasutades järgmisi fraase: "Kõik vihkavad mind. Keegi ei taha mind ja isegi sina ei taha mind nii kui nii." See on läbinähtav ja nõme. Mõelge midagi paremat välja. 
Ahjah, minu tänane - kohutav. Ei soovi ilmselt mingisugust kontakti ühegi inimesega hetkel. Ammugi siis seda, et mind selliste fraasidega 'sebida' üritatakse. Mõttetu üritus. Mul on kõik olemas.
Thank you, come again.

2. september

Kui hommikul äratus helises arvasin, et mu telefon on lolliks läinud. Kui pilk kalendrile langes, siis meenus, et täna peaks kooli poole liikuma. Ei, ma pole endiselt hommikuinimene. Ma venisin ikka mõnuga mööda korterit ringi enne kui välja ja ammugi veel kooli jõudsin. Siiski kell 6 voodist välja veeremine pole see, mida ma toredana ette kujutaks järgnevate kuude jooksul. Ootan lihtsalt seda uut vaheaega juba. Ja VÄGA. 
 Koolis passisin. Lihtsalt. Midagi kirjutasin üles ka, aga ei süvenenud. Lihtsalt passisin. Kõik. 
 Koju tulles läksin esimese asjana külmkappi vallutama. Peale seda 'pidulikku' söömaaega veeresin teki alla ja jätkasin oma hommikul pooleli jäänud unekest. Ärkasin kuskil pool 9 õhtul. Mõnus soe uni oli. 
Homme.. jah. Homne on veel ka. Õigus. Ja mainides siin veel oma tuju, siis ütleks lihtsalt kahtlane. Midagi on nagu valesti, aga asi võib olla ka selles masendavas mõttes, et ma pean hakkama kuni kevadeni end nii vara soojast voodist välja ajama. Ja kevadel on veel eksamid ka. Niiet lihtsalt väga jess värk. 
Thank you, come again.

whatever you are, be a good one

Esimene koolipäev.. Nüüd tahaks ainult teada millal esimene vaheaeg on. Ei päriselt. Millal esimene vaheaeg on?
Peale kooli jooksin kiirelt koos Triinuga poodi. Ilm oli täiesti normaalne ja isegi soe niiet väga sisse end ei mässinud. Ühe kampsiku viskasin aint peale. Kui Konsumist tulin oli ka täitsa kena ilm veel ja kui me Triinuga perepoodi jõudsime siis hakkas ilm jamama. Poes vilkusid tuled ja igast selline jama. Poest väljudes saime mõlemad toreda üllatuse osaliseks - paduvihm. Aga kuna oli kiire, siis ei hakanud me kumbki ootama, et sadu lakkaks, siis läbisime pool teed joostes. Pool teed, sest vahepeal sadu tugevnes ja vihmale lisandus rahe. That was awesome. Kuna ma leidsin ühe puu, mis oli vihma varju eest, siis chillisime natuke seal all, aga järjest kasutumaks see puu muutus. Lõpuks olin ma seega läbimärg puu kallistaja. Jooksime natukese aja pärast edasi.. järgmise puu juurde. Autodes olevad inimesed kes mööda sõitsid põhiliselt naersid.. Tore. 
 Koju jõudes oli kiire riiete vahetus ja siis kööki küpsisetorti tegema. Mul on viimaselajal üldse mingi veider magusate asjade valmistamise... isu. Isegi kui neid pärast ise süüa ei taha. Ma tean, et siin korteris leidub neid näljaseid, kes need nii või naa ära söövad. 
Kuna mul tuleb homme jälle üks tore koolipäev, siis lähen ma nüüd ilmselt magama ära. 
Thank you, come again. 

"Asi on halb kui sa ei saa enam aru, kas värised sina või su telefon."

Täna oli kell 9 äratus. Lükkasin seda vist mingi 3 korda edasi ja pool 10 venitasin end kuidagi sooja teki alt välja. Meeletu pingutus. Siis edasi algas meeletu tõmblemine ja enne bussi käisin veel viie minutiga kiirelt poest läbi, et Kaberlasse kaasa kiirnuudleid osta. Bussile ma igatahes jõudsin kenasti.
 Kohe kui ma olin oma asjad ära pand, toodi mulle ette hunnik välja lõikamata silte, seletati ülesanded ära ja sedasi lõikasin ma neid silte 5 tundi. Lõikasin ja sorteerisin. Ääretult põnev. Kael jäi jube kangeks, käsi väsis ka natuke ära, aga muidu oli tegelt täitsa okei. Vahepeal käidi veel paanikat tekitamas, et neid silte on juba homme vaja ja nii palju on veel teha jnejnejne. Aganojah. Olgugi, et ma olin nii jube tubli kui ma täna olin ei saa ma homme linna. Mingi jutt oli, et pühapäeval, aga minetea kui tõsi see veel on. Praegu tean ma lihtsalt seda, et mu kael on juba valus. That's it. 
Kui ma olin juba peaaegu kodus püüdis mu tädi mind väliskoridoris kinni ja kutsus mu natukeseks enda juurde. Ema tuli ka. Tädi proovis mulle mingit kahtlast pisikest satsilist seelikut sokutada. Ja kui ma viisakalt keeldunud olin saadeti mind pmts läbi lillede perse ja järgnes kuskil 10 minutit kestev minu halvustamine. Küll läbi lillede, aga siiski. Alustati siis sellest, et ma pole normaalne, et ma selliseid seelikuid ei kanna (see seelik nägi tõesti päris jube välja) ja kuidagi õnnestuti jõuda mu sõpradeni ja inimestega kellega ma suhtlen või ei suhtle. Seda kõike kuulates hoidsin ma vägisi naeru tagasi. Lihtsalt naeruväärne oli kuulata sellist juttu inimese suust, kes mind tegelikult õieti ei teagi ja nagu ma olen aru saanud, siis ei taha ka tundma õppida. Aga õpetaks küll! 
Homme kooli. Õnneks on lühike päev niiet kaua ma seda piina vist ei kannata. Kella 9ks pean koolis olema, 10 on aktus ja 11 saab minema(?). Eks paistab siis mis peale seda saab. Plaane tekib alati rohkem päeva jooksul. 
Thank you, come again.