"Asi on halb kui sa ei saa enam aru, kas värised sina või su telefon."

Täna oli kell 9 äratus. Lükkasin seda vist mingi 3 korda edasi ja pool 10 venitasin end kuidagi sooja teki alt välja. Meeletu pingutus. Siis edasi algas meeletu tõmblemine ja enne bussi käisin veel viie minutiga kiirelt poest läbi, et Kaberlasse kaasa kiirnuudleid osta. Bussile ma igatahes jõudsin kenasti.
 Kohe kui ma olin oma asjad ära pand, toodi mulle ette hunnik välja lõikamata silte, seletati ülesanded ära ja sedasi lõikasin ma neid silte 5 tundi. Lõikasin ja sorteerisin. Ääretult põnev. Kael jäi jube kangeks, käsi väsis ka natuke ära, aga muidu oli tegelt täitsa okei. Vahepeal käidi veel paanikat tekitamas, et neid silte on juba homme vaja ja nii palju on veel teha jnejnejne. Aganojah. Olgugi, et ma olin nii jube tubli kui ma täna olin ei saa ma homme linna. Mingi jutt oli, et pühapäeval, aga minetea kui tõsi see veel on. Praegu tean ma lihtsalt seda, et mu kael on juba valus. That's it. 
Kui ma olin juba peaaegu kodus püüdis mu tädi mind väliskoridoris kinni ja kutsus mu natukeseks enda juurde. Ema tuli ka. Tädi proovis mulle mingit kahtlast pisikest satsilist seelikut sokutada. Ja kui ma viisakalt keeldunud olin saadeti mind pmts läbi lillede perse ja järgnes kuskil 10 minutit kestev minu halvustamine. Küll läbi lillede, aga siiski. Alustati siis sellest, et ma pole normaalne, et ma selliseid seelikuid ei kanna (see seelik nägi tõesti päris jube välja) ja kuidagi õnnestuti jõuda mu sõpradeni ja inimestega kellega ma suhtlen või ei suhtle. Seda kõike kuulates hoidsin ma vägisi naeru tagasi. Lihtsalt naeruväärne oli kuulata sellist juttu inimese suust, kes mind tegelikult õieti ei teagi ja nagu ma olen aru saanud, siis ei taha ka tundma õppida. Aga õpetaks küll! 
Homme kooli. Õnneks on lühike päev niiet kaua ma seda piina vist ei kannata. Kella 9ks pean koolis olema, 10 on aktus ja 11 saab minema(?). Eks paistab siis mis peale seda saab. Plaane tekib alati rohkem päeva jooksul. 
Thank you, come again.