Esimest korda sel kooliaastal hilinesin ma esimesse tundi. See oli üli jess. Kirja see õnneks küll ei läinud.
Kaks esimest tundi tundsin end täieliku hädavaresena. Lihtsalt kudumisvardad, lõng ja kuskil õpikus ette näidatud muster, mis on tähistatud ringide, ruutude ja kastikestena.... Ei, ma ei mõista seda. Ma ei saa aru, mida ma tegema peab. Täielik müstika lihtsalt. Lõpus oli lihtsalt siiralt hea meel, et õpetaja otsustas mu tervet kahe tunni tööd, mitte üles harutada. Edaspidine päev oli samuti masendav, kuigi teistel tasanditel, teistel põhjustel, aga sain hakkama.
Järjest rohkem hakkan igatsema suve. Jah, muidugi neid ilmasid ja muud sellist jama, aga on veel... jama, mida ma hakkan igatsema. Ja kui ma ütlen jama, siis ei mõtle ma ilmtingimata... jama. Keeruline. Igatahes, mulle ei meeldi see, mis praegu toimub, olgugi, et mul õnnestub seda vist hästi varjata. See ei ole minu jaoks okei.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar