2. september

Kui hommikul äratus helises arvasin, et mu telefon on lolliks läinud. Kui pilk kalendrile langes, siis meenus, et täna peaks kooli poole liikuma. Ei, ma pole endiselt hommikuinimene. Ma venisin ikka mõnuga mööda korterit ringi enne kui välja ja ammugi veel kooli jõudsin. Siiski kell 6 voodist välja veeremine pole see, mida ma toredana ette kujutaks järgnevate kuude jooksul. Ootan lihtsalt seda uut vaheaega juba. Ja VÄGA. 
 Koolis passisin. Lihtsalt. Midagi kirjutasin üles ka, aga ei süvenenud. Lihtsalt passisin. Kõik. 
 Koju tulles läksin esimese asjana külmkappi vallutama. Peale seda 'pidulikku' söömaaega veeresin teki alla ja jätkasin oma hommikul pooleli jäänud unekest. Ärkasin kuskil pool 9 õhtul. Mõnus soe uni oli. 
Homme.. jah. Homne on veel ka. Õigus. Ja mainides siin veel oma tuju, siis ütleks lihtsalt kahtlane. Midagi on nagu valesti, aga asi võib olla ka selles masendavas mõttes, et ma pean hakkama kuni kevadeni end nii vara soojast voodist välja ajama. Ja kevadel on veel eksamid ka. Niiet lihtsalt väga jess värk. 
Thank you, come again.