ninasarvikud

 Tänane läks õnneks kiirelt. Tunnid olid ka talutavad, kuigi suhteliselt igav oli terve päev. Vahetundides sai ka enda lõbustamiseks lihtsalt mööda kooli ringitatud. Ei, ei olnud lõbusam. Lihtsalt tegevust oli niiet ma ei jäänud magama. :)
 Kaks esimest tundi kudusin tööõpetuses. Ja eesti keele tundides sai ka asju tehtud. Lisaks sellele sain veel ühe etteütluse järgi tehtud. Ja matemaatika tunnis ma seekord tõesti üritasin. Sellest üritusest jäi minu enda jaoks väheks. Nõuan endalt matemaatikas vähemalt praegu rohkem kui muidu. Ja kui ma millestki aru ei saa, siis tüütan pinginaabrit ja nii edasi kuni ma saan kõigest täiesti täielikult aru. Teisiti tegelt vist ei saakski.
 Koju jõudes olin veendunud, et ma ei tohi magama minna. Mis juhtus? Viskasin hetkeks pikali, ärkasin 5 tundi hiljem. Ma ikka oskan. Nüüd hakkan kuidagi uimasena õppima.
 Thank you, come again.

I'm always paranoid that I annoy people.

 Tänane venis. Meeletult venis. Kahes tunnis oleks ma peaaegu magama jäänud. Imelikul kombel äratasid kaks eesti keele tundi mind lõpuks üles, aga sellegipoolest läksin ma koju jõudes kohe magama. Kahel ööl lihtsalt liiga vähe tunde magatud. Nii ei saa. Täna ilmselt koon natuke ja siis kohe tuttu ära ka.
 Mis siis veel... Hüppasin täna üle hobuse.. ja kõik vist. Nädala lõppu ootan juba jubedalt. A ja ma sain eile veel teada, et Emil viidi vanadekodusse. Nüüd on mul kohati vähem muretsemist jälle.
 Thank you, come again.

perfection is overrated

 Koolis olin täna. Tundus nagu see nädal, mil ma puudusin, poleks midagi muutnud. Igav. Väga igav. Muidu oli isegi päris okei päev olgugi, et öösel õnnestus mul heal juhul mingi 3 tundi magada. Terve päev oli unetu. Kardan,  et täna õhtul langen ma kiirelt.
 Unetuse põhjuseid oli mitmeid. Lühidalt võiks selle võtta kokku sõnaga muretsemine. Ma olen haige muretseja. Üks põhjustest on Kohtla-Järvel elav mu kunagine naabrimees Emil, kellel me suvel ka külas käisime ja kes on mulle peaaegu, et vanaisa eest... tema kodune telefoninumber pole enam kasutusel. Ma olen kohutav oletaja ja automaatselt lähevad käiku need samad kõige hullemad oletused. Loodaks, et täna leiab ema veel ühtede naabrite numbri üles ja küsib mis värk on. Ülekõige tahaks nendest ebamäärastest oletustest lahti saada lihtsalt.
 Täna meenus mulle üks mu unenägu ka. Lennuk sõitis mu toa ühe seina maha. Ma nägin lennukit juba päris lähedalt oma toa poole lendamas niiet panin ise jooksu kuskile kaugemasse korterinurka ja siis käis laks ära ja oma tuppa tagasi minnes oli akna kohal olnud sein ja suur osa laest lännu. Andekas lennuk, et nii lendas. Kolm seina jäi alles.
 Koolis... midagi tapvalt huvitavat siis polnud... no käisin raamatuid vastamas. Lõpuks. Kah saavutus?
 Ja nädalavahetust ootan juba huviga. :)
 Thank you, come again.

tuju on praegu 0

Tunne on selline nagu oleks suremas, aga ma ei saa selle vastu midagi teha. Elu imeb praegu.

Nobody can bring you peace but yourself.

 Eile ei tulnudki ema koju, seega ma pidin isaga kahekesi kodus olema. Ei olnudki hullu. Saime ilusti hakkama. Õhtusöögiks keerasin kokku oma kõige meisterlikuma roa - kiirnuudlid. Täitsa armas oli isegi.
 Öösel jäin arvuti taha magama ja kui mu varahommikune äratus helises, siis panin ma alles muusika vait, arvuti kinni ja läksin magama. Nagu magama magama. :D
 Rohkem nagu polegi midagi lisada ma arvan. Kolmapäeval lähen ilmselt kooli juba kui külmetus mingit saatuslikku pööret just teha ei mõtle.
 Thank you, come again.

 Vaatasin just The Notebook'i ja ma pole ammu ühegi filmi lõpus niimoodi nutta lahistand. Väga roosa ja mannavahune film oli igatahes.

talking to the moon

 Olles endiselt tõbine ja tatine on mul siiralt hea meel, et siiski on inimesi, kes julgevad mulle külla tulla ja mu meeleolu sellega lakke viia. Umbes nii lakke, et ma tunnen ennast tervema inimesena. Aitäh. :)

 Elu polegi momendil nii sündmusterohke tegelt. Kisub rohkem selliseks igavesti nummiseks. Võinoh, aegajalt raputatakse seda nummist maailma mul igast huvitavate draamadega kodus, aga üldjuhul pole ju vigagi. Alati võib hullem olla. Kellelgi kindlasti ongi hullem. Niiet mul pole seega õigust enda olukorra üle eriti viriseda(?). Las see mõte jääda.

 Mõtlesin juba eelmine nädal, et võiks koerte varjupaika minna. Või loomade hoiupaik või mis iganes koht see ka polnud. Mulle meeldiks seal käia. Viia nt üks krõbinapakk sinna või midagi. Jalutada mõne kutsuga.. Tunneksin end ehk parema inimesena. Mulle meeldiks seal ära käia igaljuhul.

 Praegu on mul lihtsalt igav. Otsin igaltpoolt kust vähegi annab tegevust. Söön igavusest. Ilmselt mingil määral isu pärast ka, mis mind alles nüüd peale pikka päeva üles leidnud on. Kohati teeb see isu puudus jube murelikuks niiet ma olengi nüüd viimased päevad endale vägisi toitu sisse toppinud, et ma kokku ei kuivaks. Trust me, ma kuivan jube kiirelt kokku kui ma ei söö. See on fakt. 

 Praegu vast lõpetan. Ootan millal uni kohale jõuab. Eile sel ajal ma vist juba magasin.. aga samas, eile peksti mind mingi enne üheksat üles ka. :D Palju tänu. :D

 Thank you, come again.

 No tere külmetus. Nohu, köha ja jube kurguvalu. Seega midagi sündmusterohket ei olnud täna. Nuuskasin korduvalt nina. On põnev?

 Homme vist ei saa ka kodunt liikuma. Plaanid seega nullitud. Loodaks sellegipoolest parimat. 

 Thank you, come again.

Be better than you were yesterday.

 Valetaksin kui ütleksin, et koolis oli väga sündmusterohke päev. Pigem tavalise poole kisub. Tänu sellele, et ma jäin hommikul liiga kauaks pikutama jäin ka mingi 5 minutit kooli hiljaks. Kui küsiti põhjust ja ma ütlesin, et magasin sisse, siis tehti sellist nägu, nagu selline asi poleks võimalik. Kallid direktor ja õppalajuhataja - selline asi on küll võimalik! :) Ja mul on loomulikult väga kahju, et selliseid asju juhtub, aga olgem ausad, ega ma tänu sellele viiele minutile, mis ma hiljaks jäin, millestki väga olulisest ilma ka ei jäänud. ;)
 Ahjaa, koolis nuuskisid täna ringi need politseikutsud ka. Jubeeee nummised olid. :3
 Enne koju tulekut järjekordne käik poes energiajoogi järgi ja siis sööma ja netti passima, et ma jumala pärast enam magama ei jääks. Eile oli tükk tegu selle üritusega. Loodaks täna kohe silmad kinni pannes magama kukkuda. Jah.
 Homseks kukkusid mõned plaanid ära kahjuks, aga pole vast väga hullu. Need plaanid lükkusid nüüd reedeks. :) Laupäevaks ja pühapäevaks oleks ka tore saada mingeid kindlaid plaane. Mõtteid on, aga eks näis mis saab. Ilmselt pean järjekordselt hakkama selleks lugema või midagi. -.-' No vaatab mis saab. Ma tahan kutsikat. :))) (ja see oli loomulikult täiesti etteaimatav lõpp tänasele sissekandele..)
 Thank you, come again.

oleme kuidas oleme

 Eile õhtul sai lõpuks pitsat tehtud. Pühapäeval lihtsalt enam ei jõudnud. A no siis sai pitsasaiu, seega midagigi... Well, pitsapõhja tainas läks perse. Segadused vee koguses.. Kogu kupatus tuli lõpuks ikkagi söödav, seega - hästi!
 Hommikul sai läbi külma kooli koperdatud ja koolis oli suht tappev. Esimeste tundide ajal nagu uni ennast niivõrd palju ei ilmutanudki, aga mida lõpu poole, seda hullemaks läks. No viies tundi oli juba killer. Tunde kokku oli täna 8. Jesjou, ma imestan ise ka oma võimekuse üle end ärkvel hoida. No ja kaheksas tund - keka - oli valus. Võrkpalli värgid. No ei ole minu teema. Parema meelega jooksen niisama. Päriselt. Samas kui oleks valida üle kitse hüppamise ja võrkpalli vahel, siis toksiksin ma seda võrkpalli elueest. Ma lihtsalt kardan seda neljajalgset elukat.. Praegu avastasin, et mul on sellest võrkpalli mängimisest käel mingid punased täpid. Nagu oleks verevalum, aga samas... ma ei teagi. Midagi on igatahes nii nagu ei peaks. :D
 Enne koju minemist käisin poest läbi ostsin natuke energiajooki, et peale uinakut kuidagi ikka jalad alla saada ja siis koju pitsat nomnommima ja tuttu ära. Nüüd olen ma veel pooleldi unine, aga muidu isegi võrdlemisi normis, mis on isegi täitsa talutav olek. :D Homseks on õnneks vähe õppida ka. Lihtsalt veab seekord.
 Thank you, come again.

varsti saab omnomnommida.. ja kena isadepäeva! :)

 Istusin just pmts 2 tundi vannis. Olen momendil täiesti jõuetu ja keha ei jaksa midagi teha. Nii ma siis vean ennast puhtalt suure tahtejõuga mööda tube ringi, et valmistuda söögi tegemiseks. Täna peaksid valmima pitsasaiakesed ja üks mõnusalt õhukese põhjaga pitsa ka. Loodan, et ma midagi põhja ei kõrveta ja toidud kõlbavad ikka süüa ka. :D
 Hommikul lootsin, et jõuab veel paar mööblitükki ka üle värvida, aga praegu on juba pime niiet keegi ei viitsi sellega enam jamada. Kahjuks. Nüüd lükkub see jälle meeletult palju edasi niiet remont, mida ma plaanisin teha paari nädalaga... möödas on juba mingi 3 kuud(?). Kellelgi pole aega, kõik on kuskil ära. Las jääda.
 Thank you, come again.

oh hi..

Niisiis, eile ma magasin ja selle tulemusena kooli ei jõudnudki. Ilmselt panin hommikul tuimalt äratuse kinni ja magasin edasi. Mingi ime läbi ei tulnud keegi äratama ka. Lõpuks peksis Robin mu üles kui ta koolist tuli. Palju tänu. :D
 Tänane oli äärmiselt sisukas. Hommik venis jube pikaks, mingi osa päevast passisin ninapidi raamatus ja nüüd õhtul kutsuti välja chillima ka. Ehk siis natuke juttu, natuke nalja, väike snäkk ja siis koju tagasi.
 Homme tahaks tõõõõesti midagi küpsetada. Pitsat. Lasanjet. Kooki. Torti. Midaiganes. Tahaks süüa teha lihtsalt midagi head. Ei tea ainullt kas keegi mu eksperimenteerides tehtud küpsetisi süüa tahaks või jaksaks.. (jah, seda võib siin nagu vihjet võtta :))
 Thank you, come again.

kell on juba 2 läbi paar minutit...

ja nüüd annan mina alla ja lähen magama ära. arutlus võttis loodetust ja oodatust kauem. kahjuks. head hilist ööd mulle...

Enesetunne on sitemast sitem, nüüd olen ma ilmselt juba muretsemisest terve öö üleval ja äkki kui väga üritan suudan raamatule ka selle kõige keskel keskenduda. Lihtsalt... jama.

õppimismaratoni keskel...

Jajah, meeldiv päev koolis. Tegelt küll mitte, aga las jääda. Ja nüüd ma loen edasi. Ja see orav tantsib iga kell minust paremini.
 Thank you, come again.

call it what you want

 Päris ausalt ei oska ma siia midagi tänasest kirja panna. Koolipäev läks kiirelt, oli paari nummise vahepalaga, vahepeal istusin lillepotis, semmisin radikatega, no loomulikult õppisin ja noh... nagu tavaliselt ilmselt.
 Kodus lendas jube uni platsi ja seekord andsin alla. Korraks olin sunnitud ärkama, et Robin sisse lasta, aga siis sai edasi tududa. Oli küll magus uni.
 Täna on mardilaupäev ka. Tundub, et selle kortermaja rahvas on ühiselt sellepoolt, et kedagi siia sisse ei lastaks. Aga tõesti ei paku huvi kuulata kuidas lapsed midagi umbes jorisevad, et kommi saada. Olen ma siis kuri ja ahne inimene või...?
Homme jälle kooli. Ilmselgelt ja pean ilmselt sinna natuke kauemaks ka jääma mata töid parandama. Tore. No ja ajaloo arutluse peab ka nüüd ära tegema. No ja nädalavahetuse olen ma ilmselt sunnitud veetma kodus, nina raamatus. Loodan siiski ema ümber veenda, sest mul oleks paremaid plaane. Palju paremaid.
 Ja heihei, nüktofoobia on selle asja nimi, mis mul on. Väljendub see just siis, kui ma üksi pimedas ruumis olen ja lahti peaks sellest saama veetes võimalikult palju aega pimedas ruumis olles. Nii ma vähemalt lugesin, aga ma kardan, et mu fantaasia ei võimalda mul seda minutitki teha, sest jah... tere, paanika...
 Thank you, come again.

*mingi sügavamõtteline aforism*

 Ükssarvikud, vikerkaared, soe päikesepaiste, suured roosad suhkruvatipilved, pisikesed armsad jänkud rohelise muru sees, liblikad ning linnulaul. Ehk siis praegu on kõik hästi. Võinoh, kõvasti parem kui nüüd nt eelmine nädal  oli. Eilne õhtu oligi selline armas ja rahulik nagu ma lootnud olin. Mul on selle üle kohutavalt hea meel. :)
 Täna koolis oli ka päris tore. Olgugi, et päev oli pikk (8 tundi oli jou). Kuidagi tavalisest kiiremalt tundus minevat, aga ei tea ka. Ja see pole vast ka mingi uudis, et koolis on külm. Kurb lugu. Niiet vahetundides olen sunnitud radikaid embama. Küllap käib kah.
 Koju oli sellegipoolest hea jõuda. Suhteliselt pimedas jõudsin ja siis jõudis kuidagi uni ka kohale. Mida ma tegin une peletamiseks? Hakkasin pesu pesema, käsitsi. Ilmselgelt ma ei maga praegu niiet sellest oli kasu, aga järgmine kord üritan ikkagi midagi huvitavamat välja leiutada. Lähen näiteks naabrite juurde koristama või midagi tobedamat.
 Ja praegu ma ei teagi, tahan kutsikat ja šokolaaditorti.
 Thank you, come again.

bittersweet

Koolis olid esimesed kaks tundi peaaegu talumatud. Füüsika tunni ajal alustasin ühte pikka kirjakest, milles elasin end n.ö. välja. Tänu sellistele kirjakestel on mul kergem pea üleliigsest tühjaks saada ja edaspidi on ka kergem olla. Kolmanda tunni ajal jooksin vahepeal mööda koolimaja ringi, otsisin Tiiut, leidsin otsitava, sain garderoobis käia, jälle veits siia-sinna jooksmist ja siis klassi tagasi. Üks toredamaid matemaatika tunde oli. :D Bioloogia tunni vältel otsisin kõikvõimalikke vahendeid, et end üleval hoida. Ja edasi läks päev kiiremalt. Õnneks. Sain koju, kus mind juba ees oodati. :)
 Tänane õhtu peaks tulema rahulikum kui eelnevad. "Miski pole kunagi halvasti" maskid ees ja kõik on oknorm. Tavaline.
 Thank you, come again.

ja sa tead, et mina sind samuti.

Mul pole ammu nii armast nädalavahetust olnud kui nüüd oli. Praegu tahaks aega tagasi kerida ja sinna seisma jätta, sest niipea kui ma koju jõudsin läks asi käest ära. Praeguse seisuga olen ma juba kõik igast toredatesse kohtadesse saatnud, asju loopinud ja üritanud selgitada asju oma seisukohast. Mul on juba siiralt pohhuj mida mulle öeldakse, teha kästakse ja mida õpetatakse. Lihtsalt täiesti ükstapuha. Mul on nii kuramuse kõrini kõigest mis kodus toimub. Ma olen andnud endast juba paar aastat parima, et seda ignoreerida või kuidagi hakkama saada, aga tõsiselt ka minu kannatusel on piirid. Minusugune inimrämps, kes kulutab ainult raha, toitu, õhku ja energiat... keda peaks üldse siin kottima? Haige emo (või mõne 12 aastat vana tütarlapse möla, kes tähelepanu soovib) niunäu jutt, aga mis teha. Nii kõrini kõigest siin toimuvast juba. Nagu ma juba algul mainisin, tahan ma nädalavahetuse algust tagasi, siis oli kõik hästi.
 Ja üle pika aja kuulan ma ühte oma lemmik lugudest, mis mulle täna meelde tuletati. Aitäh selle eest muide. :)
 Ja Annil on täna sünnipäev niiet veelkord, PALJU ÕNNE (ja ma loodan sind varsti näha ka)! :)
 Thank you, come again kui veel kellelgi säilis mingit laadi huvi edasisi sündmusi ja värke edasi lugeda või midagi.

Hommik!

 Olen ärkvel kella kaheksast, sest siin peres ei osata hommikuti midagi vaikselt teha. :) Juhtub. Öösel olevat ma arvuti kõrvale magama jäänud ja midagi vastu porisenud, kui arvutit ära taheti võtta. Endal mul sellest muidugi meeles pole. Armas. :D

 No ja nüüd ma teen siin kõigile kohvi ja süüa ja koristan. Tore on orjata jah. Sooja vee kulutasin ma ka pesus olles ära. Nüüd peab jälle 100 aastat ootama, millal sooja veega saaks käsigi pesta, aga see pole enam minu mure. :D 

 Niisiis, kõik vist. Huvitavaid unenägusid nägin ma ka, aga rohkem mul nendest meeles pole. :D 

 Thank you, come again.

totupall

 Tänane oli suhteliselt keskpärane(?). Oli küll häid ja halbu momente, nende kombinatsioone ja momente, mida absoluutselt kommenteerida ei oska jne. Koolis oldud ajast ma detailsemalt rääkida ei viitsigi ja no kodus... üle pika aja olin ma üksi kodus. Mida  ma tegin? Elutoas telekas sisse, et liiga vaikne poleks ja ise arvutisse. Vahva. Mul on viimaselajal üldse mingil põhjusel selline tunne, et keegi jälgib mind kui ma kuskil nt üksi olen või nii. Väga haige. Ehk on siis kohati hea, et ma pole praegu pidand palju üksi olema ja olen saand oma närve säästa.
 Nädalavahetuseks on plaanid olemas. Koju ma vähemalt jääma ei pea enam. Ülimalt hea eemale saada arvestades neid... keerulisi aegu siin.
 Ja praegu... hakkan ma ilmselt oma asjadega tegelema. :D Seega, mul pole õrna aimugi, mis ma edasi võiks teha. :D
 Thank you, come again.

We all carry these things inside that no one else can see. They hold us down like anchors, they drown us out at sea.

A täna olin ma juba kella viiest hommikul üleval. Passisin pmts seni voodis kuni ema üles ärkas. Ehk siis mingi kolmveerand tundi. Ma usun, et kui ma olekski magama jäänud, siis poleks ma ärgates väga... virk olnud. :D Niiet lõppkokkuvõttes on kõik hästi.
 Koolis oli kuidagi kah. Muusikaõpetaja otsustas juba varakult mu veerandihinde ära rikkuda. Seekord kukub siis veerandiks neli. Heal juhul. Seda ma arvasingi, et eelmise veerandi viis piinas teda. Nii paljudesse kohtadesse tahaks teda saata. Oehjah. No ja vene keel... see on lihtsalt ebameeldiv. Kõik selles tunnis on. See on nii... no ebameeldiv. Pole sõnu.
 Kodus üritasin tublilt mitte magama jääda. Ebaõnnestusin. Uni lendas kohe platsi. Tudusin kuskil kella kaheksani  ja siis äratati mind üles. Õnneks. Ma väga tänan. Ma ei jääks muidu ilmselt öösel magama + ei viitsiks õppida. Novot siis.
Praegu olen ma lihtsalt jube näljane niiet lähen nüüd külmkapi juurde luurama.
 Thank you, come again.

peletislik

 Niisiis, nõrkushood, peavalu ja peapööritus - minu viimased kaks päeva. Eile magasin lihtsalt terve päeva. Jõhker. Igasugune energia millegi tegemiseks on täiesti kadunud. Niisiis, midagi on valesti ja mul pole õrna aimugi, mis see olla võiks. Emal on siin omad oletused, isa ei saa ka muidugi selle koha pealt vait olla ja noh, mina magan, sest selleks on mul energiat(?). Lihtsalt väga sant on olla. Homme üritan ikka kuidagi kooli minna. Loodaks parimat.
 Ja nüüd üritan kuskilt leida mingit energiat õppimise jaoks. Oeh.
 Thank you, come again.