call it what you want

 Päris ausalt ei oska ma siia midagi tänasest kirja panna. Koolipäev läks kiirelt, oli paari nummise vahepalaga, vahepeal istusin lillepotis, semmisin radikatega, no loomulikult õppisin ja noh... nagu tavaliselt ilmselt.
 Kodus lendas jube uni platsi ja seekord andsin alla. Korraks olin sunnitud ärkama, et Robin sisse lasta, aga siis sai edasi tududa. Oli küll magus uni.
 Täna on mardilaupäev ka. Tundub, et selle kortermaja rahvas on ühiselt sellepoolt, et kedagi siia sisse ei lastaks. Aga tõesti ei paku huvi kuulata kuidas lapsed midagi umbes jorisevad, et kommi saada. Olen ma siis kuri ja ahne inimene või...?
Homme jälle kooli. Ilmselgelt ja pean ilmselt sinna natuke kauemaks ka jääma mata töid parandama. Tore. No ja ajaloo arutluse peab ka nüüd ära tegema. No ja nädalavahetuse olen ma ilmselt sunnitud veetma kodus, nina raamatus. Loodan siiski ema ümber veenda, sest mul oleks paremaid plaane. Palju paremaid.
 Ja heihei, nüktofoobia on selle asja nimi, mis mul on. Väljendub see just siis, kui ma üksi pimedas ruumis olen ja lahti peaks sellest saama veetes võimalikult palju aega pimedas ruumis olles. Nii ma vähemalt lugesin, aga ma kardan, et mu fantaasia ei võimalda mul seda minutitki teha, sest jah... tere, paanika...
 Thank you, come again.