Päev algas segaselt. Kooli jõudes nägin, et füüsika klass on pmts tühi ja siis meenus kuskilt, et mingi kontsert pidi aulas olema sel ajal. Läksin siis ka sinna. Peaks mainima, et oli kontsert osutus ikka küllaltki suureks unetekitajaks. Kui hakkasingi juba magama jääma, siis järsku täiesti lampi hakati plaksutama. Okei. Edasi liikusin jumalast unisena vene keele tundi. Õpetajal oli paha tuju, mis tegi õpetaja ja temaga samas ruumis viibimise kohutavalt ebameeldivaks. Kuigi minu kallal ei nokitud, siis jäi ikkagi kõrva see üleolev toon, millega teiste kallal võeti. Väga nõme. Mata tund oligi nagu olematu. Mingi lühikese aja tunnist sai klassis istutud ja siis sai aulas poiste näidendi ürituse asja vaadata. Väga toores jama oli veel esialgu. Loodaks, et kolmapäevaks asi paraneb. Bioloogias sai kontrolltööd kätte. 4 kukkus. Õpetaja vingus, et ma olen allakäinud. Okei siis. Inkus oli lihtsalt passimine. Lahendasin ebavajalikke ülesandeid puhtalt igavusest ja lootuses, et kunagi on neid ikka vaja. Ajalugu oli ka suht passimine. Mõttetu värk. Enne seitsmendat tundi käisin keka õpsiga rääkimas, et ma saaks tunnist ära inkut parandama. Alguses vinguti küll vastu, aga lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ma teen vajalikud vehklemised ära lihtsalt järgmise tunni ajal. Ja nii ta läks.
Koju oli hea jõuda. Soe ja mõnus ja oodatud tunne oli kohe. Nummine värk jaa.
Homseks pean ma mingi geniaalse ja pika ja jube põhjaliku kirjutise ujumisest tegema, et ma saaks veerandi kekas viie. Soovigem siis mulle edu ja kõik head. Või midagi...
Praegu sain teada, et 25. detsembril on kaks korrust all pool mu tädi juures jälle mingi jõulu istumise värk. Igaaastane jant. Mis seals ikka, ilmutan end kohale, naeratan natuke ja koju tagasi. Miks ka mitte.
Praegu lõpetan.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar