nagu kodus

 Niisiis. Täna jõudsin otsapidi Kaberlasse. Lõpuks. Kodus oli imelik hommik. Ma nagu ei meeldiks kellelegi kodus. Tegelikult... ma nagu ei meeldikski mitte kellelegi enam. Ükskõik kui meeldiv ma ka olla ei ürita... No oma isale ei ole ma juba paar aastat meeldinud nii, et see on täiesti teine teema, aga suhted emaga ja... jah. See kõik on kuidagi... ebameeldiv. Väga ebameeldiv. Me tülitseme palju. Osad põhjused, miks ta mu peale pahane on, on täiesti täielikult mõistetavad, aga... ma parem ei hakkaks siin midagi üritama seletada, sest see ei kukuks ilmselt lõpus õieti välja.
 Täna istusin pikalt garaažis kõige vanema kutsuga kuni ta lõpuks tudule jäi. Kuna ta on nüüd juba pime ja ei kuule enam ning liigub vaevu, siis oletasin, et kõige parem viis, kuidas ta aru saaks, et keegi tema juures on, on teda lihtsalt silitada (geenius!) Niisiis istusin ma seal kuskil pool tundi ja silitasin väikest Elfut. Tema oligi kusjuures kõige esimene koer, keda ma esimest korda siia majja tulles nägin. Ta oli siis veel nii noor... ja praegu... Homme istun ilmselt veel temaga päris pikalt ja lihtsalt silitan teda kuni ta magama jääb.
 Lisaks kõigele mängisin täna kuskil 3-4 tundi pinksi. Non-stop'ilt. Hästi läks. Väsitas ära küll. Varsti jälle.
 Ilmselt oleks aeg magama ära ka kaduda. Kell on pmts juba 3 ja ma istun ikka väsimatult üleval ja mõtlen asju, kuulan muusikat... Ahjaa! See ilm... see on täielik jama! Mis kuradi nali nüüd see veel olema peaks?! Seriously,  veel lund?! Palun ei!
 Thank you, come again.