Kas ma eksin kui ma ütlen, et minu vanuses inimesed (eriti tüdrukud) on ühed kõige ebakindlamad inimesed üldse? Meile läheb korda meie välimus ja see, mida inimesed sellest arvavad. Meile läheb korda teiste inimeste arvamus ükskõik mis vallas. Olgugi, et me võime väita, et me oleme nii hardcore mutid, et meid ei koti absoluutselt miski. See on vale. Me kuuleme endiselt inimeste negatiivseid kommentaare ja need jäävad meelde ning kui meie elus tuleb ette mõni madalam hetk, siis meenub kogu see kogunenud sitt. Kõik need kommentaarid ja muu. Kui inimesed on kritiseerinud su välimust, siis mingil hetkel hakkad sa selle eest rohkem hoolitsema, et aktsepteeritud olla. Selge, nii teed sa kui su välimuse kallal virisetakse. Aga kui sulle tambitakse pealuu sisse, et sa oled rumal, mida sa siis teed? Mida kuradit sa teed, kui teatud asjad lihtsalt sinuni ei jõua, ükskõik kuidas sa ka ei üritaks? Mida kuradit sa siis veel endaga tegema peaks, kui miski lihtsalt ei aita ja sind lihtsalt jätkuvalt materdatakse ka sinu pereliikmete poolt?!
Mida sa teed, kui sa oled jõudnud sinna punkti, kus sa lihtsalt keset ööd välja lähed, et kogu viha ja jama endast välja kõndida? Mida sa siis teed, kui ka see ei aita? Mida sa endaga tegema pead, et kergem hakkaks? Mida sa pead tegema, et sa jaksaks enam üldse kuidagi toimida?! Mida sa teed, kui sa oled hakanud lihtsalt inimesi vihkama? Lihtsalt kõike vihkama, istudes ise täielikus nullpunktis oskamata kuskilt abi küsida või järelejäänud tükke kokku korjata. Aga mis siis kui sa tõesti ei jaksa? Kui sa proovisid ja tõesti proovisid, kuid sulle sülitati sellegipoolest lihtsalt näkku, mida kuradit sa teed?
Istudes oma pakitud spordikoti otsas, süües Nutellat ja neelates palderjanitablette, mõtlesin, et ei taha enam kodus olla. I'm done.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar