bitching, moaning and complaining

 Väga normikas värk on mu tervisega. Pmts peaaegu terve eilne päev oli süda paha, aegajalt lõi südamesse mingi imeliku valu ja peaaegu võimatu oli kuidagi normaalselt olla. Vähe sellest, see asi kestis öö läbi, nii et magada ma normaalselt pmts ei saanudki. Ärkasin iga natukese aja tagant üles. THERE'S MORE! Sama jant oli ka terve tänase päeva. Just kill me now. Kõigil on mingid omad kahtlused, mis mul viga võib olla. Ema arvas, et tegemist võib isegi halvemal juhul olla mingi südame-jama-asjaga või siis ma kasvan. Really?! Ja sellepärast ma ei saa magada ja.... f u. Natuke sitt oletus, et see kasvamise pärast on. No ja siis on veel see variant, et mul on lihtsalt väga liiga suur stress. Kind of makes sense, doesn't it?
 Seitsmenda tunni ajal (jah, ma pidasin täna nii kaua vastu) jutustas kooli juhtkond sama jura nagu märtsiski. No  lõpueksamid, kümnendasse klassi astumine ja selline teema. Mingil hetkel läksin ma närvi. Sain vihaseks enda peale ja kogu selle koolisüsteemi peale. Ma tahaks õppida teatud asju väga. Nagu väga, väga ja ma tahaksin nendele täielikult pühenduda ja neid hästi osata (teades mind, siis ma ilmselt oskaks neid hästi), aga siis on seal veel mõned õppeained, mis on minu jaoks puhas müstika. Ma ei saa midagi aru, tekib stress, kõik süüdistavad mind, et ma ei õpi piisavalt ja lõppudelõpuks juhtub see, et mul ei lähe nii hästi mulle meeldivates ainetes. Lisaks sellele saan ma ilmselt mingi aja pärast infarkti (you'll see). Ja täna oli mul kerge närvivapustus sellepärast. Puhas teadmatus. Nagu räägitakse, siis oleks targa inimese valik minna ikka edasi keskkooli, aga minu jaoks tundub see variant olevat liiga 'ühte karpi surumine'. Umbes, et kõik peavad kõigega hakkama saama ja kui sa hakkama ei saa, siis miks kurat sa siia ronisid?! Nii palju kui ma neid õpetajaid tean, siis pole ka nemad alati kõige vastutulelikumad. Kui sa millestki aru ei saa ja lähedki peale tunde konsultatsiooni, siis visatakse sulle kohe ette järeltöö leht ja "Noh, tee ära!" Ja samal ajal ketravad kõik, et minu jaoks probleemsed ained lähevad järjest raskemaks (julgustav eks?) ning praegune tase on tegelikult veel kerge. See tekitab edasise suhtes veel väga hea tunde, sest mul on juba praegu kuradi suured raskused. Idiootne tunne, mida osalt ka inimesed, kellega ma koos elan (khmvanemadkhm) mulle sisendavad. Lõpptulemus on, nagu näha, sitt. Well, just look at me! Ma ausõna tahan mõningaid aineid õppida ja veel väga, aga mu vaimne tervis on juba nii kuradi läbi omadega, et ma kahtlen, kas ma lihtsalt jaksaks ilma hulluks minemata.
 Olen raudkindel, et keegi ei viitsi eriti seda jura läbi lugeda. Olen kindel, et teistel inimestel on suuremad mured ja minu vingumine ja rumalus on siin üleliigne. Lihtsalt... las ta jääda nii.
 Thank you, come again (kui keegi julgeb enam ofc).