reckless serenade

ulmekat lugesin

 Neljapäevks olid suured plaanid. Käin hindeid parandamas ja tekitamas, olen kasulik ja produktiivne jne, jne. Mu enesetundele see plaan ei meeldinud. Mu sisikonda oleks nagu kividega loobitud. Ei suutnud kauemaks jääda kui kolmeks tunniks. Isegi hästi venitasin välja. Teel koju tegin isegi ühe põõsa juures peatuse, sest enesetunne kiskus nii kohutavaks, et hommikusöök ähvardas end ilmutada. Koju jõudes krahmasin, aga raamatukogust laenutatud raamatud ja käisin nende asemel midagi uut otsimas. Teadsin, et kui langen, siis langen korralikult. See käik oli vajalik. Well, langesin ja tõusin kuskil pool kümme õhtul vist. Korralik uni oli. Peale paari tundi veeresin jälle linade vahele magama.
 Ärkasin järgmisel hommikul kella üheksa paiku. Reedene päev möödus nina raamatus. Mingil hetkel jõudsin küüntega ka natuke nalja teha. Tulemus meeldib väga. Õhtupooliku olen veetnud rahulikult oma mõtete seltsis, nii et üksi pole ma päris kindasti. No ja see kõlas nagu mul oleksid nähtamatud sõbrad... Miks ka mitte.. Lisaks sellele on mu tšintšilja täna väga jutukas. Armas elukas.
 Homme või kella järgi juba täna lähen sünnipäevale. Jällegi väga vahva. Ootan väga. Eks näis kas ma teen nagu eelmine nädalavahetus. Et peale sünnipäeva rändan semu juurde edasi, et seal jällegi kohutavaid muusikavideoid vaadata ja naerukrampidesse surra. We'll see. Õigem variant oleks ilmselt koju tulla ja jäädagi. Aga nagu ma juba ütlesin: "We'll see."
 Thank you, come again.