"You don't have a soul. You are a soul. You have a body."

Nohu hakkab kaduma. Enam ei pea iga natukese aja tagant nuuskama. JESSS!!! Praeguseks on küll ninu täitsa katki ja valus, aga küll see ka paraneb.
 Meie suur, tähtis koristus nädalavahetus hakkab lähenema. Mina pean olema ainult see piitsaga vennike, kes teisi koristama peksab. Muud mul siin vist eriti teha ei ole, aga nõutakse, et ma kohal oleks. Nojah, las see olla.
 Homme pole mul mitte sussigi teha. Kurb lugu. Mängin ilmselt oma oravaga või siis määratakse mulle hommikul telefonitsi mulle mingid kohustused. We'll see.
 Ahjaa... Kas mingi torm on praegu liikvel? Sest mu maja ümber on praegu jõhkrad tuuled, mis tungivad läbi akende juba. Need ei aita just sooja saamisele kaasa. Eelmine aasta oli Moonika, kas siis see aasta on Klaarika? Või mis toimub?
 Thank you, come again.

sweather weather

Well fuck, mul pole postitust teise blogi jaoks. Fuck me, right? 

Tänane oli... sisurohke. Tolmuimeja oli mu sõber. Kõige suurem sõber oli muidugi salvrätikupakk. Toast tuppa liigun ma üks selline pakk näpus ja olen üleüldiselt nagu boss123. Enesetunne on kaunis kehvake. Mind kutsuti homme Kaberlasse keldrisse seinu värvima. Emale see idee väga ei meeldinud, sest ma pean päris, päris kindlasti järgmiseks nädalaks terve olema ja see kelder on ülimalt külm. Eks ma siis joon kodus teed ja.. koristan. Ma ei tea küll mida ma koristama pean, aga hei... ma koristan. 

 Käisin täna veel Nurga Poes kaste ka toomas. That was fun. Ainult ühe korralibisesin ja oleks külili kukkunud. Mul pole õrna aimugi kuidas ma tasakaalu tagasi sain. Lund tuli ka muidugi non-stopilt. Väga jõulune tunne oli. 

 Ma tean, et ma olen seda maininud, aga ma vihkan oma nohu. Ma nägin täna öösel unes, et ma upun merre või ookeanisse. Jaan Tätte oli seal, seega olen ma ilmselt omadega täiesti sassis. Aitäh, nohu. Kuradi värdjas asi...

 Ilmselt tõmban ma praegu siin asjad kokku ja tegelen veel oma ainsa lapsega. 

 Thank you, come again.

küll ma homme teen

 Küünte postitus tuleb teise blogisse veel öösel. Normaalsed inimesed, kes koolis käivad näevad seda ilmselt kolmapäeva õhtul/õhtupoolikul, aga ma teen selle ära. Küüned kuivavad momendil, seega magama ei saaks ma praegu nii kui nii minna.
 Tänane oli masendav. Ma olen tatilärakas. Ma ei tea kust ma selle nohu sain (haha, tegelikult tean. TSAU KIIIIISU!!! -.-'), aga mulle aitab kahest päevast täis tilkuvat nina ja salvrätikuid. Aitab kah. Sudafed on ka kohe otsas ja maailmalõpp läheneb... Kes tahaks surra nohuga? Rääkides maailmalõpust... ha-ha-ha, ha-ha-ha, not happening.
 Ühesõnaga... tänane möödus pleedi kaisutades, nina löristades ja vaadates lolle saateid. Kusjuures midagi muud mul kah väga teha polnud. Kõik suurem koristamine on ema õlul, sest kui mina sellega alustaks, viskaks ma ilmselt pool meie 'varast' minema. I meeaaaan... vanad kodu sisustamise ajakirjad? Aastast 2007/2008? Ei. Ei. Ei... Ei.
 Üks asi veel. Inimesed internetis, kes vajavad abi ja kellega ma suhelnud olen ja kes mind lõpuks täiesti endast välja on viinud... Jah, ma olen kaastundlik inimene, kelle empaatiavõime täiesti eksisteerib, but I know an attention whore when I see one. Ma ei ole enam üldse nii tore. Ma olen vestelnud härradega, kes on "oma eludega nii kimpus, et tahavad nii väga end ära tappa ja keegi ei hooli, isegi mina ei hooliks". See: "Isegi sina ei hooliks." Omfg... Kui ma kellegi käest seda kuulen, siis soovitangi ma leida mõne piisavalt kõrge korruse, kust alla hüpata ja viia täide see lifelong dream. Olgu, ma olen kohutav inimene, aga kui tõesti sulle seda korrutatakse "ISEGI SINA EI HOOLIKS" ja arvatakse, et ma ei saa sellest ilmselgest vihjest aru, siis wtf really... Ja pärast selle korrutamist üritatakse sinuga hiljem ühendust saada öeldes: "Ma olen nii mõttetu ja peaksin end juba kiiremini ära tapma, sest sa isegi ei räägi minuga." WTF?! Millal enne, noormehed, on selline sebimine edukas olnud? Eriti juhul kui üritatakse 'ära sebida' (minu poolt vihatud väljend) neiut, kes on juba suhtes? Jällegi: WTF?! Olen nõus, et sedasorti inimesed vajavad abi. Sedasorti... sebijad. Suurepärane abi oleks nende vanematest, kes võiks oma lapsi kiita või neile veidi tähelepanu pöörata. Ma ei leia teist seletust sellisele tähelepanu vajadusele.
 Hommmmme joon ma palju teed ja söön sidruneid ja äkki leian tegevust ka endale. Tahaks tõesti loota, et mul õnnestub olla produktiivsem kui täna. Sest produktiivsus on... lahe. Või midagi sellist.
 Thank you, come again.

Bonni, Bonni, Bonni...

Hoian hinge kinni, et kõik läheks hästi. Tõotab tulla pikim nädal seni ja ma tõesti ei jõua laupäeva ära oodata. Täpsemaid uudiseid jagan siin alles siis, kui kõik on juba täiesti kindel. Seni aga - näpud risti, varbad risti, kõik muu ka risti ja pöidlad pihku, et kõik ilusti läheks. :)
 Thank you, come again.

Bonni

 Ma toitun viimasel ajal väga ebatervislikult. Päevas läheb 2 väikest pitsat ja kui veab, siis pakk krõpse. Et asja tervislikuks teha joon ma ära ka liitrise apelsinimahla. Ma olen kaalus alla võtnud 2 kilo. WTF?! -.-'
 Eile läksin jälle Loomade Hoiupaiga kodulehele luurele. Jäi silma üks armas lontkõrv. Ema helistas ja küsis ta kohta. Esimest korda vedas meil nii palju, et me oleme esimesed, kes sellest koerast huvitatud on. Kuigi koer on veel karantiinis, lastakse meid sel laupäeval teda vaatama. Ja mina hüppan mõistagi rõõmust üles-alla. :) Kui kutsu peaks meile sobima, siis saaksime ta ilmselt detsembri alguses juba endale. Aga eks see paistab.
 Homme olen issiga kodus. Täna tuli ta isegi minuga juttu rääkima. Ma olin niiii üllatunud. Positiivselt muidugi. Jagasin temaga oma krõpsupakki ja jutt jooksis... või lonkas. Natuke awkward oli.
 Igatsen oma inimesi.
 Thank you, come again.

laupäeva ralli

 Laupäevane linnaskäik oli maru äge. Hommikune bussisõit kiskus meeletult sügavamõtteliseks. Kas keegi teine on veel mõelnud, et igal inimesel on oma lugu ja see inimene, kelle kõrval sa bussis istud ja kes tundub nii tapvalt tavaline, võib olla üks kõige huvitavamaid inimesi, kelle kõrval sa üldse kunagi istuda saad. Selle inimese lugu võib olla nii värvikas, et kuku või pikali. Kõigil inimestel on erinevad lood. Kokku on meil siis üle seitsme miljardi erineva loo. See oli minu jaoks nii overwhelming mõte. Siiani on.
 Meie ülimalt organiseeritud ja... karm šoppamine? HAAAAAA HAAAAAA HAAAAAAAAA! "Võib ju siit ka läbi minna korraks... See on küll elektroonikapood ja meil pole siia absoluutselt asja, aga why not?" - Tagasi tulime uue külmkapiga. "See on küll lemmikloomapood ja meil pole siit midagi vaja, aga AINULT TÄNA maksavad küülikud 10 euri." - Ma sain uue pereliikme. No olgu, liialdasin natuke. Kuigi küülikud tõesti maksid sel päeval 10 euri. Ilmselt ei viitsind seal enam keegi nende sitta koristada... Tšintšiljad olid küll imearmsad ja ülipisikesed, nii et teades mind, istusin ma puuri juures ja ulgusin nende nummiduse pärast. Üritasime emaga veenda ühte naist neid ostma, aga ei võtnud vedu. Kui meile makstud oleks, siis poleks naine ilma kolme loomakeseta poest välja jalutanud.
 Meie poodlemine oli tegelikult edukas. Sain uue talvejope, mida mulle vaja oligi. Ema sai endale uue talvejope, mida tal vaja oli. Ma sain endale uued teksad, mida mul iseenesest nüüd nii tapvalt vaja polnud, aga need tegid mu tagumise poole väga... lopsakaks(?) ja keegi ei jäta selliseid pükse poodi!!! Soetasin ka ühe China Glaze'i küünelaki, sest see oli ilusat värvi ja sain ka uue valge küünelaki, sest vana näitas mulle keskmist sõrme. Lõpuks ometi sain omale need käpikud, millele viskasin silma peale juba sügise alguses, sel päeval kui mu photoshoot oli. Mägrakäpikud. Ma pean ilmselt homme mingi photoshoot'i tegema, et vähemalt osa oma ostudest demonstreerida. JA ma pean veel mainima oma uut pleedi. Ma keeldusin seda täna hülgamast. Kõige soojem ja suurem asi üldse. Milleks mulle üldse enam midagi või kedagi vaja on? Ma olen armunud pleedi. Ma tõesti arvan, et kui see pleed ära kaoks, siis ma nutaks.
 Rääkides ära kadumisest... mu väline kõvaketas otsustas streikima hakata. See on väga, väga, väga paha, sest kogu minu raamat on selle peal. Kogu mu elu on selle peal! Mu pildid, filmid, meeletult suur muusikakogu. Ma nutsin ja ma nutsin väga kõvasti. Ma nii, nii loodan, et sellega saab asjad korda ja midagigi saab sealt veel kätte. Ma jääksin muidu pikaks ajaks oma elu leinama. Ja raamatu sissejuhatus, mis mind ennast nutmagi ajas oleks lännu jajajajja... fuuuuuuuuuuuuuuu
 Veel enne bussile minekut kohvitasime emaga Coffee In'nis ja vingusime jalavalu üle. Bussis magasin nägupidi oma pehmes pleedis ja kodus vajusin ka suht kiirelt ära... kui 'suht kiirelt' tähendab peale kella ühte muidugi. Mingil põhjusel jäin ühte telefonikõne ootama.
 Jätkates telefonikõnede teemal... Kas keegi lugejatest on leidnud end reaalselt vihkamas sellepärast, et helistate kellelegi ja te teate, et kui kõnele vastatakse, siis on teie tuju null? Lühidalt: te helistate kellelegi, aga teate, et ohverdate selle kõnega täiesti oma hea tuju. Praegusel ajal. Sel nädalal või täpsemalt selle nädala keskelt kuni nüüd pühapäeva hilisõhtuni olen ma seda tundnud. Ma ei ole tahtnud helistada. Miks peaksin ma enda tuju täiesti tuksi keerama? Miks peaksin ma ennast end vihkama panema? Ma lükkasin koguaeg kõne edasi. Praeguse seisuga on kõik kõned tehtud. Ja täpselt nii ma selle jätangi. Kõik kõned on juba tehtud.
 Ma olen enamgi veel kui kindel, et peaaegu keegi ei saanud täpselt aru, mida ma selle viimase osaga öelda tahan. Aga nagu tüdrukud ikka, siis vihjan siin midagi kellelegi kindlale ja hoian sõrmi ristis, et ta seda näeks. Fucking stupid girl-logic...
 Homme teen küüntega ka nalja. ;)
 Thank you, come again.

asjalik

Well, tänane ei hiilanud just millegi ülivingega. Tänase päeva highlight oli see, et mu jalg läks liigesest välja. Täpsemalt põlv. Ma enamvähem raksasin selle ise tagasi. Kõik on korras. Midagi polekski nagu juhtunud. Ma olen ainult omadega kipsis ja ühe kannikaga ratastoolis. Või siis mõtlesin ma selle osa loost välja. Go figure.
 Homme lähen emaga linna. Me lähme missiooniga, nii et muuks jamaks ilmselt aega pole... selle ajani, mil missioon on täide viidud loomulikult. Sõtta lähme nimekirjade ja uskumatult täpse orienteerumisoskusega... lõpuks läheb nii või naa kõik perse, aga me üritame. :)
 Lõppu kirjutaks selle, et ma unustasin selle eile postitada, nii et teen seda täna hommikul enne linna minekut. :)
 Ma nägin unes, et pitsad tantsivad mulle. What is my life...
 Thank you, come again.

täna polnud hea päev

 Mu päevad on erakordselt hallid. Ma olen päevad läbi üksi. Ma olen nagu Robinson Crusoe ja tema sõber Reede. Minu Reede on mu tšintšilja. Ja ma olen tõesti hakanud oma oravakesega rääkima nagu ta kohe vastaks mulle. Päeviti vaatab ta mind küll sellise 'fuck off' pilguga, sest ta magab enamus ajast, aga ma olen kohe jälle ta sõber, kui ma talle pähkleid annan. And that's how you keep friends - you feed them until they get fat and can't move. No ja lisaks sellele on mu Reede puuris... JA TA ON TŠINTŠILJA!
 Ma lihtsalt imestan, et kõik on kuidagi nii ära kadunud. Kõigil on niiiiiiiiii kiire koguaeg. Nii paljud kolivad igasse võimalikku maailmanurka ära. Mina ka enam koolis ei käi. Ehk ongi see ka kooli vahetades nii... ainult, et selle asemel, et ma uued sõbrad saaksin, ma lihtsalt forever alone'in kodus oma tšintšiljaga. Ma ei tea mis juhtus... Ehk on see karma? Ehk olin ma ise sitt sõber?
 Mu päeva highlight oli see kui naabrimees tuli ütlema, et ma muusika vaiksemaks paneks. INIMKONTAKT! Siis tuli isa koju. Väsinud. Ei viitsinud minuga jännata. Ema tuli paar tundi hiljem. Söötis mind, et ma vait jääksin ja kokku ei kuivaks. Kõik läksid magama. Oligi kõik.
 Vaatasin täna filmi ka. "Dear John..." Poole filmi peal ma juba nutsin. See oli kohutav. Go home, emotions! You are drunk.
 Kuusalus pole eriti kuhugi minna ka, et tuju tõsta. Siin on... Konsum? Kool? HAHAHAHAHAHAHAHAHAHA!!! Tjah, ma panin selle juba kirja ja hakkasin naerma. Amazing. Igavene tüütus on see, et ma teen end iga hommik viisakaks. Sätin juuksed inimlikuks, teen meigi, otsin mingid riided lähedusse juhuks, kui kellelgi pole täna nii kiire ja äkki on kellelgi aega natuke juttu puhuda. Iga õhtu pesen ma molli jälle puhtaks ta teen märkme oma läbikukkumiste märkmikusse. What an awesome day indeed...
 Mul on tunne, et Sylvester otsustab veel täna ka surra.
 Thank you, come again.

Nii hea on mõelda, et sa tuled.

 Päev kulges rahulikult. Eile õhtul/poolöösel tegin küüsi, täna koristasin. Jäingi magama nii, et küünelakid olid mu kõrval. Öösel ehmatasin veel korraks üles, kui üks purk maha kukkus. Ei olnud lahe.
 Päeval sõime isaga suitsuvorsti ja rääkisime elust. Mulle tundub, et me sõlmisime vist vaherahu, aga see on alati väga veider pind olnud. Ehk oli tegemist lihtsalt ühe helgema hetkega ja sõda jätkub hiljem, aga loodetavasti siiski mitte. Rääkisime sellest, kus ma oma haridusteed võiksin jätkata ja 10 head põhjust, miks ma enam Kuusalu kooli ei lähe. Põhjuseid tuli ikka julgelt üle kümne. Siinkohal tervitaks meie kooli toredaid õpetajaid! :)
 Peaks vist magama minema ka, aga enne otsustab veel Sylvester ühe korra surra.
Thank you, come again.

My nights are sleepless and my thoughts are endless.

Tädi on mu tõlketööga väga rahul. Ma olevat parem tõlkija kui tema eelmine... tõlkija. Ta ilmselt arvas, et ainsad inglise keelsed sõnad mida ma mõistan on cat, dog ja rabbit. Niisiis veel õhtul pidin ma tema imestamist kuulama.
 See tunnetemoodustis, mida me kutsume igatsuseks? Yeah, that's happening.
 Õhtupoole vajusin veel poolunne unistama. See oli selline ebamäärane seisund. Ma nagu oleksin maganud, aga ma kuulsin muusikat ja Chilla krõbistamist (mulle meeldib mõelda, et tegu oli sellega). Kui ma sellest seisundist välja tulin, oli järsku isa kodus ja paar tundi oli möödunud. Ometigi olin ma täiesti siin. Võtaks selle lühidalt kokku sellega, et see oli kuramuse lahe.
 Peaksin vist hakkama tegelema küüntepostitusega teises blogis... Ja siis jälle tõlkima.
 Thank you, come again.

"A spark of kindness can start a fire of love."

sest ma olen pildil koos oma issiga ja täiesti albiino :):):):)

 Tänane hommik oli nii uimane. Kui ma hakkasin juba aru saama mis toimub, siis saatsin isale pisikese sõnumi heade soovidega ka teele.
 Terve nädalavahetuse võtaks ma kokku sellega, et mulle meeldib oma kiisu seltsis olla. Ja nüüd lähiajal hakkab jälle tekkima selline haige igatsuse moodi... tunnetemoodustis. Jube asi.
 Mu oravake oli solvunud, sest olin ta hüljanud. Leppisime siis ära kui ma ta puurist välja jooksma lasin. Tšintšiljadega on lihtne erinevaid lõhnu hinnata - kui talle meeldib, siis hakkab ta tantsima. Kui tšintšilja tantsib, siis sina kiljud... sest see on nii kuradi armas! Ja täpselt nii ongi. Täpselt nii... every fucking time...
 Veel täna õhtul teen ma natuke tõlketööd ja homme tegelen samuti sellega. Loodaks kuskil selle vahel kirjutamisega ka tegeleda.
 Thank you, come again.

awesome chinchilla is awesome!

tibutibutibutibutibutibu

 Ma olen oma tšintšilja üle uhke, sest ta õppis lehvitama. Ja ta oskab mulle märku anda kui ta liivavanni vajab. Näiteks täna tuletas ta mulle seda vägagi osavalt meelde. Niiet jah, selle koera saamise menu keskel poputan ma endiselt oma oravakest nagu kõige armsamat olevust maapeal (kes ta ka on).

 Küüntest rääkides. Tegin täna postituse küüntest, mille ma tegelikult tegin eelmisel nädalal. Postituste ilmumine ja mu küünte välimus ei lähe ilmtingimata alati kokku, aga vähemalt midagi ilmub eks? Lisaks sellele mõtlesin ma hakata tegema järgi neid nailart videoid, mis youtube'iski on. Ei, ei, ma ei hakka filmima, vaid ma hakkan vaatama kas tõesti on 'ülilihtsad' mustrid ja värgid tehtavad ka mitte nii osavatele inimestele ja kuidas see välja kukub. Ilmselt feiliks ma meeletult palju. We'll see. 

 Homme ärkan ma kell 9 üles, sest ma pean leidma elumõtte. Or sth. Täna nägin ma jälle inimese moodi välja ja see oli päris hea tunne, nii et homme jälle. (Ärkasin kell pool 2 päeval. Don't judge me!)

 Thank you, come again.

mis nüüd?

 Peale oma emotional breakdown'i andsin endale internetist puhkust. Mine tea mis kõik oleks välja tulnud (oooo kui salapärane).
 Terve laupäeva jooksul ei vahetanud me emaga ühtegi sõna. Täna tegi ta viineripirukaid, et vaherahu sõlmida. Mul on endalgi seda kurb tunnistada, aga mind saab toiduga ära osta (kuigi ka mul on omad standardid). Aga endiselt ei anna ma koera saamise osas alla. I'm gonna get that puppy goddamnit! Kuigi jah, ilmselt on lõpuks mu närvid läbi. Veel rohkem läbi kui need praegu on. 12 aastat on piisavalt pikk ooteaeg olnud. Kindlasti on veel võimalusi, mida ma veel proovinud pole.
 See kuulus grupp, kuhu ma facebookis kuulun tuleb jälle jutuks... Sealne... keelekasutus(?). See pani mind lihtsalt mõtlema, et kas inimesed siis koolis ei käigi? Mis on komad? Mis on üldse õigekiri? Kõige elementaarsemad käänamised on niiiiiiii valesti. Ma lihtsalt loen neid postitusi, hoian kahe käega pead kinni ja üritan mitte sitasti öelda. Sisimas jooksevad mu silmad verd. Õudus. Või siis on mul midagi viga. Äkki viriseb kuskil keegi teine, et: "See Kärol kirjutab nagu vanainimene." Fuck you, Keegi,-kes-sa-võib-olla-selle-üle-virised. Iga kord kui sa sõna valesti kirjutad, hakkab kassipoeg nutma.
 Ma ei oska enam midagi öelda. Lähen magama.
 Thank you, come again.

plahvatasin

 Kui minu jaoks hakkas kõik allamäge minema, siis lõin ma enda jaoks projekti. Või õigemini taasavastasin ühe oma unistuse - saada koer. Uurisin koeri varjupaigast, käisin seal kohal ja kui leidsin potensiaalse koera, siis tõstsin toas mööblit ümber. Tegin suuremat sorti koristamise. Mu ema aitas. Ülimalt suur planeerimine käis. ME OSTSIME KOERATOIDU ÄRA. Koera jaoks on siin isegi mänguasi... Kus mu koer on. Ma olen seni ainult jalaga näkku saanud. Kõigilt võimalikelt inimestelt ja kõiksugu võimalikest kohtadest. Praegu sain ma ka emalt jalaga näkku ja see tegi tõsiselt haigelt. Just tema peaks kõigist inimestest kõige paremini nägema ja aru saama, mida ma tegin ja nüüd... Thanks for nothing really.
 Ilmselgelt olen ma kogu seda 'projekti' südamega võtnud, sest momendil kõõksun ma üksi oma toas ja mu nägu on pisaratest vettinud, taustaks mängib üks mu lemmik bände ning kõrval istub pudel hea kraamiga ja selle kõrval on suur kommikarp. See kõik oli nii lähedal ja nii lühikese ajaga on see meeletult kaugele ujunud. Mis juhtus? Kas siis minu pingutused polnud tõesti piisavad? Kas üldse miski mida ma teen on piisav? Kõige mõttetuma inimese tunne on peal.
 Thank you, come again.

seiklused interneti avarustes: koeraotsingud

 Võtsin end täna õhtul kokku ja hakkasin meeleheitlikult otsima koera sellistelt lehekülgedelt nagu soov.ee ja okidoki.ee. Kõikide mõistlikke ja konkreetsete kuulutuste juures oli ka palju neid, mis ei omanud mingit loogikat. Mõtlesin mõningaid neist ka siin jagada. (Tehke pilt suuremaks, siis paistab kiri ilmselgelt paremini.)

usklik ja vahel lamba lambakoer? käe saab vist ka kaubapeale.  I'll take that.

see ajas mind lihtsalt segadusse... 

wait what... kutseharidusega kutsikad?

pmts saame me prantsuse buldogi armastava kodu, koolitatud paberi ja laiendatud tervise garantii?

ma ei mõista küll seda venekeelset osa tekstis, kuid tuleb tunnistada, et see pilt ja pealkiri müüvad. kes ei tahaks, et nende koer aitaks neid majapidamistöödes?

 Tjah, that was fun. Lõpptulemusena leidsin ka potensiaalsed kutsud, kelle omastada võiks. Vaatab veel kelle ema homme telefonitsi kätte saab. Täna õhtul see igatahes ei õnnestunud.
 Mis ajast on tunnustuse nõudmine heategude eest okei? Nagu reaalne teistele nina alla hõõrumine, et said millegi suurepärase ja ilmselt ka elusid päästva asjaga hakkama. Seda on vastik pealt vaadata. Õudselt tahaks midagi öelda. Nii väga tahaks sellele inimesele sitasti öelda, aga lisaks sellele, et ta nõuab tunnustust, vingub ta selle kõigile veel välja nagu eit, nii et mina paistan halva inimesena ja mina pean hakkama teiste paska taluma. Tähelepanuvajadusega tatikad... ma ei või.
 Mu reedesed plaanid tegid nii järsu muutuse, et süda läks pahaks. Pidi olema rahulik päev ja siis õhtul oleks saanud inimestega sellel kogunemisel kokku, mängind mänge, saanud uusi tutvusi jnejne., aga tjah, läks teisiti seekord.
 Ma ei tunne end hetkel kõige suurepärasemalt, seega heidan pikali ja viskan sussid püsti.
 Thank you, come again.