laupäeva ralli

 Laupäevane linnaskäik oli maru äge. Hommikune bussisõit kiskus meeletult sügavamõtteliseks. Kas keegi teine on veel mõelnud, et igal inimesel on oma lugu ja see inimene, kelle kõrval sa bussis istud ja kes tundub nii tapvalt tavaline, võib olla üks kõige huvitavamaid inimesi, kelle kõrval sa üldse kunagi istuda saad. Selle inimese lugu võib olla nii värvikas, et kuku või pikali. Kõigil inimestel on erinevad lood. Kokku on meil siis üle seitsme miljardi erineva loo. See oli minu jaoks nii overwhelming mõte. Siiani on.
 Meie ülimalt organiseeritud ja... karm šoppamine? HAAAAAA HAAAAAA HAAAAAAAAA! "Võib ju siit ka läbi minna korraks... See on küll elektroonikapood ja meil pole siia absoluutselt asja, aga why not?" - Tagasi tulime uue külmkapiga. "See on küll lemmikloomapood ja meil pole siit midagi vaja, aga AINULT TÄNA maksavad küülikud 10 euri." - Ma sain uue pereliikme. No olgu, liialdasin natuke. Kuigi küülikud tõesti maksid sel päeval 10 euri. Ilmselt ei viitsind seal enam keegi nende sitta koristada... Tšintšiljad olid küll imearmsad ja ülipisikesed, nii et teades mind, istusin ma puuri juures ja ulgusin nende nummiduse pärast. Üritasime emaga veenda ühte naist neid ostma, aga ei võtnud vedu. Kui meile makstud oleks, siis poleks naine ilma kolme loomakeseta poest välja jalutanud.
 Meie poodlemine oli tegelikult edukas. Sain uue talvejope, mida mulle vaja oligi. Ema sai endale uue talvejope, mida tal vaja oli. Ma sain endale uued teksad, mida mul iseenesest nüüd nii tapvalt vaja polnud, aga need tegid mu tagumise poole väga... lopsakaks(?) ja keegi ei jäta selliseid pükse poodi!!! Soetasin ka ühe China Glaze'i küünelaki, sest see oli ilusat värvi ja sain ka uue valge küünelaki, sest vana näitas mulle keskmist sõrme. Lõpuks ometi sain omale need käpikud, millele viskasin silma peale juba sügise alguses, sel päeval kui mu photoshoot oli. Mägrakäpikud. Ma pean ilmselt homme mingi photoshoot'i tegema, et vähemalt osa oma ostudest demonstreerida. JA ma pean veel mainima oma uut pleedi. Ma keeldusin seda täna hülgamast. Kõige soojem ja suurem asi üldse. Milleks mulle üldse enam midagi või kedagi vaja on? Ma olen armunud pleedi. Ma tõesti arvan, et kui see pleed ära kaoks, siis ma nutaks.
 Rääkides ära kadumisest... mu väline kõvaketas otsustas streikima hakata. See on väga, väga, väga paha, sest kogu minu raamat on selle peal. Kogu mu elu on selle peal! Mu pildid, filmid, meeletult suur muusikakogu. Ma nutsin ja ma nutsin väga kõvasti. Ma nii, nii loodan, et sellega saab asjad korda ja midagigi saab sealt veel kätte. Ma jääksin muidu pikaks ajaks oma elu leinama. Ja raamatu sissejuhatus, mis mind ennast nutmagi ajas oleks lännu jajajajja... fuuuuuuuuuuuuuuu
 Veel enne bussile minekut kohvitasime emaga Coffee In'nis ja vingusime jalavalu üle. Bussis magasin nägupidi oma pehmes pleedis ja kodus vajusin ka suht kiirelt ära... kui 'suht kiirelt' tähendab peale kella ühte muidugi. Mingil põhjusel jäin ühte telefonikõne ootama.
 Jätkates telefonikõnede teemal... Kas keegi lugejatest on leidnud end reaalselt vihkamas sellepärast, et helistate kellelegi ja te teate, et kui kõnele vastatakse, siis on teie tuju null? Lühidalt: te helistate kellelegi, aga teate, et ohverdate selle kõnega täiesti oma hea tuju. Praegusel ajal. Sel nädalal või täpsemalt selle nädala keskelt kuni nüüd pühapäeva hilisõhtuni olen ma seda tundnud. Ma ei ole tahtnud helistada. Miks peaksin ma enda tuju täiesti tuksi keerama? Miks peaksin ma ennast end vihkama panema? Ma lükkasin koguaeg kõne edasi. Praeguse seisuga on kõik kõned tehtud. Ja täpselt nii ma selle jätangi. Kõik kõned on juba tehtud.
 Ma olen enamgi veel kui kindel, et peaaegu keegi ei saanud täpselt aru, mida ma selle viimase osaga öelda tahan. Aga nagu tüdrukud ikka, siis vihjan siin midagi kellelegi kindlale ja hoian sõrmi ristis, et ta seda näeks. Fucking stupid girl-logic...
 Homme teen küüntega ka nalja. ;)
 Thank you, come again.