Peale oma emotional breakdown'i andsin endale internetist puhkust. Mine tea mis kõik oleks välja tulnud (oooo kui salapärane).
Terve laupäeva jooksul ei vahetanud me emaga ühtegi sõna. Täna tegi ta viineripirukaid, et vaherahu sõlmida. Mul on endalgi seda kurb tunnistada, aga mind saab toiduga ära osta (kuigi ka mul on omad standardid). Aga endiselt ei anna ma koera saamise osas alla. I'm gonna get that puppy goddamnit! Kuigi jah, ilmselt on lõpuks mu närvid läbi. Veel rohkem läbi kui need praegu on. 12 aastat on piisavalt pikk ooteaeg olnud. Kindlasti on veel võimalusi, mida ma veel proovinud pole.
See kuulus grupp, kuhu ma facebookis kuulun tuleb jälle jutuks... Sealne... keelekasutus(?). See pani mind lihtsalt mõtlema, et kas inimesed siis koolis ei käigi? Mis on komad? Mis on üldse õigekiri? Kõige elementaarsemad käänamised on niiiiiiii valesti. Ma lihtsalt loen neid postitusi, hoian kahe käega pead kinni ja üritan mitte sitasti öelda. Sisimas jooksevad mu silmad verd. Õudus. Või siis on mul midagi viga. Äkki viriseb kuskil keegi teine, et: "See Kärol kirjutab nagu vanainimene." Fuck you, Keegi,-kes-sa-võib-olla-selle-üle-virised. Iga kord kui sa sõna valesti kirjutad, hakkab kassipoeg nutma.
Ma ei oska enam midagi öelda. Lähen magama.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar