Kui minu jaoks hakkas kõik allamäge minema, siis lõin ma enda jaoks projekti. Või õigemini taasavastasin ühe oma unistuse - saada koer. Uurisin koeri varjupaigast, käisin seal kohal ja kui leidsin potensiaalse koera, siis tõstsin toas mööblit ümber. Tegin suuremat sorti koristamise. Mu ema aitas. Ülimalt suur planeerimine käis. ME OSTSIME KOERATOIDU ÄRA. Koera jaoks on siin isegi mänguasi... Kus mu koer on. Ma olen seni ainult jalaga näkku saanud. Kõigilt võimalikelt inimestelt ja kõiksugu võimalikest kohtadest. Praegu sain ma ka emalt jalaga näkku ja see tegi tõsiselt haigelt. Just tema peaks kõigist inimestest kõige paremini nägema ja aru saama, mida ma tegin ja nüüd... Thanks for nothing really.
Ilmselgelt olen ma kogu seda 'projekti' südamega võtnud, sest momendil kõõksun ma üksi oma toas ja mu nägu on pisaratest vettinud, taustaks mängib üks mu lemmik bände ning kõrval istub pudel hea kraamiga ja selle kõrval on suur kommikarp. See kõik oli nii lähedal ja nii lühikese ajaga on see meeletult kaugele ujunud. Mis juhtus? Kas siis minu pingutused polnud tõesti piisavad? Kas üldse miski mida ma teen on piisav? Kõige mõttetuma inimese tunne on peal.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar