Aeg on hiline.

absoluutselt täiesti pidin selle siia panema

 Mul pole The Vaccines'i albumi vaimustus endiselt üle läinud. Kahjuks või õnneks. Igatahes.
 Tumblr oli täna mu buddy. Lisaks sellele kaisutasime Bonniga ja vaatasime helikopterit akna peal ja jah, mu koer on minu jaoks raske. Teda see ilmselgelt ei koti, sest ta ronib mulle pidevalt sülle. See on armas umbes selle hetkeni, mil ta ekslikult arvab, et me mängime ja hakkab mind hammustama. And that escalates quickly.
 Kuna ma pühendasin päeva oma suurele neljajalgsele sõbrale, siis loovutasin ma õhtu oma pisikesele oravale. Nendega mängides on vahe nimelt selles, et sa saad aru kuhu koer järgmiseks liigub ja millal ta täpselt liigub. Tšintšilja on enamvähem siin ja jumal teab kuidas, aga järgmisel hetkel on ta seal, kus sa kõige vähem arvasid, et ta on.
 Mu päev oli võrdlemisi sündmustevaene, aga õhtul tuli onu Nohu külla ja tont teab kui kauaks ta jääb. Ma vajan oma Sudafedi.
 Thank you, come again.