Aeg pole päris nii hiline...

Homme tuleb ilmselt postitus mu küünteblogisse ja jah, mu praegustest küüntest. Lakk pole mitte kuidagi mitte kuhugi pragunenud ja ära lagunenud, aga see on mind juba kind of ära tüüdanud, niiet ma hakkan homme lammutama... lakki küünte pealt siis.
 Lisaks sellele on mul jube, jube hea meel, et mu juuksed on jälle ilusad paksud ja pikad ja millega oma rõõmu paremini välja näidata, kui nende lühemaks nüsimisega. Õigupoolest üritan ma midagi oma tukaga teha. Rahustan teid maha ka sellega, et tukka ma endale ette lõigata ei plaani (kuigi see oleks päris armas), aga kuna mul igasugune tukalaadne asjandus on täiesti ära kadunud, siis üritan ma seda mingiski osas tagasi tuua. Rõhk sõnal 'üritan'.
 Nohu on endiselt sama õudne. Ninas on vahepeal selline naljakas aevastama ajav kihelus, aga see ei aja mind aevastama, vaid ühest silmast nutma, so that's awesome. Minu tänane päev oligi selline mõttetu: nutsin ühe silmaga ja nuuskasin halastamatult. Vähemalt mu Simsi perekond on õnnelikum kui mina.
 Ja hei, sina, ma armastan sind.
 Thank you, come again.