My life is not as glamorous as my webpage makes it look.

 Märkamatult on aeg nii palju edasi liikunud, et ma lähen homme Kuusallu. Täna unustasin ma selle täielikult ära, nii et peale lõunat kiirustasin ma kesklinna poole, et ehete meisterdamiseks vajalikku kraami osta ja apteegist läbi lipata. Sealkohal läks plaan natuke nihu, sest mitte kuidagi ei õnnestunud mul pääseda apteegist läbi 'lippamisega'. Nimelt pidin ma pool tundi seal passima, sest keegi ei osanud minu retsepti pealt ravimi nime välja lugeda. That was fun. Selle jokutamise tulemusena ei jõudnud ma enne Robinit koju ja see tähendas omakorda seda, et härra pidi mind maja ette ootama jääma. Kõik lihtsalt lagunes koost.
 Kui ma kodu poole jõudsin, siis oli härra läinud juba suurde Maximasse. Seal šopates läksime me natuke hulluks ja tulime koju suure kanaga. See oligi meie õhtusöök. Lihtsalt kana ilma mingite lisandite ja vidinatega.
 Btw, ma veedan selle jaanipäeva üksi linnas. Fucking üksi. Ega minu jaoks pole tegelikult üksi looteasendis nurgas nutmine midagi uut, aga see on litsalt argipäev. Jaanipäev on muidu ju see päev mil saadakse sõpradega kokku, räägitakse paar halba nalja ja siis ärgatakse hommikul puuduva mäluga eelnevast õhtust. Või olen ma asjadest valesti aru saanud? I mean, isegi mu emal on jaanipäevaks plaanid. Mõte sellest et mu emal on rohkem sotsiaalelu kui mul on selline, mis mind nurgas kõõksuma paneb. Ma olen hale ja kõige hullem on see, et mul ei õnnestu seda kuidagi muuta. Mulle on jäänud mulje, et sa oled keegi, kui sa oled jaanipäeval sigalakku täis ja seisad vaevu oma jalgel, aga see-eest on sul omad semud, kes sind kannavad. Right? Ma vihkan jaanipäeva. Ma vihkan ennast. Ma vihkan oma mõistust. Ma vihkan.
 Thank you, come again.