Tagasi roheluses. Ajutiselt.

 Eilne oli segane. Pakkisin linnas oma suure koti kokku ja seadsin sammud kesklinna poole. Kohe kui bussi istusin, meenus, et unustasin oma kõrvaklapid maha. Ma polnud mitu aastat kuhugile bussiga sõitnud, ilma et oleksin teel muusikat kuulanud. Mulle meenus ka teel Kuusallu miks. Nimelt hakkan ma inimesi rohkem vihkama. Minu taga istusid 2 musklimäge, kes mainisid terve sõidu jooksul umbes 30 korda, et "päike kütab ikka täiega". TORE! THAT'S FUCKING GREAT! GOOD FOR YOU! Keegi ei kujuta ette kuidas ma tahtsin, et nad vait jääksid.
 Teine ebameeldiv tegur selle reisi juures oli mu kott, mis tundus olevat peaaegu sama raske kui mina. Ütleme, et pool mu kehakaalust. Ma olin sunnitud pakkima omale kaasa panni. See oli üks asi, mida ma arvasin, et ma ei pea kunagi tegema. Paki pann oma kohvrikesse ja mine Kuusallu. Great.
 Kuusalu on samasugune nagu ennemgi. Väga roheline ja värviline. Kuna ma olen nii palju harjunud juba hängima kaheksandal korrusel, siis tundub mulle praegu kolmas korrus olevat esimene. Tunnen, et olen väga maadligi ja see on kind of imelik. Pole seda varem tundnud.
 Aga ma leian, et nüüd oleks hea aeg hakata lõpetamisele sättima. Loodetavasti ei unusta ma lilli maha. That would be awkward...
 Thank you, come again.