Kärol tegi koolist poppi ja käis Glehni pargis.

Thank you, come again.

miks Kärol fotograafe pelgab / fotogeenilisus

Ma olen plaaninud seda postitust pikalt teha, aga ma pole kuidagi jõudnud ja see kõik on veninud kuni praeguse hetkeni... i guess.
 Mind on kutsutud paljudele pildistamistele. Kord on tahtnud tuttavad inimesed mind pildistada, kord täitsa ametlikud serious business fotograafid. Ma jubedalt kardan seda. Miks? Sest ma ei suuda olla nii tõsine inimene ja lihtsalt olla ilus või viisaka välimusega, et seda kõike saaks kaameraga jäädvustada järjest. Nii palju kui ma olen oma väga heade sõpradega käinud pilte tegemas olen ma julgenud ja mõistnud, et ma vajan sellist lolli mängimise pausi. Ma teen ühel hetkel lolle nägusid, naeran enda üle ja loodan siiralt, et mind pildistav inimene teeb sama, sest muidu tunnen ma end kohutavalt ja kuidagi imelik hakkab. Siis hakkab juba mu nägu tõmblema ja kõik läheb käest ära. Nii et, hea fotograaf, kas sa tõesti tahad mind ka siis pildistada kui ma närvidest värisen ja mu nägu tõmbleb ja ma lagunen seesmiselt koost, sest see on nii veider ja ma õietigi ei tea sind ja issver kuidas ma oleks tahtnud koju jääda, sest kodus pole sellist emotsionaalset pinget ja tõestamist, et "Jah, mina Kärol Mae olen igal su pildil piltilus ja mu põsesarnad murravad igal pildil südameid ning mu pilk hävitab." Ma pelgangi fotograafe, sest kui ma nendega hästi läbi ei saa ja ei klapi, olen ma kaamera ees täielik pettumus. If you understand my occasional weird, then we're good... I think.
 Meil käis kolmapäeval koolis Birk Rohelend asjadest rääkimas. Ta mainis, et inimesed, kes omavad mingi eriala jaoks vahendeid ei pruugigi seda teha tahta. Nii on ka minuga. Mul võivad olla killer põsesarnad, hävitav pilk ja lopsakad huuled, aga see ei tähenda ilmtingimata seda, et ma tahan oma nägu müüma hakata ja see, et ma midagi teist teha tahta ei oska, ei tähenda, et see elu lõpuni nii jääks (i hope). Birk Rohelend rääkis kõigest, millest ma soovisin, et keegi räägiks ja täpselt nii nagu ma lootsin. Eks ta räägitut on ka enne... räägitud, aga alati pole rääkija silmis näha seda sära, et "jah, tõesti see ongi nii!". Võib-olla olen ma lihtsalt pime olnud või rumal, aga seekord lõpuks ma nägin seda usku ja sära ning ma usun, et kõik võibki võimalik olla. Õnn võibki peituda selles, kui sind tunnustatakse selle eest, mida sa armastad. (tõstke käsi, kes märkas, kui teemast kõrvale ma just läksin)
 Tänapäeval on fotogeeniline olemine hirmus tähtis. Kari inimesi hindab sind sinu facebooki profiilipildi järgi ja kui see on näiteks pilt lendoravast, tembeldatakse sind automaatselt koledaks ning keegi ei näe isegi vaeva, et sinuga mingisugust suhtlust alustada. Kole mõelda, et mõistusest kõrgemal on fotogeenilisus. Kedagi ei huvita sinu vaated elule. Keegi ei tahagi nendest midagi kuulda, kui sul pole seda kuradi nägu ja keha, mis oleks hingematvalt ilus. Ja ainult traditsiooniline ilu loeb! Pruntis huuled, suured silmad, väike nöbinina ja võimalikult sümmeetriline nägu. Juuksed peavad ka olema säravad ja soovitatavalt loomuliku värvi, sest järsku loeb loomulikus. Aga ainult juuste puhul, sest kunstripsmed on okei, kunstküüned on veel ka okei, aga pikkust ei tohi liiga palju olla ja kulmud peavad ka kontrolli all olema ja ei tohi liiga paksud olla. Mis kuradi asi see traditsiooniline ilu enam üldse on? See ajabki mind vihaseks, sest traditsioonilisest ilust on saanud lollus. Ilusad inimesed, kes ei näe välja nagu nõutakse jäetakse kõrvale ja tembeldatakse koledateks.
 Viisin läbi mini uuringu küsides noormeeste arvamust mõningatest päris edukatest modellidest (nagu nt: Lindsey Wixson, Cara Delevingne, Daphne Groeneveld). Kõigi kohta oli midagi negatiivset öelda, piltidel neid jube ilusaks ei peetud ja kujundati ka arvamus, et nendele facebookis ilmselt "Tere, saame tuttavaks!" kirja ei saadetaks. Modellimaailm, nii palju kui mina kursis olen olnud, otsib huvitavaid nägusid ja enam ei aeta seda 'girl next door' look-i taga. Otsitakse iseäralikku näokuju ja liialdatud näo osi (jube sõna, aga paremat hetkel minust välja ei tilgu). Aetakse muidu taga ka seda peent konti, et tüdrukuid näljutamise ja trenniga väga palju mitte kiusata. Kõik see ei köida muidugi tavainimest.
 Tundub, et mind lahterdatakse enamasti sinna traditsioonilise ilu alla, aga tegelikult mitte päris, sest whoa have you seen my wrists! they are fucking tiny! Jube jama on kui mõni inimene hakkab suhtlema (toon näite meessoo esindajate kohta, sest enamasti nii on) ja teda näiliselt huvitab su jutt väga. Ta küsib küsimusi, aegajalt libistab sisse komplimente jne. Mingil hetkel jõuab kohale, et sel inimesel pole miski su räägitu meeles ja kõik on lihtsalt kõrvust mööda läinud, sest härra "uppus su silmadesse". True story. Me olime nii nädalakese suhelnud ja mul hakkas ebamugav, sest mul lasti nii palju rääkida ning ma sain meeletus koguses neid :). Lõpuks otsustasin küsida, mida ta minu kohta nädalaga õppinud on. Sain vastuseks: "Sul on väga ilusad silmad." Nii palju siis mu suurepärasest huumorist! Nii palju mu teravmeelsusest ja sügavamõttelisusest! Ilusad silmad...
 Ma arvan, et ma olen siin juba küllalt mölisenud. Vast aitab kah. Loodan, et meeldis ja kui ei meeldinud, siis ehk järgmine meeldib. :)
 Thank you, come again.

and i'm going back to 505...

Blogi sünnipäev + Käroli 18 = palju veini?

 Oh my, kus siin tähistamist oli, aga ma läheks hea meelega jutuga kohe 13. märtsi peale, sest siis oli mu blogi sünnipäev. Mu blogi sai nüüd kolme aastaseks ja ma ei suuda tegelikult eriti uskuda, et ma seda siiani edukalt pean. 

 13. märtsil käisin ma ise Kuusalu koolis tantsupäeva vaatamas. Nägin jälle kalleid inimesi, keda polnud jällegi liiga kaua näinud ja sain ka rahulikult tantsupäeva jälgida. Esinemisi oli erinevaid ja ma tahaks paremaid välja tuua, aga kui aus olla, siis pole mul õrna aimugi milline klass oli milline ja ma ajaks siin täieliku jama. Muidugi võiksin ma oma lemmik tantse läbi kirjeldamise välja tuua, aga "noh, see kus nad seda tüdrukut loopisid" ei kõla kuigi... kenalt. 

 Peale tantsude vaatamist läksin Liisale külla. Olime väga excite mu sünnipäeva pärast ja ma olingi lõpuks sunnitud kuni kella kaheteistkümneni öösel Liisa juures hängima, sest ema kind of unustas end tööle ja et ta peaks mulle natuke inimlikumal ajal järgi tulema. Huvitav algus sünnipäevale igaljuhul. 

 14. märtsi hommikul sättisin end kiirelt bussi peale, et Liisaga Tallinna Ülikooli avatud uste päevale minna. Käik ülikoolis oli küllaltki hariv ja ma veendusin, et tegu on tõepoolest selle ülikooliga, kuhu ma tulevikus minna tahan. Inimesed, kellega suheldud sai, olid väga toredad ja avatud uste päeva üritused olid ka igapidi kenad. 

Sünnipäeva õhtul nii kella üheksa paiku tuli mulle šampusega külla Anna-Liisa. Väga tore oli üle pika aja näha ja juttu vestelda tõsistel ja ääretult naeruväärsetel teemadel. :)

 15. märtsi peale oli märgitud väike istumine. Kuidas sellest väiksest istumisest midagi suuremat paisus ei oska ma kellelegi ära seletada. But we had fun... I guess. JJ ja Liisa läksid mu kingitusega muidugi täiesti segi, pakkides ühte suurde kotti ära 18 pisemat kingitust, mida oli igavesti lõbus lahti rebida. Kaardini jõudes, mida ehtisid Grumpy Cat ja Doge, olid mul juba silmad täitsa märjad ja nutt kurgus. Tundsin, et ma peaksin mingi kohutavalt pika ja liigutava kõne maha pidama, aga sõnad on rasked ja minu jaoks oli seda kõike juba liiga palju ning üllatus oli meeletult suur. Ma ei suutnud ühesõnaga end tükk aega kokku võtta. 

 Istumisest lähemalt ma väga rääkida ei oskagi... Ilmselt sellepärast, et sa oleks pidanud seal lihtsalt ise kohal olema, et meie inside joke-e mõista ja tunnistada toimuvat. Ma vähemalt tean, et mulle meeldis oma kallite inimestega koos aega veeta ja teha nalja ja laulda Roxanne-i (viimane oli ilmselt viga). Teieni toon ühe portsu peopilte, mis olid minu kaameras. Millalgi tulevikus peaksin ma saama ka teise portsu pilte Nora kaamerast. See kas ma neid üles julgen panna on küsitav, aga eks paistab. Siia jõuavad ka muidugi need paar viisakamat pilti, mida ma ise julgen vaadata... need on põhiliselt minust, sest nagu ikka, ei taha ma juhuslikult surma saada ega pilte hiljem eemaldama hakata. 

 Kiirelt mainiksin ka pühapäeva hommiku ära, mis oli nii ääretult chill ja lebo, et... oeh, see oli nii armas. Lebotasime voodis ja lobisesime JJ ja Liisaga, kuulates mõnusat muusikat. Kes oigas peavalu üle ja kes mitte, aga ääretult chill oli.

 Nüüd siis nautige pilte... I guess.

roosa dreamer say whaaaaaa

cheetos say whaaaaa

ma sain klaasid say whaaaaaa

ma sain mäki kupongid say whaaaaaaaa

magical unicorns say whaaaaaa

kõik inimesed say whaaaaa

selfietime say whaaaaaa

just whaaaaaa

my buddies say whaaaaaa

random picture of my dog say whaaaaa

deepshit regrets happening say whaaaaaa

just whaaaaaaaaaaaaaat

look at the wines whaaaaaa

don't hurt me whaaaaaaa

teeme nägu et mulle sooviti telefonitsi õnne say whaaaaa

Thank you, come again.

kuidas olla õige mees/ kuidas neidudele muljet avaldada (sarcasm edition)

 Inimesed on nii meeletult inspireerivad ja mõned on niivõrd suure tähelepanuvajadusega, et hei... ma teen nüüd selle postituse.
 Kõik kirjapandu on siin läbi vagiinaomaniku silmade, sest ma pole teiste silmi, aju ega suguelundeid laenanud. Kui keegi võtab seda isiklikult, siis on rumal.

• Tarbi palju alkoholi. - Mida kiiremini ja rohkem alkoholi sa alla kugistad, seda mehelikumaks sa kõigi silmis muutud. Looduseski saavad kõige tugevamad isased need kõige kõigemad emased ja ilmselgelt on inimsoo isaste tugevuse määraja nende tarbitud alkoholi kogus.
• Ropenda nii nagu järgmist päeva poleks. - Iga lause algust ehib 'türa' ja iga lause lõppu 'nahhuj'. Selliseid noormeeste vahelisi vestlusi on kohe ilus kuulata. Millised mehed!
• Alaväärista naisi. - Me olemegi tühised sellise mehelikkuse kõrval. Au on teenida teid köögis ja vahel, kui teil isu tuleb, siis ka magamistoas. 
• Drifti. - Pfffttt, just look at the ultimate man over here.
• Saada neidudele oma dickpic-e. - Keegi ei usu, et sa oled mees enne kui oled saatnud tõendeid sellest, et sul seal jalge vahel midagi ka kõlgub. 
• Kui tunned kutti, kelle maitse naiste suhtes on teistsugune kui sul, siis tembelda ta geiks. - Igati loogiline ju.
• Kui näed/kuuled mõnd noormeest oma neiule armastust avaldamas, siis tembelda ta geiks. - SEST SEE ON LOOGILINE. ISSAND MILLINE HOMOKOTT TA OMA TÜDRUKUGA ON.
• Kui näed mõnd noormeest, kes erineb sinust oma käitumise ja välimuse poolest, on ta kindlasti gei. - Sest need kes pole sellised nagu sina, ihaldavad selliseid nagu sina. Jah, kindlasti.
• Reklaami kõigile kui palju kanepit sa suitsetad. - #SmokeWeedEveryday ja #blazeit420 näitavad, et sa oled kõige vingem mees üldse. Tüdrukud jooksevad kindlalt tormi ja valik, keda oma kööki panna, muutub järjest suuremaks. 
• Alusta kaklusi lihtsalt niisama. - Lihtsalt... wow... mees.
• Karga kõiki tibisid ja räägi sellest. - See on umbes sama mis alkoholi tarbimisega - mida rohkem tšikke põrutad, seda kõvem mees oled. Veendu kindlasti ka selles, et teised tüdrukud teaksid. Miski pole veetlevam, kui noormees potensiaalse suguhaigusega.

 Ma vast lõpetan nüüd. Peaksin vist veel igaksjuhuks mainima, et ma pole kuidagipidi meessugupoole peale vihane, et ma selliseid postitusi teen. Mulle meeldib lihtsalt inimesi jälgida ja see on enamvähem selle tulemus... Üks mu lemmik asju on minna kainena peole ja siis jälgida kui kiiresti inimesed rumalamaks muutuvad ja kes enne kukub. Ja ma tean selliseid noormehi, kelle kohta üks või teine punkt siin käia võis, aga nad on ikkagi toredad inimesed (well, kui välja jätta kolmas punkt. sellistega ma väga suhelda ei suuda.). Praeguse seisuga on mul tunne, et ma pean sellise asja ka tüdrukutest tegema, sest muidu pole asi aus. 

 Igaksjuhuks mainin ka seda, et jah, ma olen täiesti kursis, et kõik noormehed pole sellised. Aitäh muretsemast.

 Thank you, come again.

snapping out of it

Ma pole veel kindel mis sorti kirjutis sellest tuleb, aga ma mõtlesin kirjutada. Tundus nagu... vajalik? Ilmselt mitte, aga mul on see blogi siin ja miks ka mitte siis, eks? Saan oma mõtteid jagada pikemalt kui twitteris. Btw, can we discuss twitter for a second? Ma olen saanud tuttava tuttavate kaudu vingumisi mu twiitide arvu ja sisu kohta. Sorry I'm not sorry. Ma ei käsi enda twitterit ja ühtegi teist sotsiaalvõrgustikku jälgida. Ma ei hakka reguleerima oma twiitide arvu, sest kellelegi, kellega ma muuseas ühtegi sõna isegi vahetanud pole, see ei meeldi. Kui miski ei meeldi, siis on unfollow suurepärane nupp, mis on ka mulle väga armas. (Kärol tulevikust kirjutab lisasid. Ma kõlan jube ülbena. Ma pole tegelikult ülbe. Didn't mean it like that, but you know...) Keegi ei käsi mind jälgida, kuna me käisime kunagi samas koolis või olime ükskord seal mingil üritusel. Ma ei peaks isegi viha. It would be all good. Seriously. Avastage oma 'unfollow' ja 'eemalda sõprade hulgast' nuppe. Ma tegin seda mingi aeg ja ma muutusin palju õnnelikumaks. No joke.
Õnnelikkuse teemal sujuvalt edasi minnes... Ma tunnen end kind of õnnelikumana. Kõlab võõralt, eks? Ma tean, mulle endale ka. Eriti arvestades neid kuradi 'traagilisi' sündmusi mu hiljutises eluperioodis. Räägin siis netipulga purunemisest ja sellega kaasnenud ebaõnnest, mis saabus 3 päeva hiljem. Aga kas see oli ebaõnn? No, seriously. 15 minutit kümblesin küll oma pisarates, aga siis oli nagu... okei? Ma tunnen end seda öeldes kohutavana. Kõik ei peaks ju 15 minutit hiljem ok olema. See peaks olema veel kuid jube kurb teema ja ma peaks end iga õhtu magama nutma, aga ma pole peale seda 15 minutit enam nutnud. Ma pole nagu eriti isegi mõelnud, et midagi puudu väga on. Mu ainuke hirm on muidugi see, et kuskil jookseb ringi inimene, kellega ma olen vestelnud oma gaasidest, but that's about it. Aegajalt vilksatab peast nagu läbi mõte, et ma peaks vist kurb olema, aga see on sunnitud. It's weird.
 Ma arvan, et see on osalt sellepärast, et mu õlult langes nii palju võõraid probleeme, millega mina ja minu tahtejõud poleks eluilmaski osanud midagi peale hakata. See on naljakas kui ühel hetkel kõik need probleemid lihtsalt kaovad, sest see inimene "pole enam sinu probleem" (kõlab kohutavalt, aga ma tõesti ei oska hetkel paremini sõnastada i'm so sorry asdfghjkl). Natuke hirmus on ka. Ma pean nüüd enda probleemidega tegelema hakkama. See on hirmus, sest ma ei tea kust mul targem alustada oleks ja see ongi nagu esialgu ainus takistus. Mul on välja ilmunud selline fantoom-tahtejõud. Vahetevahel käib külas ja siis ma loen läbi raamatuid ja kirjutan referaate juba ette ära, aga siis ta kaob ära ja ma mängin Simsi. Praegu on teda nagu rohkem olnud. Ma käisin sel nädalal actually rohkem koolis kui ühel päeval kolmes tunnis. Patsutus õlale ja "good work". Lisaks sellele on välja ilmunud seiklushimuline Kärol, kes planeerib agaralt Positivus Festivalile minekut. What? Selline Kärol on olemas? I know, I was suprised too! Tänud Liisale, et ta üldse tegelikult festivalide teemasid kuidagi arutama hakkas (Tänks, Liisa!).
 Aga jah. Ma tunnen end paremini, kui ma arvasin. Mingi imelik siht on silme ees. Väga kaugele ma endiselt ei näe, sest olengi selles suhtes ilmselt vaegnägija, aga lähitulevik on ilmselt parem kui mitte mingi tulevik.
 Tahtsin tänada ka armastuse (ja vihkamise) eest, mida mu eelmine postitus sai. Wasn't really expecting it. Ma saaksin ilmselt sellele ka teise osa teha. Olgem ausad - materjali tuleb koguaeg juurde. Samas liiga palju head asja pole ka hea. Andkem märku, kui soovi on.
 So that's a weird post. Ma ei kujutanud ette, et see päris selline tuleb, aga meh. Jutt jooksis vähemalt.
 Thank you, come again.