snapping out of it

Ma pole veel kindel mis sorti kirjutis sellest tuleb, aga ma mõtlesin kirjutada. Tundus nagu... vajalik? Ilmselt mitte, aga mul on see blogi siin ja miks ka mitte siis, eks? Saan oma mõtteid jagada pikemalt kui twitteris. Btw, can we discuss twitter for a second? Ma olen saanud tuttava tuttavate kaudu vingumisi mu twiitide arvu ja sisu kohta. Sorry I'm not sorry. Ma ei käsi enda twitterit ja ühtegi teist sotsiaalvõrgustikku jälgida. Ma ei hakka reguleerima oma twiitide arvu, sest kellelegi, kellega ma muuseas ühtegi sõna isegi vahetanud pole, see ei meeldi. Kui miski ei meeldi, siis on unfollow suurepärane nupp, mis on ka mulle väga armas. (Kärol tulevikust kirjutab lisasid. Ma kõlan jube ülbena. Ma pole tegelikult ülbe. Didn't mean it like that, but you know...) Keegi ei käsi mind jälgida, kuna me käisime kunagi samas koolis või olime ükskord seal mingil üritusel. Ma ei peaks isegi viha. It would be all good. Seriously. Avastage oma 'unfollow' ja 'eemalda sõprade hulgast' nuppe. Ma tegin seda mingi aeg ja ma muutusin palju õnnelikumaks. No joke.
Õnnelikkuse teemal sujuvalt edasi minnes... Ma tunnen end kind of õnnelikumana. Kõlab võõralt, eks? Ma tean, mulle endale ka. Eriti arvestades neid kuradi 'traagilisi' sündmusi mu hiljutises eluperioodis. Räägin siis netipulga purunemisest ja sellega kaasnenud ebaõnnest, mis saabus 3 päeva hiljem. Aga kas see oli ebaõnn? No, seriously. 15 minutit kümblesin küll oma pisarates, aga siis oli nagu... okei? Ma tunnen end seda öeldes kohutavana. Kõik ei peaks ju 15 minutit hiljem ok olema. See peaks olema veel kuid jube kurb teema ja ma peaks end iga õhtu magama nutma, aga ma pole peale seda 15 minutit enam nutnud. Ma pole nagu eriti isegi mõelnud, et midagi puudu väga on. Mu ainuke hirm on muidugi see, et kuskil jookseb ringi inimene, kellega ma olen vestelnud oma gaasidest, but that's about it. Aegajalt vilksatab peast nagu läbi mõte, et ma peaks vist kurb olema, aga see on sunnitud. It's weird.
 Ma arvan, et see on osalt sellepärast, et mu õlult langes nii palju võõraid probleeme, millega mina ja minu tahtejõud poleks eluilmaski osanud midagi peale hakata. See on naljakas kui ühel hetkel kõik need probleemid lihtsalt kaovad, sest see inimene "pole enam sinu probleem" (kõlab kohutavalt, aga ma tõesti ei oska hetkel paremini sõnastada i'm so sorry asdfghjkl). Natuke hirmus on ka. Ma pean nüüd enda probleemidega tegelema hakkama. See on hirmus, sest ma ei tea kust mul targem alustada oleks ja see ongi nagu esialgu ainus takistus. Mul on välja ilmunud selline fantoom-tahtejõud. Vahetevahel käib külas ja siis ma loen läbi raamatuid ja kirjutan referaate juba ette ära, aga siis ta kaob ära ja ma mängin Simsi. Praegu on teda nagu rohkem olnud. Ma käisin sel nädalal actually rohkem koolis kui ühel päeval kolmes tunnis. Patsutus õlale ja "good work". Lisaks sellele on välja ilmunud seiklushimuline Kärol, kes planeerib agaralt Positivus Festivalile minekut. What? Selline Kärol on olemas? I know, I was suprised too! Tänud Liisale, et ta üldse tegelikult festivalide teemasid kuidagi arutama hakkas (Tänks, Liisa!).
 Aga jah. Ma tunnen end paremini, kui ma arvasin. Mingi imelik siht on silme ees. Väga kaugele ma endiselt ei näe, sest olengi selles suhtes ilmselt vaegnägija, aga lähitulevik on ilmselt parem kui mitte mingi tulevik.
 Tahtsin tänada ka armastuse (ja vihkamise) eest, mida mu eelmine postitus sai. Wasn't really expecting it. Ma saaksin ilmselt sellele ka teise osa teha. Olgem ausad - materjali tuleb koguaeg juurde. Samas liiga palju head asja pole ka hea. Andkem märku, kui soovi on.
 So that's a weird post. Ma ei kujutanud ette, et see päris selline tuleb, aga meh. Jutt jooksis vähemalt.
 Thank you, come again.