Mind on kutsutud paljudele pildistamistele. Kord on tahtnud tuttavad inimesed mind pildistada, kord täitsa ametlikud serious business fotograafid. Ma jubedalt kardan seda. Miks? Sest ma ei suuda olla nii tõsine inimene ja lihtsalt olla ilus või viisaka välimusega, et seda kõike saaks kaameraga jäädvustada järjest. Nii palju kui ma olen oma väga heade sõpradega käinud pilte tegemas olen ma julgenud ja mõistnud, et ma vajan sellist lolli mängimise pausi. Ma teen ühel hetkel lolle nägusid, naeran enda üle ja loodan siiralt, et mind pildistav inimene teeb sama, sest muidu tunnen ma end kohutavalt ja kuidagi imelik hakkab. Siis hakkab juba mu nägu tõmblema ja kõik läheb käest ära. Nii et, hea fotograaf, kas sa tõesti tahad mind ka siis pildistada kui ma närvidest värisen ja mu nägu tõmbleb ja ma lagunen seesmiselt koost, sest see on nii veider ja ma õietigi ei tea sind ja issver kuidas ma oleks tahtnud koju jääda, sest kodus pole sellist emotsionaalset pinget ja tõestamist, et "Jah, mina Kärol Mae olen igal su pildil piltilus ja mu põsesarnad murravad igal pildil südameid ning mu pilk hävitab." Ma pelgangi fotograafe, sest kui ma nendega hästi läbi ei saa ja ei klapi, olen ma kaamera ees täielik pettumus. If you understand my occasional weird, then we're good... I think.
Meil käis kolmapäeval koolis Birk Rohelend asjadest rääkimas. Ta mainis, et inimesed, kes omavad mingi eriala jaoks vahendeid ei pruugigi seda teha tahta. Nii on ka minuga. Mul võivad olla killer põsesarnad, hävitav pilk ja lopsakad huuled, aga see ei tähenda ilmtingimata seda, et ma tahan oma nägu müüma hakata ja see, et ma midagi teist teha tahta ei oska, ei tähenda, et see elu lõpuni nii jääks (i hope). Birk Rohelend rääkis kõigest, millest ma soovisin, et keegi räägiks ja täpselt nii nagu ma lootsin. Eks ta räägitut on ka enne... räägitud, aga alati pole rääkija silmis näha seda sära, et "jah, tõesti see ongi nii!". Võib-olla olen ma lihtsalt pime olnud või rumal, aga seekord lõpuks ma nägin seda usku ja sära ning ma usun, et kõik võibki võimalik olla. Õnn võibki peituda selles, kui sind tunnustatakse selle eest, mida sa armastad. (tõstke käsi, kes märkas, kui teemast kõrvale ma just läksin)
Tänapäeval on fotogeeniline olemine hirmus tähtis. Kari inimesi hindab sind sinu facebooki profiilipildi järgi ja kui see on näiteks pilt lendoravast, tembeldatakse sind automaatselt koledaks ning keegi ei näe isegi vaeva, et sinuga mingisugust suhtlust alustada. Kole mõelda, et mõistusest kõrgemal on fotogeenilisus. Kedagi ei huvita sinu vaated elule. Keegi ei tahagi nendest midagi kuulda, kui sul pole seda kuradi nägu ja keha, mis oleks hingematvalt ilus. Ja ainult traditsiooniline ilu loeb! Pruntis huuled, suured silmad, väike nöbinina ja võimalikult sümmeetriline nägu. Juuksed peavad ka olema säravad ja soovitatavalt loomuliku värvi, sest järsku loeb loomulikus. Aga ainult juuste puhul, sest kunstripsmed on okei, kunstküüned on veel ka okei, aga pikkust ei tohi liiga palju olla ja kulmud peavad ka kontrolli all olema ja ei tohi liiga paksud olla. Mis kuradi asi see traditsiooniline ilu enam üldse on? See ajabki mind vihaseks, sest traditsioonilisest ilust on saanud lollus. Ilusad inimesed, kes ei näe välja nagu nõutakse jäetakse kõrvale ja tembeldatakse koledateks.
Viisin läbi mini uuringu küsides noormeeste arvamust mõningatest päris edukatest modellidest (nagu nt: Lindsey Wixson, Cara Delevingne, Daphne Groeneveld). Kõigi kohta oli midagi negatiivset öelda, piltidel neid jube ilusaks ei peetud ja kujundati ka arvamus, et nendele facebookis ilmselt "Tere, saame tuttavaks!" kirja ei saadetaks. Modellimaailm, nii palju kui mina kursis olen olnud, otsib huvitavaid nägusid ja enam ei aeta seda 'girl next door' look-i taga. Otsitakse iseäralikku näokuju ja liialdatud näo osi (jube sõna, aga paremat hetkel minust välja ei tilgu). Aetakse muidu taga ka seda peent konti, et tüdrukuid näljutamise ja trenniga väga palju mitte kiusata. Kõik see ei köida muidugi tavainimest.
Tundub, et mind lahterdatakse enamasti sinna traditsioonilise ilu alla, aga tegelikult mitte päris, sest whoa have you seen my wrists! they are fucking tiny! Jube jama on kui mõni inimene hakkab suhtlema (toon näite meessoo esindajate kohta, sest enamasti nii on) ja teda näiliselt huvitab su jutt väga. Ta küsib küsimusi, aegajalt libistab sisse komplimente jne. Mingil hetkel jõuab kohale, et sel inimesel pole miski su räägitu meeles ja kõik on lihtsalt kõrvust mööda läinud, sest härra "uppus su silmadesse". True story. Me olime nii nädalakese suhelnud ja mul hakkas ebamugav, sest mul lasti nii palju rääkida ning ma sain meeletus koguses neid :). Lõpuks otsustasin küsida, mida ta minu kohta nädalaga õppinud on. Sain vastuseks: "Sul on väga ilusad silmad." Nii palju siis mu suurepärasest huumorist! Nii palju mu teravmeelsusest ja sügavamõttelisusest! Ilusad silmad...
Ma arvan, et ma olen siin juba küllalt mölisenud. Vast aitab kah. Loodan, et meeldis ja kui ei meeldinud, siis ehk järgmine meeldib. :)
Thank you, come again.
WORD!
VastaKustuta