las ma jauran: Blogi sünnipäev + Käroli 18 = palju veini?

Oh my, kus siin tähistamist oli, aga ma läheks hea meelega jutuga kohe 13. märtsi peale, sest siis oli mu blogi sünnipäev. Mu blogi sai nüüd kolme aastaseks ja ma ei suuda tegelikult eriti uskuda, et ma seda siiani edukalt pean.

13. märtsil käisin ma ise Kuusalu koolis tantsupäeva vaatamas. Nägin jälle kalleid inimesi, keda polnud jällegi liiga kaua näinud ja sain ka rahulikult tantsupäeva jälgida. Esinemisi oli erinevaid ja ma tahaks paremaid välja tuua, aga kui aus olla, siis pole mul õrna aimugi milline klass oli milline ja ma ajaks siin täieliku jama. Muidugi võiksin ma oma lemmik tantse läbi kirjeldamise välja tuua, aga "noh, see kus nad seda tüdrukut loopisid" ei kõla kuigi... kenalt.

Peale tantsude vaatamist läksin Liisale külla. Olime väga excite mu sünnipäeva pärast ja ma olingi lõpuks sunnitud kuni kella kaheteistkümneni öösel Liisa juures hängima, sest ema kind of unustas end tööle ja et ta peaks mulle natuke inimlikumal ajal järgi tulema. Huvitav algus sünnipäevale igaljuhul.

14. märtsi hommikul sättisin end kiirelt bussi peale, et Liisaga Tallinna Ülikooli avatud uste päevale minna. Käik ülikoolis oli küllaltki hariv ja ma veendusin, et tegu on tõepoolest selle ülikooliga, kuhu ma tulevikus minna tahan. Inimesed, kellega suheldud sai, olid väga toredad ja avatud uste päeva üritused olid ka igapidi kenad.

Sünnipäeva õhtul nii kella üheksa paiku tuli mulle šampusega külla Anna-Liisa. Väga tore oli üle pika aja näha ja juttu vestelda tõsistel ja ääretult naeruväärsetel teemadel. :)

15. märtsi peale oli märgitud väike istumine. Kuidas sellest väiksest istumisest midagi suuremat paisus ei oska ma kellelegi ära seletada. But we had fun... I guess. JJ ja Liisa läksid mu kingitusega muidugi täiesti segi, pakkides ühte suurde kotti ära 18 pisemat kingitust, mida oli igavesti lõbus lahti rebida. Kaardini jõudes, mida ehtisid Grumpy Cat ja Doge, olid mul juba silmad täitsa märjad ja nutt kurgus. Tundsin, et ma peaksin mingi kohutavalt pika ja liigutava kõne maha pidama, aga sõnad on rasked ja minu jaoks oli seda kõike juba liiga palju ning üllatus oli meeletult suur. Ma ei suutnud ühesõnaga end tükk aega kokku võtta.

Istumisest lähemalt ma väga rääkida ei oskagi... Ilmselt sellepärast, et sa oleks pidanud seal lihtsalt ise kohal olema, et meie inside joke-e mõista ja tunnistada toimuvat. Ma vähemalt tean, et mulle meeldis oma kallite inimestega koos aega veeta ja teha nalja ja laulda Roxanne-i (viimane oli ilmselt viga). Teieni toon ühe portsu peopilte, mis olid minu kaameras. Millalgi tulevikus peaksin ma saama ka teise portsu pilte Nora kaamerast. See kas ma neid üles julgen panna on küsitav, aga eks paistab. Siia jõuavad ka muidugi need paar viisakamat pilti, mida ma ise julgen vaadata... need on põhiliselt minust, sest nagu ikka, ei taha ma juhuslikult surma saada ega pilte hiljem eemaldama hakata.

Kiirelt mainiksin ka pühapäeva hommiku ära, mis oli nii ääretult chill ja lebo, et... oeh, see oli nii armas. Lebotasime voodis ja lobisesime JJ ja Liisaga, kuulates mõnusat muusikat. Kes oigas peavalu üle ja kes mitte, aga ääretult chill oli.

Nüüd siis nautige pilte... I guess.