HOW TO POSE FOR PHOTOS / THIS IS WHY THEY WANT ME TO BE A MODEL

too fab to be in focus

  (tegelikult on tegemist järjega sellele postitusele, aga jah, ma olen päris kuum tükk not even gonna lie)
Thank you, come again.

this obsession is getting really fucking ridiculous

ei ole siin Eestis midagi nii hea elada

Kirjutan täna puhtast tülpimusest. Mul on kopp ees nendest kirjanditest, mida lapsed koolis iga aasta kirjutavad teemal "Miks on Eestis hea elada?". Kellelgi oleks nagu pidevat egoboosti vaja, sest selle teemalised kirjandid saadetakse veel konkurssitele ja jumal teab veel kuhu.
 Eesti inimesed ei oska olla teistsugused. - Tegelikult vähesed oskavad. Näiteks Kerli Kõiv. Kuidas temasse suhtutakse? Enamasti kui veidrikku, kes lahkus oma kodumaalt. Kohati tundub, et Eesti inimesed on nagu põhikooliõpilased, kes ei aktsepteeri kedagi, kes pole täpselt nagu nemad. Kui sa oled mees ja armastad teist meest, oled sa haige inimene, et sellise valiku tegid. Kui sa oled naine ja armastad teist naist, siis on see nii seksikas, aga kui sa soovid selle naisega abielluda, siis oled sa järsku ka haige inimene. Ja jumal küll kui sa tahad veel sellise hälbega endale last saada... Unusta ära! See laps hakkab ju hullupööra kannatama, sest ta vanemad on haiged inimesed. Valige lihtsalt normaalne peremudel.
 "Mismõttes sa, laps, koolis õnnetu oled? Mis mõttes see sind masendab? Mis mõttes sul paanikahoog on? Kuidas kool sulle paanikahoo tekitas? See on ju sinu süü, et sa ei jõua asju korralikult ära õppida kõigiks viieks kontrolltööks, mis sul homme on.
 Mis mõttes sa tahad tegeleda sellega, mis sind õnnelikuks teeb? Jah, aga näe... IT-ga teenib praegu hästi. Sa peaksid seda õppima minema, sest sellega teenib hästi ja siis oledki õnnelik kui saad oma kahetoalist korterit Lasnamäel ülal pidada ja tänaval pole.
 Mis mõttes sa tahad hakata videosi tegema? Mis sa nendega teed? Kui palju sa sellega teenid? Mis mõttes sa tahad seda teha, et avastada omale sobivat kunstiliiki? Mida see tähendab? Ei, mine ülikooli ja õpi IT-d ning ära räägi rumalusi."
  Ja kui siis tuleb see koht, kus sa avastad, et Eesti riigis on ilmatuma raske õnnelik olla, sest vähe sellest, et teised su ümber õnnelikust ei aktsepteeri ning töötavad ise kella kaheksast kuueni sittadel töökohtadel, mida nad vihkavad rohkem kui venelasi, ei tuleks sa oma armastatud kunstivormiga teenitud palgaga kuidagi ka välja. Kui selline töökoht üldse olemas on...
 Otsisin erinevaid võimalusi kuidas blogimise või üleüldise kirjutamisega võiks raha või midagigi teenida ja komistasin ühe sellise kuulutuse otsa, milles otsiti blogijat, kes põhimõtteliselt peaks regulaarselt ja aktiivselt Eestit promoma ja rääkima kui lahe koht see on. See kuulutus tundus nii meeleheitlik ja masendav, et ma muutusin natuke... kurjaks. Eesti inimestel oleks nagu oma elukoha suhtes tõsist ja pidevat egoboosti vaja, et ise ka uskuda, et siin on täitsa tip-top elu. A ja paluti ka kedagi, kes mõistaks inglise keeles kirjutada, et blogi saaks rahvusvahelistelt reklaamida. "Tulge meie maale, me vihkame kõike, mis on erinev ja jõllitame mustanahalisi nagu nad oleks kaheksas maailmaime."
 Ma oleks võinud kogu selle jutu kirjandivormis kirja panna, aga ma leian, et see on liiga piirav ja neid kuradi kirjandeid kirjutasin ma põhikoolis niigi palju. Päris hästi kirjutasin ka, aga ei jumaldanud seda. So... meh. Lisaks sellele on minus kirjandi kirjutamiseks liiga palju emotsioone. Põhiliselt negatiivseid ja ärevust tekitavaid... mitte et kedagi huvitaks, sest inimestel on liiga palju tegemist, et näidata kui kuradi ükskõik neil kõigest on. Anyway... kuri Kärol lahkub.
 Thank you, come again.

meh? meh.

Trammid ja trammiteed on mind hirmutama hakanud. Peale seda nõmedat kõksu, mille buss sai, olen ma hakanud kartma tramme ja kesklinnas bussides sõitmist. Võinoh, kas just kartma, aga pelgama. See tundub nii tobe. See kõks polnud nii hull ka. Vähemalt ma ei mäleta, et see oleks nii hull olnud. See oleks saanud palju hullem olla. Ilmselt trammis olevatele inimestele see oligi hullem... Ometigi tulin ma esmaspäeval linna jõudes bussist välja värisevate jalgadega. Tobe. Nii tobe.
 Kärol, kuidas sul koolis läheb? - Sitaselt. Ma vean küll ilusti välja ja saan klassi lõpetatud, aga võib-olla mitte nii täiuslikult kui lootsin või tahtsin. Mul pole jällegi kedagi muud peale iseenda süüdistada, sest kõik muu on tore. Ja jällegi... kooliaasta pole veel läbi. Mul on veel kuu ja lõputu arv kordi mil hindeid parandada. I can still make shit look like diamonds. Kui ma muidugi viitsin ja suudan. Ma peaksin suutma. Mul on juba piisavalt asju järelevastamises järgi tehtud, et ma saan keskenduda matemaatikale, mis on mu põhiline murelaps. 4 tööd järgi teha. I'll be fine.
 Ma hakkasin head raamatut lugema. Hea raamat teeb mul olemise paremaks. Mulle meeldivad head raamatud. Mulle ei meeldi lugema hakates raamatus pettuda, sest siis pettun ma tükiks ajaks ja ma ei taha enam ühtegi raamatut kätte võtta. Ma ise hakkasin rohkem mõtlema selle üdini halva peategelase peale, kellest ma lugenud pole. Ma võiksin seda teha... aga hiljem. Ma praegu nagu ei taha. Või ei oska veel. Ma vajan mõtlemisruumi.
 Ma tahtsin midagi veel rääkida. Õigupoolest kirjutada, sest me ei räägi praegu sinuga näost näkku. Kui räägiks, siis ilmselt ma kokutaks natuke, katsuks palju oma juukseid ja üritaks elu eest näida elusana, näidates näost palju rohkem emotsioone kui vajalik oleks ja naerdes elavamalt kui ma seda tavaliselt teen. Sa näeksid kui kuradi veider ma olen. Ja muidugi sokutaks ma sinna vahele ka mingi imeliku nalja, millest sa aru ei saaks ja ma viskaks omale viit. Nii ma juba veeren. Mul on nii hea meel, et me praegu näost näkku ei räägi.
 Thank you, come again.

my fuckery

 Kirjutan kogu loo üles suhteliselt ükskõikselt, seda luuleliseks vormimata, sest mul on suhteliselt ükskõik. I'm just so damn done.
 Fuckery nädal algas tegelikult suhteliselt mõnusalt. Sellest mõnususest kasvas välja aga quaterlife/existential crisis. Jälle. Mul on nendest nii kuradi kõrini ja need jõuavad ikkagi minuni ja ma olen siis jälle omadega nii läbi. Mu aju kärssab ülemõtlemisest ja analüüsimisest ning ma ei suuda lõpetada. Ma ei suuda ka millelegi muule keskenduda, sest sellel pole pointi kui ma nii või naa ära suren ilma midagi saavutamata, sest ma ei tea mida oma eluga teha. See lause võttis enamvähem mu peas toimuva kokku. Ja noh, siis on see meeletu hirm, et ma pean elu lõpuni töötama alal, mida ma vihkan, ja teen seda puhtalt selleks, et ma lõpuks tänaval poleks. Elu tundub rõve.
 Kolmapäeval pidin lõpuks linna minema, sest järgmine päev olin oodatud ühele sünnipäevale (*inimesed ahhetavad*). Läksin linna varem kui Liisa, et lugeda raamatupoes raamatuid ja leida elumõte (või midagi sellist) ning saada lahti oma kriisist vähemalt mingilgi määral. Kujutasin ette, et tuuseldan eneseabi ja psühholoogia raamatute vahel vähemalt 2 tundi kui mitte rohkem. Kuna ma võtsin kohe näppu õige raamatu, läks mul 10 minutit. Natuke piinlik oli. Ma sõitsin veel varakult linna ja valmistusin millekski rohkemaks, kui kümneks minutiks. Ma istusin veidi aega kohmetult tugitoolis, sest ma ei osanud enam midagi teha. Ma olin raamatus kirjas. MINA olin raamatus kirjas. See, mille peale ma ise varem ei tulnud, oli olemas ja vaatas mulle mustvalgelt otsa. Ma ei saanud muidugi kohe midagi tegema hakata, sest ma polnud kodus ja mul puudusid vahendid. Nii ma siis istusin ja lugesin Jüri Alliku raamatut kuni Liisa minuni jõudis. Käisime kõigepealt mäkis einestamas, mis oli selle päeva üks kõige ilusamaid hetki. Ugh, ma jõuan lihtsalt põhilise fuckery-ni... Me läksime Peterburi mt.-l asuvaid ehituspoode avastama, et leida penoplastikuule. Kepslesime rõõmsalt poe poole ning nägime siis vasakul pool põõsaste vahel meist hiljuti möödunud noormeest oma meheau kallal toimetamas ja meile samal ajal sügavale silma vaadates. what. the. fuck. and also why. Hiljem tuli ka välja, et ehitustarvete pood, kuhu me suundusime, oli suletud ja meil tuli sama teed tagasi minna. Well, me valisime tagasiteeks hoopis creepy viadukti aluse. Ainus fuckery, mis seal minuga juhtus oli takjad. Isegi hästi läks. Jõudsime siis üle tee asuvasse Sotkasse, kus meie õnnetuseks olid just äsja penokuulid otsa saanud (oh fucking no). Meil soovitati minna Rocca al Maresse, sest seal pidi neid veel olema. Seadsime siis sammud linna teise otsa. Saime seal kõik oma asjad aetud. Well, enamvähem. Üks osa kingitusest jäi meil leidmata või me lihtsalt ei näinud seda. Seega otsisime veel viimasel minutil pool poodi läbi. Me jäime selle tulemusena maha viimasest mõistlikul ajal minevast bussist. Me jõudsime lõpuks koju peale ühtteist. Ei olnud meeldiv. Ma olin veel planeerinud, et õpin õhtul paariks tööks ning parandan järgmine päev koolis enne sünnipäevale minekut hindeid. Ha-ha-ha.
 Mu sünnipäevale mineku päev algas kaosega. Mul on nii palju juukseid, et neid on õudus föönitada ja see võtab nii kaua aega ja ma ei jaksa jamada nii palju (aga maha ka ei lõika, sest märja peaga magama minnes teevad need järgmiseks päevaks ise soengu, mis mulle väga meeldib). Pidin veel poes käima ja kingi jaoks tellise leidma (don't ask). Peale seda läksin jooksuga Liisa juurde. Seal pakkisime kingi ära ja läksime jooksuga bussipeatusesse, sest buss pidi nii viie minuti pärast tulema. Well, maha jäime vist. Järgmisest ka. Läksime siis jooksuga alevisse ja saime sellise bussi peale, mis viis meid ümbermaailmareisile ja me sõitsime läbi Salmistu linna poole. So cool. Kohale jõudsime jõudsime tunnike plaanitust hiljem, aga väga hullu polnud midagi. Väga lahe oli näha sünnipäevalapse reaktsiooni kinki avades. Kogu see vaev ja random liputaja oli seda väärt. Peol Kärol alkoholi ei tarbinud vaid oli oma apelsinimahla peal. Isu polnud ja vitamiini puudus ei lubanud samuti. Absoluutselt ei kahetse, sest tore oli ikkagi. Vahepeal juhtus veel fuckeryt, mida ma siin parem jagama ei hakka, aga see hävitas mind seesmiselt rohkem kui ükskõik mis vahepeal toimunud jamad. Lahkusin sünnipäevalt natuke enne kahtteist, et liikuda oma ööbimiskohta. Ööbimiskohta koperdas järjekordne fuckery sisse... literally.
 Järgnev hommik oli awkward ja veider. Detailidesse jällegi ei laskuks, aga god damn... Päev muutus veel huvitavamaks kui pidin trippima traumapunkti. Õnneks küll ei juhtunud minuga midagi, aga käisin kätt hoidmas. Ma ei teagi täpselt kui kaua ma seal istusin, aga küllaltki masendav oli. Mu lemmik mäng oli vaadata kuidas automaatselt avanevad uksed inimesi segadusse ajavad ja neid vigastavad. JA NÄLG! Ma polnud veel sel päeval korralikult söönudki. Milline kergendus oli lõpuks süüa saada! Kiidan ka kokka. ;)
 Sättisin end ilusti 19.10 Kuusalu poole sõitvale bussile. Ma olin kogu päevaga nii done. Ma nägin välja nii kuradi räsitud ja ma olin juba valmis kodus jalad seinale viskama ja vaikuses istuma. Vähemalt ma unistasin sellest. Ootasin juba seda tunnist bussisõitu, mille ma oleksin sisustanud Arctic Monkeys-e kuulamisega ja sügavamõtteliselt kaugustesse vaatamisega. Ha-ha-ha. Olime paar meetrit bussiga edasi liikunud ja meile sõitis sisse tramm. Ma olin järsku bussiavariis. Ma olen nii uskumatult tänulik, et ma istusin teisel pool, kuulasin samal ajal muusikat ja ei näinud seda juhtumas. Kõik mida mina mäletan oli Arctic ja Liisale facebookis porri kohta vingumist (don't ask). Järgmisel hetkel lendas telefon mu käest ja mu kõrval istuja oli mul otsapidi süles. Ringi vaatama hakates nägin klaasikilde, viltust valgusfoori ja meile väga lähedal olevat trammi number 2. Bussis oli 2 tõsisemate vigastustega inimest nagu ma aru sain ja võib-olla ka bussijuht, kelle süü väidetavalt too õnnetus oli. Trammis toimunust ei tea ma midagi. Ma naersin mõttes. Miks? Sest kogu too päev oli nii kuradi uskumatu. Kogu kuradi nädal oli nii kuradi uskumatu olnud. Täielik ajukepp. Täielik idiootsus. Täielik... fuckery. Ja siis olin ma bussiavariis. Mis järgmiseks? I was so done. Asendusbuss oli hea uudis. See saabus täpselt samal ajal kui järgmine liinibuss, nii et ma olin natuke segaduses mille peale ma minema peaksin, aga ma polnud ilmselt ainus. Tagasiteel koju istus mu kõrval küllaltki meeldiv vestluskaaslane ja kodus kaisutas mind mu voodi. Lõpuks ometi.
 Kogu see jama tegi mind uskumatult paranoiliseks. Ma ei julgenud õieti Bonnigagi välja minna. Mingid suured omanikuta koerad tiirutasid niigi õues, mis pani mind veel rohkem paanitsema. Ja siis oli veel alt naabrite juures politsei. Lihtsalt fuckery. Magama vajusin uskumatult kiiresti ja uskumatult kauaks. Üldse ei jaksa enam eluga tegeleda peale sellist kuradi nädalat, aga meh. Ilmselt tulin ma sellest kuradi avariist põhjusega ainult väikse sinikaga välja.
 I'm done.
 Thank you, come again.

milline on õige neiu (not really a sarcasm edition?)

It's been a while. Ma kind of lubasin seda postitust juba tükk aega tagasi teha, aga mul ei olnud kohutavalt palju ideid. Täna hommikul ärgates järsku oli, so this is happening.

• Elementaarne viisakus on romantika. - Ukse avamine tähendab automaatselt, et keegi üritab su südant võita... isegi kui sa seda inimest ei tea. Kui meessoost müüja sulle tere ütleb ja viisakalt naeratab, üritab ta sind juba sebida. Really?
• Tissid välja ja perse uppi pildid. - "Oh my god my eyes are up here!"  Well, sul on nähtaval ainult üks silm, sest teine ei mahtunud kaadrisse kuna sa seadsid prioriteedid nõnda, et tagumik peale jääks. I mean... really?
• "Mismõttes võta lihtsalt kompliment vastu?" - Sul on endast lisatud üle kahesaja pildi ja sa kirjutad neist igaühe alla, et oled kole. Kui keegi teeb komplimendi, siis ei suuda sa ainult sellega leppida ja alustad ägedat vaidlust saates lausa inimesi perse. Kui lõpuks ilmub platsi üks häbematu noormees kommentaariga "Sinna perse läheks küll", siis sa punastad ja lepid sellega. Really?????????
• Mida rohkem seda uhkem. - Palju alusmeiki. Palju rohkem kui vaja läheks ja see on veel palju tumedam kui tegelikult peaks. Kust ma tean? Su kael ja käed on hoopis teist värvi. That's how i know.
• "Ma olen paks." - See läheb tegelikult samasse lahtrisse kui komplimendist keeldumine, aga tundsin, et see on vaja eraldi välja tuua, sest seda ütlevad täiesti normaalse kehaehitusega neiud ja mul läheb sellest süda pahaks. Sellistega pole ka mõtet sel teemal vaidlema hakata, sest nad istuvad siis võimalikult kössi, et üles leida need rullid, mis neile muret teevad.
• "I'm fine." - Keegi neiududest nagu ei armasta öelda kui neile midagi ei sobi. Ma tean, sest teen seda ka ise (mul endal näeb see välja umbes nii "Ei, kõik on hästi... lihtsalt blah-blah-blah"). Mõnikord ei suudeta viha/solvumist kohe sõnastada ja lajatatakse välja "I'm fine" kaart samal ajal seda paska seedida üritades, aga vahel lihtsalt jäädaksegi selle juurde ja siis on ikka kõik perses.
• Kuulujutud on coolid. - Ma olen täiesti kursis, et nii tüdrukud kui ka poisid mõlemad räägivad suure suuga kuulujutte, aga minu arvates viivad tüdrukud selle täiesti uuele tasemele. See on võimas mis saab lõpuks jutust "Urmas sai kassipoja". "Urmas sai kassipoja selle Rita käest, sest ta meeldib Ritale ja Rita näitas talle veel muudki peale kassipoegade." Tegelikult sai Urmas lihtsalt kassipoja Rita isa käest. Punkt. 
• Mega mälu. - Neiud mäletavad detailselt peaaegu kõike negatiivset, mis nendega kunagi juhtunud on. Eriti, kui see on seotud inimestega. "Ma käisin seal ja murdsin kontsa? What? Millal?" Aga kui asi puudutab inimest... "Sa puudutasid aasta tagasi, oktoobri kuus... vist 24-dal kuupäeval (kindlasti 24-dal kuupäeval) Mari tagumikku. Me olime koos Jaani, Kati, Mari ja Jukuga Kati maja ees ja Jaanil oli vaja vetsu minna. Mäletad?" Ma hämmastan end selle oskusega isegi. 
• Riietepuudus. - Ma vingun isegi, et mul pole piisavalt riideid, kuigi tegelikuses ei mahu need mu kolme kappi äragi. Asi on lihtsalt selles, et ma ei oska kokku panna täpselt sellist outfitti, mida ma kanda tahan ja mu varuvariant on pesus ja siis mul polegi midagi kanda. Mõnikord oled sa lihtsalt väsinud oma riietest ja tahad midagi uut. 
• Iga päeva jaoks oma outfit. - Väga ebapraktiline, kui mul pole just metsikut higistamisprobleemi või ma ei oska toitu suhu panna ja pillan selle oma riiete peale. Otsida igaks päevaks uued riided on nii uskumatult tülikas ja sellepärast jõuab kiiremini kohale ka 'mul-pole-midagi-selga-panna' kriis, sest sul polegi lõpuks midagi selga panna. Kõik on pesus peale ühte kandmist ja need samad riided lõhnavad ikka veel pesupulbri järgi. Like... really?
• "Mul on depressioon/OCD jne." - Ei ole. Sa oled lihtsalt natuke kurb, sest see või teine asi läks täna nihu või see kutt hurtis sind. Sa pole kohe depressioonis. You'll be fine. 

I'm gonna stop now. Ma iseenesest võiksin jätkata, aga ma olen veidi ajahädas, seega lükkame seda nalja natuke edasi. 

 Thank you, come again.

halb hunt

Ma isegi ei tea täpselt mida ma siia kirjutada tahtsin. Ma võtsin kuidagi ähmase soovi ajel bloggeri lahti ja jäin vahtima seda tühja lehte, mille ma peaks sisuka ja seotud jutuga täitma. Jutt peaks olema ka mingil määral tark. Kasvõi mu enda jaoks. Alati annab parema tunde millegi targa kirja panemine, kui seosetu sõnadejoru. Ma ei saa muidugi öelda, et ma kirjutan lihtsalt seosetuid sõnu üles. Kui ma kirjutama hakkan, siis on kõik seoses. See kõik on nagu üks suur pusle, mille ma kokku panen ja imestan siis ka ise lõpplahenduse üle. See on ilmatuma lahe näha oma kokkupandud juttu. Lahe on seda ka kokku panna. Selles jutus on inimesed, keda ilmselt päriselt sellisena olemas pole ja sa saad neid muuta nii kuidas ise soovid. See kui keegi arvab, et kirjutad neist, on ka lahe. Isegi siis on lahe, kui oled neist pahaaimamatult kohutava inimese teinud. See on lahe, et nad näevad end ka teisest küljest. Kui keegi kirjutaks mind halvaks tegelaseks... ma oleks kõigepealt meelitatud, sest keegi kirjutas mind. Seejärel hakkaks ma analüüsima oma käitumist teiste inimeste ümber. Ma analüüsiks end segaseks, et teada saada, miks ma halb olen. Ma ajaks end hulluks, kuigi tegelikult võib osa kirjutisest olla väljamõeldis ja minus polegi sellist kuradit... Osa kirjutisest on nii või naa väljamõeldis. Halbu tegelasi on raske kirjutada ilma asja koledamaks tegemata. Raske on leida igapäevaelus nii läbinisti halba inimest, kes igal ettetuleval hetkel kohe ongi meeletult kuri ja paha. Raske on ette kujutada inimest, kes oleks halb näiteks võileiba tehes, telekat vaadates või õppides. Oeh kus mulle meeldib neid välja mõelda.
 Kas keegi on märganud, et peategelane pole tavaliselt halb? Pahatihti on nii, et peategelane ajab lihtsalt oma asja ja ta teele ilmuvad takistused teiste inimeste näol, on mõned laus õelad inimesed ja kõik on tema vastu. Lõpuks leiab ta sisemise jõu ja saab sellest kõigest võitu. Kõlab nagu kõige tavalisem lugu. Tavaliselt ei suudeta näidata halba tegelast lihtsalt piisavalt kaua üdini halvana. Vähemalt nii ma arvan. Mulle meeldiks lugeda raamatut, mille peategelane on üdini halb ja seda ei kaitsta kuidagi sellega, et see on ta töö ja muidu on ta täitsa tip-top vanamees. Ma ei taha ka, et tema halb tuleneks ta mingist vaimsest haigusest või millestki sellisest. Ma tahan lihtsalt lugeda raamatut, mille peategelane on halb, sest ta on halb.
 Sellest postitusest sai siis selline asi... Ja kui keegi ei leia mulle sellist raamatut, siis tundub, et mul ei jää muud üle, kui üks ise teha. Ma ilmselt ei teeks seda, aga ma oskan hästi lubadusi loopida.
 Thank you, come again.

recovering from the shitstorm illness

 Öö peale eelmist postitust oli päris jube. Magasin heal juhul ainult 2 tundi ja enamus ööst oli mul ka 39,7 palavik. Fun times.
 Ma õppisin, et taastudes 39 kraadisest palavikust, pole absoluutselt tunda madalaid palavikke. Nagu näiteks 37,5 tundub täiesti normaalne olevat ja siis tuleb ema jutuga, et ma end igaksjuhuks kraadiks. Üllatus missugune, kui avastad, et oled tegelikult 37,8 kraadise palavikuga asju tahtnud teha. *existential crisis happened* Ehk polegi siis mul ette nähtud produktiivne olla ja ma peaksin lihtsalt lamama kuskil ja viinamarju sööma.
 Rääkides söögist. Ma olen enda pärast mures. Alati kui haigeks jään kaob mu isu täiesti, mis on normaalne. Palavikus inimesed ei tahagi süüa. Minusuguse alakaalus inimese jaoks on see... ohtlik... i guess. Ma olen juba niigi tugevas alakaalus ja kui mul veel 5 kilo kukkuma peaks (mis on imelihtne), siis olen ma lihtsalt nõrk ja tudisev inimvare. Kõige hullem on veel see, et mu keha harjub väikese koguse söögiga (või siis õigemini puuduva söögiga) ja isegi nädalaid täiesti terve olles, et söö ma enam sama palju kui enne haigestumist. It sucks! Ma tunnen end nõrgemana ja topin endale vastu tahtmist toitu sisse ning üritan elueest leida midagi, mille järgi mul isutaks. Naljakas lugu. Mul isutab lõpuks puuviljade järgi. Täpsemalt apelsinide. Ma tahaks meeletult apelsine süüa, aga ma ei saa, sest kuidagi maagiliselt on mu suulaes tundlikud/katkised kohad, mis teevad igasuguse söögi tarbimise (veel enam hapu apelsini) meeletult raskeks. Valus on. Nii ma siis istun siin voodis ja vaatan igatsevalt laual olevaid apelsine. Toitun praegu põhiliselt banaanidest, mida topin endale sisse mõeldes, et tegemist on apelsiniga. Suulaele teeb ikka liiga, aga oluliselt vähem kui hapu.
 Kuidas tunda ära seda haigusepoissi, mis minul on? - Mul algas see nohust. Nina läheb kuidagi salapäraselt kinni ja sealt tilgub vett. Järgmine päev ärgates on nahk õrn, nina endiselt kinni ja sul peaks olema juba väike palavik. Minu esimene diagnoositud palavik oli 37,2. Madal, aga tegi piisavalt haiget. See kasvas päris kiiresti. Sel samal päeval olid mul juba 39 kraadised palavikud and i was not having fun. Õppisin seda, et paratsetamooli on kasulik võtta kui palavik on jõudnud 38,5 kraadini, sest kuni selleni võitleb keha haigusega veel ise, aga sellest alates on vaja juba lisaabi (soovitus perearstikeskusest, mida usaldame rohkem kui oma enda perearsti). Õppisin ka seda, et jahutav lapp otsaees on elupäästja. Mul oli tõsine hirm haiglasse mineku ees ja kui koitis 39,7 palavik olin ma juba küllaltki nutuses paanikas. Õnneks koitis emal see jahutava lapi tehnika/asi, mis pani temperatuuri märgatavalt langema. Paratsetamool ja märg lapp võtsid palaviku kraadi võrra alla tunniga, millega ma küllaltki rahul olin. (btw, mul on endiselt veel madal palavik. it listened some inspirational music and now isn't giving up on me)
 Ma ei tea enam mida ma endaga teen. Ilmselt on magama minek ilus mõte. Ja pidage meeles: See, et teil on nunnud aevastused, ei tähenda, et te ei peaks aevastades suud katma!
 Thank you, come again.

i got sick

 Ma tahan end kangesti inimesena tunda, seega pidasin vajalikuks kirjutada. Mul on kohutav päev olnud. Mul on olnud enamuse päevast 39 palavik, mis ei tahtnud kuidagi langeda. Mingil hetkel ta küll kukkus 38,5 peale, aga tunnikese pärast oli jälle 39,5.
 Mul pole vist kunagi nii halb olla olnud. Ma isegi ei tea kas ma tahan haiglasse minna või mitte, aga ma tahan sellest lahti saada. Perearsti keskusest osati öelda, et selline kõrge palavik võib kesta kuni 5 päeva jutti, mis pani mind tahtma aknast välja hüpata. Ma vist ei tahakski viite sellist päeva üle elada. Lõputuna näivad külmavärinad, kõik võimalikud valud ja lihtsalt kasutu teki all passimine. Mu selg on nii valus, kõik mu kondid on haiged. Teate kuidas mulle meeletult haiget teha? Silitage mu kätt. Ma olen päeva jooksul vist 2 korda püsti tulnud ja see on olnud kohutav kogemus. Misasi see on?! Mis mul viga on? Kas on võimalik, et sain mingi gripi sellelt naiselt, kes bussis mu kõrval hirmsasti aevastas ja köhis, või mis toimub? Ma vihkan ühistransporti.
 Kuna ma tegelikult ei tohiks energiat liigselt kulutada, siis pean ma selle siin lõpetama. Mul on hea meel selle viie minuti üle, mil ma selle siia kirjutada sain. Tunnen end natuke paremini ja praeguse seisuga peaks mu palavik olema 38,5 vist. Jälle. Aga igatahes parem kui 39,5. Loodan, et ma ei pea 5 päeva sellist põrgut taluma. Loodan, et keegi teist ei pea sama põrgut taluma.
 Thank you, come again.

lately been into this