Kirjutan täna puhtast tülpimusest. Mul on kopp ees nendest kirjanditest, mida lapsed koolis iga aasta kirjutavad teemal "Miks on Eestis hea elada?". Kellelgi oleks nagu pidevat egoboosti vaja, sest selle teemalised kirjandid saadetakse veel konkurssitele ja jumal teab veel kuhu.
Eesti inimesed ei oska olla teistsugused. - Tegelikult vähesed oskavad. Näiteks Kerli Kõiv. Kuidas temasse suhtutakse? Enamasti kui veidrikku, kes lahkus oma kodumaalt. Kohati tundub, et Eesti inimesed on nagu põhikooliõpilased, kes ei aktsepteeri kedagi, kes pole täpselt nagu nemad. Kui sa oled mees ja armastad teist meest, oled sa haige inimene, et sellise valiku tegid. Kui sa oled naine ja armastad teist naist, siis on see nii seksikas, aga kui sa soovid selle naisega abielluda, siis oled sa järsku ka haige inimene. Ja jumal küll kui sa tahad veel sellise hälbega endale last saada... Unusta ära! See laps hakkab ju hullupööra kannatama, sest ta vanemad on haiged inimesed. Valige lihtsalt normaalne peremudel.
"Mismõttes sa, laps, koolis õnnetu oled? Mis mõttes see sind masendab? Mis mõttes sul paanikahoog on? Kuidas kool sulle paanikahoo tekitas? See on ju sinu süü, et sa ei jõua asju korralikult ära õppida kõigiks viieks kontrolltööks, mis sul homme on.
Mis mõttes sa tahad tegeleda sellega, mis sind õnnelikuks teeb? Jah, aga näe... IT-ga teenib praegu hästi. Sa peaksid seda õppima minema, sest sellega teenib hästi ja siis oledki õnnelik kui saad oma kahetoalist korterit Lasnamäel ülal pidada ja tänaval pole.
Mis mõttes sa tahad hakata videosi tegema? Mis sa nendega teed? Kui palju sa sellega teenid? Mis mõttes sa tahad seda teha, et avastada omale sobivat kunstiliiki? Mida see tähendab? Ei, mine ülikooli ja õpi IT-d ning ära räägi rumalusi."
Ja kui siis tuleb see koht, kus sa avastad, et Eesti riigis on ilmatuma raske õnnelik olla, sest vähe sellest, et teised su ümber õnnelikust ei aktsepteeri ning töötavad ise kella kaheksast kuueni sittadel töökohtadel, mida nad vihkavad rohkem kui venelasi, ei tuleks sa oma armastatud kunstivormiga teenitud palgaga kuidagi ka välja. Kui selline töökoht üldse olemas on...
Otsisin erinevaid võimalusi kuidas blogimise või üleüldise kirjutamisega võiks raha või midagigi teenida ja komistasin ühe sellise kuulutuse otsa, milles otsiti blogijat, kes põhimõtteliselt peaks regulaarselt ja aktiivselt Eestit promoma ja rääkima kui lahe koht see on. See kuulutus tundus nii meeleheitlik ja masendav, et ma muutusin natuke... kurjaks. Eesti inimestel oleks nagu oma elukoha suhtes tõsist ja pidevat egoboosti vaja, et ise ka uskuda, et siin on täitsa tip-top elu. A ja paluti ka kedagi, kes mõistaks inglise keeles kirjutada, et blogi saaks rahvusvahelistelt reklaamida. "Tulge meie maale, me vihkame kõike, mis on erinev ja jõllitame mustanahalisi nagu nad oleks kaheksas maailmaime."
Ma oleks võinud kogu selle jutu kirjandivormis kirja panna, aga ma leian, et see on liiga piirav ja neid kuradi kirjandeid kirjutasin ma põhikoolis niigi palju. Päris hästi kirjutasin ka, aga ei jumaldanud seda. So... meh. Lisaks sellele on minus kirjandi kirjutamiseks liiga palju emotsioone. Põhiliselt negatiivseid ja ärevust tekitavaid... mitte et kedagi huvitaks, sest inimestel on liiga palju tegemist, et näidata kui kuradi ükskõik neil kõigest on. Anyway... kuri Kärol lahkub.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar