my fuckery

 Kirjutan kogu loo üles suhteliselt ükskõikselt, seda luuleliseks vormimata, sest mul on suhteliselt ükskõik. I'm just so damn done.
 Fuckery nädal algas tegelikult suhteliselt mõnusalt. Sellest mõnususest kasvas välja aga quaterlife/existential crisis. Jälle. Mul on nendest nii kuradi kõrini ja need jõuavad ikkagi minuni ja ma olen siis jälle omadega nii läbi. Mu aju kärssab ülemõtlemisest ja analüüsimisest ning ma ei suuda lõpetada. Ma ei suuda ka millelegi muule keskenduda, sest sellel pole pointi kui ma nii või naa ära suren ilma midagi saavutamata, sest ma ei tea mida oma eluga teha. See lause võttis enamvähem mu peas toimuva kokku. Ja noh, siis on see meeletu hirm, et ma pean elu lõpuni töötama alal, mida ma vihkan, ja teen seda puhtalt selleks, et ma lõpuks tänaval poleks. Elu tundub rõve.
 Kolmapäeval pidin lõpuks linna minema, sest järgmine päev olin oodatud ühele sünnipäevale (*inimesed ahhetavad*). Läksin linna varem kui Liisa, et lugeda raamatupoes raamatuid ja leida elumõte (või midagi sellist) ning saada lahti oma kriisist vähemalt mingilgi määral. Kujutasin ette, et tuuseldan eneseabi ja psühholoogia raamatute vahel vähemalt 2 tundi kui mitte rohkem. Kuna ma võtsin kohe näppu õige raamatu, läks mul 10 minutit. Natuke piinlik oli. Ma sõitsin veel varakult linna ja valmistusin millekski rohkemaks, kui kümneks minutiks. Ma istusin veidi aega kohmetult tugitoolis, sest ma ei osanud enam midagi teha. Ma olin raamatus kirjas. MINA olin raamatus kirjas. See, mille peale ma ise varem ei tulnud, oli olemas ja vaatas mulle mustvalgelt otsa. Ma ei saanud muidugi kohe midagi tegema hakata, sest ma polnud kodus ja mul puudusid vahendid. Nii ma siis istusin ja lugesin Jüri Alliku raamatut kuni Liisa minuni jõudis. Käisime kõigepealt mäkis einestamas, mis oli selle päeva üks kõige ilusamaid hetki. Ugh, ma jõuan lihtsalt põhilise fuckery-ni... Me läksime Peterburi mt.-l asuvaid ehituspoode avastama, et leida penoplastikuule. Kepslesime rõõmsalt poe poole ning nägime siis vasakul pool põõsaste vahel meist hiljuti möödunud noormeest oma meheau kallal toimetamas ja meile samal ajal sügavale silma vaadates. what. the. fuck. and also why. Hiljem tuli ka välja, et ehitustarvete pood, kuhu me suundusime, oli suletud ja meil tuli sama teed tagasi minna. Well, me valisime tagasiteeks hoopis creepy viadukti aluse. Ainus fuckery, mis seal minuga juhtus oli takjad. Isegi hästi läks. Jõudsime siis üle tee asuvasse Sotkasse, kus meie õnnetuseks olid just äsja penokuulid otsa saanud (oh fucking no). Meil soovitati minna Rocca al Maresse, sest seal pidi neid veel olema. Seadsime siis sammud linna teise otsa. Saime seal kõik oma asjad aetud. Well, enamvähem. Üks osa kingitusest jäi meil leidmata või me lihtsalt ei näinud seda. Seega otsisime veel viimasel minutil pool poodi läbi. Me jäime selle tulemusena maha viimasest mõistlikul ajal minevast bussist. Me jõudsime lõpuks koju peale ühtteist. Ei olnud meeldiv. Ma olin veel planeerinud, et õpin õhtul paariks tööks ning parandan järgmine päev koolis enne sünnipäevale minekut hindeid. Ha-ha-ha.
 Mu sünnipäevale mineku päev algas kaosega. Mul on nii palju juukseid, et neid on õudus föönitada ja see võtab nii kaua aega ja ma ei jaksa jamada nii palju (aga maha ka ei lõika, sest märja peaga magama minnes teevad need järgmiseks päevaks ise soengu, mis mulle väga meeldib). Pidin veel poes käima ja kingi jaoks tellise leidma (don't ask). Peale seda läksin jooksuga Liisa juurde. Seal pakkisime kingi ära ja läksime jooksuga bussipeatusesse, sest buss pidi nii viie minuti pärast tulema. Well, maha jäime vist. Järgmisest ka. Läksime siis jooksuga alevisse ja saime sellise bussi peale, mis viis meid ümbermaailmareisile ja me sõitsime läbi Salmistu linna poole. So cool. Kohale jõudsime jõudsime tunnike plaanitust hiljem, aga väga hullu polnud midagi. Väga lahe oli näha sünnipäevalapse reaktsiooni kinki avades. Kogu see vaev ja random liputaja oli seda väärt. Peol Kärol alkoholi ei tarbinud vaid oli oma apelsinimahla peal. Isu polnud ja vitamiini puudus ei lubanud samuti. Absoluutselt ei kahetse, sest tore oli ikkagi. Vahepeal juhtus veel fuckeryt, mida ma siin parem jagama ei hakka, aga see hävitas mind seesmiselt rohkem kui ükskõik mis vahepeal toimunud jamad. Lahkusin sünnipäevalt natuke enne kahtteist, et liikuda oma ööbimiskohta. Ööbimiskohta koperdas järjekordne fuckery sisse... literally.
 Järgnev hommik oli awkward ja veider. Detailidesse jällegi ei laskuks, aga god damn... Päev muutus veel huvitavamaks kui pidin trippima traumapunkti. Õnneks küll ei juhtunud minuga midagi, aga käisin kätt hoidmas. Ma ei teagi täpselt kui kaua ma seal istusin, aga küllaltki masendav oli. Mu lemmik mäng oli vaadata kuidas automaatselt avanevad uksed inimesi segadusse ajavad ja neid vigastavad. JA NÄLG! Ma polnud veel sel päeval korralikult söönudki. Milline kergendus oli lõpuks süüa saada! Kiidan ka kokka. ;)
 Sättisin end ilusti 19.10 Kuusalu poole sõitvale bussile. Ma olin kogu päevaga nii done. Ma nägin välja nii kuradi räsitud ja ma olin juba valmis kodus jalad seinale viskama ja vaikuses istuma. Vähemalt ma unistasin sellest. Ootasin juba seda tunnist bussisõitu, mille ma oleksin sisustanud Arctic Monkeys-e kuulamisega ja sügavamõtteliselt kaugustesse vaatamisega. Ha-ha-ha. Olime paar meetrit bussiga edasi liikunud ja meile sõitis sisse tramm. Ma olin järsku bussiavariis. Ma olen nii uskumatult tänulik, et ma istusin teisel pool, kuulasin samal ajal muusikat ja ei näinud seda juhtumas. Kõik mida mina mäletan oli Arctic ja Liisale facebookis porri kohta vingumist (don't ask). Järgmisel hetkel lendas telefon mu käest ja mu kõrval istuja oli mul otsapidi süles. Ringi vaatama hakates nägin klaasikilde, viltust valgusfoori ja meile väga lähedal olevat trammi number 2. Bussis oli 2 tõsisemate vigastustega inimest nagu ma aru sain ja võib-olla ka bussijuht, kelle süü väidetavalt too õnnetus oli. Trammis toimunust ei tea ma midagi. Ma naersin mõttes. Miks? Sest kogu too päev oli nii kuradi uskumatu. Kogu kuradi nädal oli nii kuradi uskumatu olnud. Täielik ajukepp. Täielik idiootsus. Täielik... fuckery. Ja siis olin ma bussiavariis. Mis järgmiseks? I was so done. Asendusbuss oli hea uudis. See saabus täpselt samal ajal kui järgmine liinibuss, nii et ma olin natuke segaduses mille peale ma minema peaksin, aga ma polnud ilmselt ainus. Tagasiteel koju istus mu kõrval küllaltki meeldiv vestluskaaslane ja kodus kaisutas mind mu voodi. Lõpuks ometi.
 Kogu see jama tegi mind uskumatult paranoiliseks. Ma ei julgenud õieti Bonnigagi välja minna. Mingid suured omanikuta koerad tiirutasid niigi õues, mis pani mind veel rohkem paanitsema. Ja siis oli veel alt naabrite juures politsei. Lihtsalt fuckery. Magama vajusin uskumatult kiiresti ja uskumatult kauaks. Üldse ei jaksa enam eluga tegeleda peale sellist kuradi nädalat, aga meh. Ilmselt tulin ma sellest kuradi avariist põhjusega ainult väikse sinikaga välja.
 I'm done.
 Thank you, come again.