halb hunt

Ma isegi ei tea täpselt mida ma siia kirjutada tahtsin. Ma võtsin kuidagi ähmase soovi ajel bloggeri lahti ja jäin vahtima seda tühja lehte, mille ma peaks sisuka ja seotud jutuga täitma. Jutt peaks olema ka mingil määral tark. Kasvõi mu enda jaoks. Alati annab parema tunde millegi targa kirja panemine, kui seosetu sõnadejoru. Ma ei saa muidugi öelda, et ma kirjutan lihtsalt seosetuid sõnu üles. Kui ma kirjutama hakkan, siis on kõik seoses. See kõik on nagu üks suur pusle, mille ma kokku panen ja imestan siis ka ise lõpplahenduse üle. See on ilmatuma lahe näha oma kokkupandud juttu. Lahe on seda ka kokku panna. Selles jutus on inimesed, keda ilmselt päriselt sellisena olemas pole ja sa saad neid muuta nii kuidas ise soovid. See kui keegi arvab, et kirjutad neist, on ka lahe. Isegi siis on lahe, kui oled neist pahaaimamatult kohutava inimese teinud. See on lahe, et nad näevad end ka teisest küljest. Kui keegi kirjutaks mind halvaks tegelaseks... ma oleks kõigepealt meelitatud, sest keegi kirjutas mind. Seejärel hakkaks ma analüüsima oma käitumist teiste inimeste ümber. Ma analüüsiks end segaseks, et teada saada, miks ma halb olen. Ma ajaks end hulluks, kuigi tegelikult võib osa kirjutisest olla väljamõeldis ja minus polegi sellist kuradit... Osa kirjutisest on nii või naa väljamõeldis. Halbu tegelasi on raske kirjutada ilma asja koledamaks tegemata. Raske on leida igapäevaelus nii läbinisti halba inimest, kes igal ettetuleval hetkel kohe ongi meeletult kuri ja paha. Raske on ette kujutada inimest, kes oleks halb näiteks võileiba tehes, telekat vaadates või õppides. Oeh kus mulle meeldib neid välja mõelda.
 Kas keegi on märganud, et peategelane pole tavaliselt halb? Pahatihti on nii, et peategelane ajab lihtsalt oma asja ja ta teele ilmuvad takistused teiste inimeste näol, on mõned laus õelad inimesed ja kõik on tema vastu. Lõpuks leiab ta sisemise jõu ja saab sellest kõigest võitu. Kõlab nagu kõige tavalisem lugu. Tavaliselt ei suudeta näidata halba tegelast lihtsalt piisavalt kaua üdini halvana. Vähemalt nii ma arvan. Mulle meeldiks lugeda raamatut, mille peategelane on üdini halb ja seda ei kaitsta kuidagi sellega, et see on ta töö ja muidu on ta täitsa tip-top vanamees. Ma ei taha ka, et tema halb tuleneks ta mingist vaimsest haigusest või millestki sellisest. Ma tahan lihtsalt lugeda raamatut, mille peategelane on halb, sest ta on halb.
 Sellest postitusest sai siis selline asi... Ja kui keegi ei leia mulle sellist raamatut, siis tundub, et mul ei jää muud üle, kui üks ise teha. Ma ilmselt ei teeks seda, aga ma oskan hästi lubadusi loopida.
 Thank you, come again.