"no mis mureks?"

... küsiti kui olin ruumi astunud ja enda järel ukse sulgenud. Astusin paar sammu rääkinud inimesele lähemale ja jäin ta laua ees seisma, oskamata moodustada sõnu, ega leidmata kohta kust alustada. Ma pidin rääkima  tõsistest asjadest. Ma pidin rääkima koolist ja sellest kuidas oleks mõtekam asjadega ühelepoole saada, aga silme eest lõi virvendama ja sõnad olid rasked välja tulema. Virvendus silme ees kadus niipea kui esimesed pisarad olid mööda põski võidu allapoole hakanud voolama. Paari sekundi pärast nutsin ma päris koledasti. Peas vasardasid kordamööda häbi nutmise ees, mis ajas mind veel rohkem nutma, ja see, et ma ei leia kohta kust alustada ja üleüldisi sõnu, et rääkida mis valesti on.
 Ja see muserdabki mind kõige rohkem - ma ei oska seda kirjeldada. Ma olen üldiselt sõnadega osav, aga ma ei oska seda tunnet seletada. Ma ei taha sellepärast sellest mõeldagi. Ma mängin kas Simsi, mõtlen välja inimesi ja kirjutan neile elu või lasen end kurnata probleemidega, mida ma tean, et ma lahendada ei suuda. Peaasi, et pääseda enda peas toimuvast kaugele eemale ja ignoreerida seda kohutavat tunnet, mis on nii kuradi kirjeldamatu ja lihtsalt lõhub mind. Ma pole end eales ka nii üksi tundnud, sest ma ei oska seda kirjeldada. Jah, see on paha ja rusuv, aga paljud asjad on pahad ja rusuvad ning ma arvan, et keegi ei oska end sellega õieti samastada, kui ma seda nii kirjeldan. Ma olen sellega üksi. Ma olen sellega täiesti kuradi üksi ning ei oska seletada mis asi see on ja see on minu jaoks põrgu. Ma veel arvasin, et olen sõnadega osav...
 Mu õlgadel istuvad nagu kaks elukat raskete sangpommidega, mis on täidetud emotsioonide ja seletamatute tunnetega ja nad naeravad ning sosistavad, et ma üritaks asjades selgusele saada ja kui ma üritan, siis jõuab mulle kohale nende pommide raskus ja miski minus murdub. Murdumise hetkel sosistab üks elukas mulle, et ma sellele kõigele täiesti lõplikult otsa peale teeks, lõpetades sellega ka enda eksistentsi ning teine sosistab, et ta sõber ei mõtle ratsionaalselt ning on olemas veel liiga palju kutsikaid, kellele ma pole pai teinud ning mul on veel mõtet edasi minna. Mis mind kõige rohkem selles olukorras hirmutab on see, et see kõige lõplikum variant tundub parem. See hirmutab mind rohkem, sest ma olen elu aeg endale korrutanud, et see pole õige ja see on kohutavalt hirmus kui see variant tundub parem kutsikatest ja mullinätsust.
 Võib vist öelda, et ma sain selles kabinetis "lahtise murru". Oma toa seinte vahelt väljas, täiesti avalikus kohas ja täiesti võõra inimese ees. Oma toas on eeliseks, et keegi ei vaata sind nutmas ega küsi samal ajal küsimusi. Ma vihkan nuttes rääkimist. Ma vihkan kui küsitakse küsimusi, kui ma ei suuda seda seletada. Mu ema küsib koguaeg mis mul viga on ja ma ei oska vastata. Ma näen iga kord kuidas vesi mu silmis lainetab ja ähvardab mööda põski alla veerema hakata, aga ma ei oska vastata. Me kehitan üksnes õlgu ja üritan end pühendada täielikult oma Simsi perekonnale, väljamõeldud inimestele või kellegi kolmanda muredele, mis näevad välja kui kärbsesitt. Mul on oma emast tegelikult kahju. Väga kahju. Olen täiesti teadlik kui suur pettumus ma talle olen ja seda, et ta pole midagi sellist ära teeninud. Ta ei oska mind ka aidata, seega pani ta mulle kirja numbri psühhiaatri juurde. Ma ei jõua ära oodata, et näha milliseid ravimeid mulle kirjutatakse ja kui palju. Ma lihtsalt loodan, et sellest on abi ja et ema saab lõpuks vastuse küsimusele, mis mul viga on. Ma ise ei julge.
 Thank you, come again

i don't know how she does it

Ma olen palunud emal juba umbes kuu, et ta orgunniks mind omale töö juurde abiliseks. Üleeile oli lõpuks see päev, mil ta oma ülemusega rääkis ja sai nimekirja asjadest, mida ma seal teha saan. Peaksin ka siinkohal vist mainima, et mu ema ülemus on ülimalt chill tüüp ja on oma elamisest teinud ka töökoha. Esimesel korrusel on õmblustšehh ja keldris (kus mu ema töötab) on juurdelõikus ja tikkimine (millega mu ema tegeleb). Firma tegelebki vist põhiliselt tikkimisega ja erinevate tikkimise programmide tegemisega. Anyway... N.ö. eluruumid on teisel ja kolmandal korrusel, kus ka mina kunagi peale Kohtla-Järvelt kolimist oma emaga elasin.
 Käisin seal siis eile. Äratus oli mul pandud hommikul kella kuueks, aga ema arvas, et oleks targem mind 15 minutit varem üles ajada. Tema õnneks oli mul piisavalt hea tuju, nii et ma ei läinud talle käte ja jalgadega kallale (mis oleks ilmselt juhtunud aegluubis, sest uni).
 Kell 7 olime kohal. Ema andis mulle silte lõigata, kuni teine töökaaslane minu 'pakkimislaua' taga mesinikukostüümi välja lõikas (ema ülemusel tuli mõte hakata lisaks kõigele ka mesinikuks). Tikitud siltide lõikamine pole nii lihtne kui tundub. Võimalus sisse lõigata on päris suur ning kui niidid hakkavad juba lahti tulema siis ongi kök-mök. Ei pea vist mainimagi, et kui tehtud kahju parandada ei saa ja ning tagavara silte (is that a thing?) pole, siis tuleb see nali kinni maksta. No pressure there right? Lõikasin siis seal vaikselt neid kaitseväe silte ja küsisin emalt kui palju neid on. 900. Neid oli 900. Cool. Mul läks lõikamine tegelikult päris hästi, aga need käärid olid kuradi kobakad ja muljusid mu kätt päris korralikult. Lisaks sellele lõi mul valu ka paremasse õlga, sest mingil põhjusel hoidsin ma seda lõigates hirmus pinges (äkki sellepärast, et kartsin paaniliselt sisse lõigata, but who knows really amirite). Meh, oleks võind ka hullemini minna. Vähemalt ei kukkunud käsi otsast ära.
 Kuna mingil hetkel lõikasin ma ühte silti lihtsalt jube vihaselt sisse, siis ema patsutas mulle õlale ja suunas mu rätikute juurde. Ees seisid 2 suurt kasti ja kaugemalt paistis veel üks veidi väiksema mahuga kast. Ema näitas kiirelt ette kuidas viisakas pakkimine käib ja ma asusin tööle. Tundus lihtne. Tundus lihtne ja täiesti tehtav. Sain need tehtud ka. Moe pärast vingusin, aga it was okay. JA SIIS lõhkus ema mu mulli. Nurga taga ootas veel 5 kasti erkrohelisi rätikuid. 5 suurt kasti. I died a little inside. Alustasin küll suhteliselt säravalt (endiselt moe pärast vingudes, aga säravalt) ja mida aeg edasi... seda rohkem tahtsin ma maha kärvata. Ma olin ärganud kell kolmveerand 6 hommikul ja magama jäänud umbes peale üht öösel, mul oli kõht tühi, õhku polnud seal keldris ka piisavalt ja mu kukil istus päris mitu kasti erkrohelisi käterätikuid, mis läksid kuhugi Soome hotelli. Tikand oli ka neil jube igav. Lihtsalt aadress, kust neid netis leida võib. Igav. Rätikuid oli muide kokku 427. Algselt ütles ema 420, aga ilmselt arvas, et kui ta mulle neid seitset ei maini, siis on mul vist kergem olla (või ta aitas mu kohutavatele naljadele kaasa, who knows).
 Seda tööd tegin ma kella üheksast viieni ehk siis kaheksa tundi vahtisin ma erkrohelisi rätikuid (mingi hale lõunapaus oli ka vahel, aga see ei teid midagi paremaks). Nii kaua erkrohelist värvi vaadata on jube paha, sest kui pilk tõsta, siis tundub nagu vaataksid sa ümbritsevat läbi mingi sitase instagrammi filtri. No see roosa filter, mis seal järjekorras kuskil lõpu pool on. Jube asi. Mitte sittagi ei tee ilusamaks. "Aga, Kärol, mulle meeldib oma erkroheline rätik..." Vahi siis seda päev otsa ja ära vingu. Ma isiklikult ei suuda enam kunagi rohelisi rätikuid sama pilguga vaadata. Mine perse, 'Soome-hotell-mille-nime-ma-ei-nimeta'! Sa rikkusid mu jaoks rohelised rätikud.
 Igatahes jah. See filter ja taustal käiv pidev tikkimismasina müra (tegelikult kolme tikkimismasina müra) ajasid mu olemise nii rõvedaks, et käisin päris mitu korda end väljas kogumas, kuni lõpuks ei suutnud ma enam oma tarbitut sees hoida ja oksendasin kõik välja nagu üks tõeliselt peen daam seda teeb. Mul oli ikka veel üks kast teha. Naeruväärne oleks see lihtsalt istuma jätta olnud. Viimased rätikud pakkisin ma vihaga. Ema tuli mulle mingil hetkel appi. Jumal tänatud... või tegelikult Ema tänatud (kõlab kohutavalt, i know). Ema lappis rätiku kokku ja ma toppisin selle kilekotikesse ja viskasin ootama järge, et see kott kinni teipida. Nii said viimased 75 rätikut tehtud - vihaga. Selle teibirulli hoidjaga ei saanud ma ka läbi. Teipi tõmmates lõin ma alati sõrmed vastu lauda ära. Issver, kuidas ma seda asja vihkasin. Issver, kuidas ma neid rohelisi rätikuid ikka veel vihkan. "Kärol, aga erkrohelised rätikud ei ole süüdi selles, et..." SHHHHH, vahi oma rätikuid ja ole kuss.
 Ema andis mulle veel sildid lõikamiseks koju kaasa ka. Ma pole neid veel puutunud. Ma ei kujuta ette kas täna jõuab ka, aga kuna ma armastan öösel tegutsemist, siis ei välista ma midagi.
 Ma ei saa aru kuidas mu ema seda teeb. Kuidas ta seda juba aastaid teha on suutnud. Roheliste rätikutega ja ilma nendeta. Äkki pole mu ema inimene? Äkki emad ei olegi siit planeedilt? Praegusel hetkel kahtlen ma kõiges.
 Thank you, come again.

how to be a doubtful fashionblogger / am i doing the fashion???

shirt - thrift?

sunglasses - new yorker?

leggings - h&m???

sneakers - h&m?

 Thank you, come again?

ma ei taha täna kirjutada
thnx c ya later

it feels like i only go backwards

Kõigepealt vabandused, et olen oma blogi uputanud põhiliselt pildipostitustega. Mul on olnud tegemist enda mõistuse korda saamisega ja prioriteetide sättimisega. I still haven't figured it out completely (Kärolile tulevikust lisan siia märke antud kriisist khm... kirjutamine vs "the important shit").
 Kas ma lihtsalt võiksin mainida kui hea meel mul Eurovisiooni võitja üle on? Kui Conchita võitjaks kuulutati plaksutasin ma diivanil käsi, tegin kõige debiilsemat titahäält ja valasin põhimõtteliselt pisaraid (sama emotsiooni saab vaadates videoid kassipoegadest või pisikestest koerapoegadest). Mulle meeldib see, mida Conchita öelda tahab, mulle meeldib ta sõnum ja see, mille eest ta seisab. Mulle meeldib ka tohutult, et ta võitis, sest see tähendab, et sama sooviga inimesi on veelgi rohkem. Mulle meeldib, et on inimesi, kes suudavad näha kaugemale kellegi erinevusest. Tekitab tunde, et see maailm polegi nii läbinisti kohutav.
 Samuti meeldis mulle Island. Pilli mängivad ja laulvad teletupsud oli suurepärane mõte. Plaksutasin käsi ja nõksutasin pead. Nende sõnum oli samuti väga armas. Mulle lihtsalt meeldis see "teeme maailma ilusamaks teisi inimesi aktsepteerides ja armastades" teema. Nunnu on unistada maailmast, mis nii ka päriselt toimiks. Nagu "Getter Jaani nunnu".
 Ma tunnen, et ma peaksin kuidagi õrnalt ja hellalt oma järjekordset kriisi lahti seletama. Vabandused, kui te seda lugeda ei viitsi, aga see on hetkel ainus, mis peas vasardab ja ma tõesti tahan siia midagi kirjutada. Lisaks sellele on mul hiljem neid kriisi seletavaid pabereid korterist jube raske üles leida. Igatahes... Ma hakkasin nüüd täiesti tõsiselt mõtlema kirjaniku elukutsele. Ma hakkasin täiesti tõsiselt mõtlema sellest, et ma pean kokku vorpima ühe täiesti tõsise (võib-olla mitte üleni tõsise) raamatulaadse eluka ja sellega mitte ülemõtlema. Ainuke põhjus miks mul midagi raamatulaadset veel ette näidata ei ole, on ülemõtlemine. Ma teen seda koguaeg. Ma hakkan midagi kirjutama ja kui ma pean rääkima sellest kuidas peategelane sõidab kuhugi mingi bussiga, siis pean ma täpselt välja uurima mis bussid sinna sõidavad, mitu peatust seal vahel on ja milline see üleüldine tee punkti B on. Või siis ma tahan panna sellega täppi kuidas inimese psüühika ja kehakeel toimib jne. Mul läheb kokkuvõttes uurimustööle rohkem aega kui kirjutamisele endale. Sellega tuleb lõpuks kaasa ka ideest taganemine, sest ma ei tunne ikkagi olukorda piisavalt ja mul pole pidevalt neid "Tunne kehakeelt" raamatuid kõrval. Kokkuvõttes toimub mu peas täielik susservusser ja ma hävitan end mõttes täielikult ära. Ja siis ilmuvad mu kõrvale käsi laiutavad inimesed küsima kus mu raamat on. MINU PEAS! OKEI? RAAMAT ON MUL PEAS! Jube kurnav. Mul on tegelikult võrdlemisi hea meel, et vähesed inimesed teavad mu soovist raamat valmis kirjutada. Kui juba praegu tekitab kolme inimese kaagutamine ja raamatu kohta pidev pärimine soovi kuul pähe lasta, siis ma ei taha mõelda, mis oleks saanud kui ma oleks sellest suurema suuga teada andnud. Ma olen lisaks kõigele ka selline inimene, kelle peal on väga hea katsetada reverse psychology't, sest i'm all about that. Kui mul kästakse kirjutada, siis ei kirjuta ma teile eluilmaski midagi. Kui ma juba füüsiliselt tunnen, kuidas mult seda raamatut oodatakse, siis te ei saa ilmselt ka midagi, olgugi, et ootus on positiivne. See on liiga suur pinge. Ma ei kirjuta midagi, sest mis siis kui see pole see, mida nii pingsalt oodati. Mis siis kui see on oodatust halvem? Kas keegi mõistab, mida ma siin öelda üritan? Ma siiralt loodan, et keegi mõistab. Lihtsalt las ma olla, las ma toimetan. Ma (kind of but not really) tean mida ma teen.
 Oli meeldiv.
 Thank you, come again.

how to make my pets love you / where to pet them

It seemed relevant and definitely necessary.
 Thank you, come again.

viisakaid pilte oli ka fabkebab pildistamisest

 Kuna Kärolil on käsil järjekordsete kriiside lahendamine, siis jätab ta teile siia paar pilti vaatamiseks. Vabandused!
 Thank you, come again.

i don't care

what are periods

See on ilmselt üks postitustest, mida ma arvasin, et ma kunagi... MITTE KUNAGI ei tee. lol #yolo
Päevad on reklaamide väitel võrratu aeg, mille jooksul sa tunned end tõelise naisena ja käid palju valgete pükstega või jooksed valges kleidis võilille põllul, näol nii suur naeratus nagu oleksid mõne narkootikumi mõju all. "Oh ei, kas see kõik polegi siis nii ilus?" Ei. Ei ole.
 Fakt, et ma saan siin põhjalikult ainult iseenda päevadest rääkida muudab kogu jutustamise minu jaoks väga ebameeldivaks ja ebamugavaks, seega muudan ma oma nime millekski, mida inimesed arvavat mu nimi niigi olevat. Näiteks Carolina. Carolina päevad on pahad. Pahad, pahad päevad. Kõige halvemas ja kohutavamas mõttes. Kui Carolina ei saa õigel ajal valuvaigisteid sisse, siis väänleb ta edasise päeva jalgu tuimestavas valus, samal ajal kontrollimatult higistades ja peavaluga võideldes. Mingil hetkel leiab Carolina asendi, milles tal nii valus pole, aga kohe kui ta kasvõi varvastki liigutab, siis on ka see väike rõõm rikutud (isegi ei liialda. vaene Carolina.).
 Carolina ei taha süüa kui ta valutab ja kui keegi tuleb talle sööki pakkuma, siis viskab ta pakkujat tõenäoliselt millegagi, mis tal parasjagu kõige lähemal on. Carolina on paras mõrd. Carolina vihkab ennast ka.
 Carolina ei suuda oma "erilisel" ajal tegeleda ebameeldivate inimestega ja kui keegi muutub ebameeldivaks, siis viskab Carolina teda ilmselt jälle millegagi. Carolina on üleni valudes vähemalt kolm päeva, mille vältel ta end voodist välja ajada ei taha. Mõistke Carolinat. Carolina can't handle that many shits at the same time. Vähemalt peale kolme kohutavalt valulist päeva kaovad suuremad valud ära, edasine on lihtsalt meeletult ebameeldiv tunne. Ma ei räägiks parema meelega verest ja tampoonidest, mis väidetavalt peaksid sind panema end tundma meeletult naiselikult. "Jess, ma olen naine! Kõik kohad on verd täis! Issand kui lahe!!!" What even is this logic? Am I Carrie? Absoluutselt mitte miski ei pane Carolinat end vähem naiselikuna tundma kui see "eriline" aeg. Carolina tunneb end veidra veritseva ja valutava kartulina, kes lisaks kõigele on täielik mõrd ja võtab asju liiga südamesse.
 Kui Carolina "eriline" aeg on läbi, siis ta vabandab siiralt kõigi ees, keda ta viskas kas mingi esemega voodi kõrvalt või kelle näo ta täis sõimas, sest too ei toonud talle peekoni Laysi. Lisaks sellele palub ta andestust nendelt, kes ta mingil põhjusel nutma olid ajanud, sest seda jama ei taha ju keegi näha ega kuulda. Nutmist ei juhtu õnneks väga tihti. Rohkem on viha. Carolina on oma "erilisel" ajal see torisev vanamees, kes karjub lastele, et nood muru pealt ära läheks. Tjah... Carolina on kord kuus ikka täielik mõrd.
 Ma arvan, et sellega ma lõpetan. Te teate juba Carolinast liiga palju.
 Thank you, come again.