it feels like i only go backwards

Kõigepealt vabandused, et olen oma blogi uputanud põhiliselt pildipostitustega. Mul on olnud tegemist enda mõistuse korda saamisega ja prioriteetide sättimisega. I still haven't figured it out completely (Kärolile tulevikust lisan siia märke antud kriisist khm... kirjutamine vs "the important shit").
 Kas ma lihtsalt võiksin mainida kui hea meel mul Eurovisiooni võitja üle on? Kui Conchita võitjaks kuulutati plaksutasin ma diivanil käsi, tegin kõige debiilsemat titahäält ja valasin põhimõtteliselt pisaraid (sama emotsiooni saab vaadates videoid kassipoegadest või pisikestest koerapoegadest). Mulle meeldib see, mida Conchita öelda tahab, mulle meeldib ta sõnum ja see, mille eest ta seisab. Mulle meeldib ka tohutult, et ta võitis, sest see tähendab, et sama sooviga inimesi on veelgi rohkem. Mulle meeldib, et on inimesi, kes suudavad näha kaugemale kellegi erinevusest. Tekitab tunde, et see maailm polegi nii läbinisti kohutav.
 Samuti meeldis mulle Island. Pilli mängivad ja laulvad teletupsud oli suurepärane mõte. Plaksutasin käsi ja nõksutasin pead. Nende sõnum oli samuti väga armas. Mulle lihtsalt meeldis see "teeme maailma ilusamaks teisi inimesi aktsepteerides ja armastades" teema. Nunnu on unistada maailmast, mis nii ka päriselt toimiks. Nagu "Getter Jaani nunnu".
 Ma tunnen, et ma peaksin kuidagi õrnalt ja hellalt oma järjekordset kriisi lahti seletama. Vabandused, kui te seda lugeda ei viitsi, aga see on hetkel ainus, mis peas vasardab ja ma tõesti tahan siia midagi kirjutada. Lisaks sellele on mul hiljem neid kriisi seletavaid pabereid korterist jube raske üles leida. Igatahes... Ma hakkasin nüüd täiesti tõsiselt mõtlema kirjaniku elukutsele. Ma hakkasin täiesti tõsiselt mõtlema sellest, et ma pean kokku vorpima ühe täiesti tõsise (võib-olla mitte üleni tõsise) raamatulaadse eluka ja sellega mitte ülemõtlema. Ainuke põhjus miks mul midagi raamatulaadset veel ette näidata ei ole, on ülemõtlemine. Ma teen seda koguaeg. Ma hakkan midagi kirjutama ja kui ma pean rääkima sellest kuidas peategelane sõidab kuhugi mingi bussiga, siis pean ma täpselt välja uurima mis bussid sinna sõidavad, mitu peatust seal vahel on ja milline see üleüldine tee punkti B on. Või siis ma tahan panna sellega täppi kuidas inimese psüühika ja kehakeel toimib jne. Mul läheb kokkuvõttes uurimustööle rohkem aega kui kirjutamisele endale. Sellega tuleb lõpuks kaasa ka ideest taganemine, sest ma ei tunne ikkagi olukorda piisavalt ja mul pole pidevalt neid "Tunne kehakeelt" raamatuid kõrval. Kokkuvõttes toimub mu peas täielik susservusser ja ma hävitan end mõttes täielikult ära. Ja siis ilmuvad mu kõrvale käsi laiutavad inimesed küsima kus mu raamat on. MINU PEAS! OKEI? RAAMAT ON MUL PEAS! Jube kurnav. Mul on tegelikult võrdlemisi hea meel, et vähesed inimesed teavad mu soovist raamat valmis kirjutada. Kui juba praegu tekitab kolme inimese kaagutamine ja raamatu kohta pidev pärimine soovi kuul pähe lasta, siis ma ei taha mõelda, mis oleks saanud kui ma oleks sellest suurema suuga teada andnud. Ma olen lisaks kõigele ka selline inimene, kelle peal on väga hea katsetada reverse psychology't, sest i'm all about that. Kui mul kästakse kirjutada, siis ei kirjuta ma teile eluilmaski midagi. Kui ma juba füüsiliselt tunnen, kuidas mult seda raamatut oodatakse, siis te ei saa ilmselt ka midagi, olgugi, et ootus on positiivne. See on liiga suur pinge. Ma ei kirjuta midagi, sest mis siis kui see pole see, mida nii pingsalt oodati. Mis siis kui see on oodatust halvem? Kas keegi mõistab, mida ma siin öelda üritan? Ma siiralt loodan, et keegi mõistab. Lihtsalt las ma olla, las ma toimetan. Ma (kind of but not really) tean mida ma teen.
 Oli meeldiv.
 Thank you, come again.