"no mis mureks?"

... küsiti kui olin ruumi astunud ja enda järel ukse sulgenud. Astusin paar sammu rääkinud inimesele lähemale ja jäin ta laua ees seisma, oskamata moodustada sõnu, ega leidmata kohta kust alustada. Ma pidin rääkima  tõsistest asjadest. Ma pidin rääkima koolist ja sellest kuidas oleks mõtekam asjadega ühelepoole saada, aga silme eest lõi virvendama ja sõnad olid rasked välja tulema. Virvendus silme ees kadus niipea kui esimesed pisarad olid mööda põski võidu allapoole hakanud voolama. Paari sekundi pärast nutsin ma päris koledasti. Peas vasardasid kordamööda häbi nutmise ees, mis ajas mind veel rohkem nutma, ja see, et ma ei leia kohta kust alustada ja üleüldisi sõnu, et rääkida mis valesti on.
 Ja see muserdabki mind kõige rohkem - ma ei oska seda kirjeldada. Ma olen üldiselt sõnadega osav, aga ma ei oska seda tunnet seletada. Ma ei taha sellepärast sellest mõeldagi. Ma mängin kas Simsi, mõtlen välja inimesi ja kirjutan neile elu või lasen end kurnata probleemidega, mida ma tean, et ma lahendada ei suuda. Peaasi, et pääseda enda peas toimuvast kaugele eemale ja ignoreerida seda kohutavat tunnet, mis on nii kuradi kirjeldamatu ja lihtsalt lõhub mind. Ma pole end eales ka nii üksi tundnud, sest ma ei oska seda kirjeldada. Jah, see on paha ja rusuv, aga paljud asjad on pahad ja rusuvad ning ma arvan, et keegi ei oska end sellega õieti samastada, kui ma seda nii kirjeldan. Ma olen sellega üksi. Ma olen sellega täiesti kuradi üksi ning ei oska seletada mis asi see on ja see on minu jaoks põrgu. Ma veel arvasin, et olen sõnadega osav...
 Mu õlgadel istuvad nagu kaks elukat raskete sangpommidega, mis on täidetud emotsioonide ja seletamatute tunnetega ja nad naeravad ning sosistavad, et ma üritaks asjades selgusele saada ja kui ma üritan, siis jõuab mulle kohale nende pommide raskus ja miski minus murdub. Murdumise hetkel sosistab üks elukas mulle, et ma sellele kõigele täiesti lõplikult otsa peale teeks, lõpetades sellega ka enda eksistentsi ning teine sosistab, et ta sõber ei mõtle ratsionaalselt ning on olemas veel liiga palju kutsikaid, kellele ma pole pai teinud ning mul on veel mõtet edasi minna. Mis mind kõige rohkem selles olukorras hirmutab on see, et see kõige lõplikum variant tundub parem. See hirmutab mind rohkem, sest ma olen elu aeg endale korrutanud, et see pole õige ja see on kohutavalt hirmus kui see variant tundub parem kutsikatest ja mullinätsust.
 Võib vist öelda, et ma sain selles kabinetis "lahtise murru". Oma toa seinte vahelt väljas, täiesti avalikus kohas ja täiesti võõra inimese ees. Oma toas on eeliseks, et keegi ei vaata sind nutmas ega küsi samal ajal küsimusi. Ma vihkan nuttes rääkimist. Ma vihkan kui küsitakse küsimusi, kui ma ei suuda seda seletada. Mu ema küsib koguaeg mis mul viga on ja ma ei oska vastata. Ma näen iga kord kuidas vesi mu silmis lainetab ja ähvardab mööda põski alla veerema hakata, aga ma ei oska vastata. Me kehitan üksnes õlgu ja üritan end pühendada täielikult oma Simsi perekonnale, väljamõeldud inimestele või kellegi kolmanda muredele, mis näevad välja kui kärbsesitt. Mul on oma emast tegelikult kahju. Väga kahju. Olen täiesti teadlik kui suur pettumus ma talle olen ja seda, et ta pole midagi sellist ära teeninud. Ta ei oska mind ka aidata, seega pani ta mulle kirja numbri psühhiaatri juurde. Ma ei jõua ära oodata, et näha milliseid ravimeid mulle kirjutatakse ja kui palju. Ma lihtsalt loodan, et sellest on abi ja et ema saab lõpuks vastuse küsimusele, mis mul viga on. Ma ise ei julge.
 Thank you, come again