i don't know how she does it

Ma olen palunud emal juba umbes kuu, et ta orgunniks mind omale töö juurde abiliseks. Üleeile oli lõpuks see päev, mil ta oma ülemusega rääkis ja sai nimekirja asjadest, mida ma seal teha saan. Peaksin ka siinkohal vist mainima, et mu ema ülemus on ülimalt chill tüüp ja on oma elamisest teinud ka töökoha. Esimesel korrusel on õmblustšehh ja keldris (kus mu ema töötab) on juurdelõikus ja tikkimine (millega mu ema tegeleb). Firma tegelebki vist põhiliselt tikkimisega ja erinevate tikkimise programmide tegemisega. Anyway... N.ö. eluruumid on teisel ja kolmandal korrusel, kus ka mina kunagi peale Kohtla-Järvelt kolimist oma emaga elasin.
 Käisin seal siis eile. Äratus oli mul pandud hommikul kella kuueks, aga ema arvas, et oleks targem mind 15 minutit varem üles ajada. Tema õnneks oli mul piisavalt hea tuju, nii et ma ei läinud talle käte ja jalgadega kallale (mis oleks ilmselt juhtunud aegluubis, sest uni).
 Kell 7 olime kohal. Ema andis mulle silte lõigata, kuni teine töökaaslane minu 'pakkimislaua' taga mesinikukostüümi välja lõikas (ema ülemusel tuli mõte hakata lisaks kõigele ka mesinikuks). Tikitud siltide lõikamine pole nii lihtne kui tundub. Võimalus sisse lõigata on päris suur ning kui niidid hakkavad juba lahti tulema siis ongi kök-mök. Ei pea vist mainimagi, et kui tehtud kahju parandada ei saa ja ning tagavara silte (is that a thing?) pole, siis tuleb see nali kinni maksta. No pressure there right? Lõikasin siis seal vaikselt neid kaitseväe silte ja küsisin emalt kui palju neid on. 900. Neid oli 900. Cool. Mul läks lõikamine tegelikult päris hästi, aga need käärid olid kuradi kobakad ja muljusid mu kätt päris korralikult. Lisaks sellele lõi mul valu ka paremasse õlga, sest mingil põhjusel hoidsin ma seda lõigates hirmus pinges (äkki sellepärast, et kartsin paaniliselt sisse lõigata, but who knows really amirite). Meh, oleks võind ka hullemini minna. Vähemalt ei kukkunud käsi otsast ära.
 Kuna mingil hetkel lõikasin ma ühte silti lihtsalt jube vihaselt sisse, siis ema patsutas mulle õlale ja suunas mu rätikute juurde. Ees seisid 2 suurt kasti ja kaugemalt paistis veel üks veidi väiksema mahuga kast. Ema näitas kiirelt ette kuidas viisakas pakkimine käib ja ma asusin tööle. Tundus lihtne. Tundus lihtne ja täiesti tehtav. Sain need tehtud ka. Moe pärast vingusin, aga it was okay. JA SIIS lõhkus ema mu mulli. Nurga taga ootas veel 5 kasti erkrohelisi rätikuid. 5 suurt kasti. I died a little inside. Alustasin küll suhteliselt säravalt (endiselt moe pärast vingudes, aga säravalt) ja mida aeg edasi... seda rohkem tahtsin ma maha kärvata. Ma olin ärganud kell kolmveerand 6 hommikul ja magama jäänud umbes peale üht öösel, mul oli kõht tühi, õhku polnud seal keldris ka piisavalt ja mu kukil istus päris mitu kasti erkrohelisi käterätikuid, mis läksid kuhugi Soome hotelli. Tikand oli ka neil jube igav. Lihtsalt aadress, kust neid netis leida võib. Igav. Rätikuid oli muide kokku 427. Algselt ütles ema 420, aga ilmselt arvas, et kui ta mulle neid seitset ei maini, siis on mul vist kergem olla (või ta aitas mu kohutavatele naljadele kaasa, who knows).
 Seda tööd tegin ma kella üheksast viieni ehk siis kaheksa tundi vahtisin ma erkrohelisi rätikuid (mingi hale lõunapaus oli ka vahel, aga see ei teid midagi paremaks). Nii kaua erkrohelist värvi vaadata on jube paha, sest kui pilk tõsta, siis tundub nagu vaataksid sa ümbritsevat läbi mingi sitase instagrammi filtri. No see roosa filter, mis seal järjekorras kuskil lõpu pool on. Jube asi. Mitte sittagi ei tee ilusamaks. "Aga, Kärol, mulle meeldib oma erkroheline rätik..." Vahi siis seda päev otsa ja ära vingu. Ma isiklikult ei suuda enam kunagi rohelisi rätikuid sama pilguga vaadata. Mine perse, 'Soome-hotell-mille-nime-ma-ei-nimeta'! Sa rikkusid mu jaoks rohelised rätikud.
 Igatahes jah. See filter ja taustal käiv pidev tikkimismasina müra (tegelikult kolme tikkimismasina müra) ajasid mu olemise nii rõvedaks, et käisin päris mitu korda end väljas kogumas, kuni lõpuks ei suutnud ma enam oma tarbitut sees hoida ja oksendasin kõik välja nagu üks tõeliselt peen daam seda teeb. Mul oli ikka veel üks kast teha. Naeruväärne oleks see lihtsalt istuma jätta olnud. Viimased rätikud pakkisin ma vihaga. Ema tuli mulle mingil hetkel appi. Jumal tänatud... või tegelikult Ema tänatud (kõlab kohutavalt, i know). Ema lappis rätiku kokku ja ma toppisin selle kilekotikesse ja viskasin ootama järge, et see kott kinni teipida. Nii said viimased 75 rätikut tehtud - vihaga. Selle teibirulli hoidjaga ei saanud ma ka läbi. Teipi tõmmates lõin ma alati sõrmed vastu lauda ära. Issver, kuidas ma seda asja vihkasin. Issver, kuidas ma neid rohelisi rätikuid ikka veel vihkan. "Kärol, aga erkrohelised rätikud ei ole süüdi selles, et..." SHHHHH, vahi oma rätikuid ja ole kuss.
 Ema andis mulle veel sildid lõikamiseks koju kaasa ka. Ma pole neid veel puutunud. Ma ei kujuta ette kas täna jõuab ka, aga kuna ma armastan öösel tegutsemist, siis ei välista ma midagi.
 Ma ei saa aru kuidas mu ema seda teeb. Kuidas ta seda juba aastaid teha on suutnud. Roheliste rätikutega ja ilma nendeta. Äkki pole mu ema inimene? Äkki emad ei olegi siit planeedilt? Praegusel hetkel kahtlen ma kõiges.
 Thank you, come again.