move along, nothing to see here

 Kui see oleks võimalik, siis ma võtaks oma täna öösel nähtud unenäo ja pussitas teda kopsu. Seejärel koogiks ma ta silmad välja ja lõikaksin seest keele. Ma murraks ta jalad ja käed ning peale seda kallaks happega üle. Kui ta on piisavalt karjunud, paneksin ma ta põlema.
 Täpselt sellise tunde tekitas mu tänane uni mu peas ja selles tunneteosakonnas. Ma mõtlesin, et kui teatud nägu end mu unenäguses pole ilmutanud, siis on kõik okei.. kõik õigupoolest oligi okei. Ma samas ei taha öelda, et kõik pole okei, sest ma tean mis mulle parem on ja... Ma tahan lihtsalt öelda, et mu tänane unenägu keeras kõik perse ja ma täiesti siiralt, täiesti ausalt vihkan seda. Vihkan, jälestan ja põlastan. Mul oli isegi okeim näha unes seda, et ma leian kuskilt autost surnuks külmunud viie nädalase beebi (Kärol, that's fucked up you should get help. -Yea, I know I'm getting help.) ja siis tuleb see kuradi lõust... see kuradi üks nägu, mida ma unes näha ei taha. Vähe sellest, et ma seda unes näen... mul on see ka ärgates meeles! Milleks see veel vajalik on? Miks ma ei võiks laitmatult ja uskumatult detailselt mäletada rohkem neid pööraseid unenägusid, kus ma lendan ja saan kuju muuta? Ma olen oma halvas mälus uskumatult pettunud. You had one job...
 Thank you, come again.

kummardus mu väiksele armastusele (ja silmale i guess)

Thank you, come again.

my drunk-self

 Me näeme palju kuidas vaiksed ja tasased inimesed on pidudel... vaiksed ja tasased KUNI nende kurgust on piisavalt palju kangemat kraami alla libisenud. Pahatihti muutuvad nad hoopis teistsugusteks, kui nad tegelikult on. Liisa tegi kunagi ühe toreda postituse, mille lugemiseks saad klikkida SIIA. See on purjus inimeste tüüpidest ja ma pidasin seda küllaltki tõeseks. Ma ise saan end samastada ilmselt Emaga, aga ma üritan olla see lahe Ema... see, keda kõik ikkagi mingil määral vihkavad, sest ta põeb ikkagi liiga palju ja ei mõista pidusid. Tjah. Ja mu n.ö. "drunk-name" on ilmselt sama igav. Ükskõik kui väga ma ka ei tahaks, ei saa mu nimi kunagi purjutades olema Laquisha või Shanquelle, mu purjutaja-nimi oleks ilmselt ikka mingi... Ene. Yeah... I'm that wild. I mean, ma ei saa ilmselt ikka veel päris täpselt aru põhjusest, miks inimesed tunnevad vajadust end nii täis juua, teha seejärel lollusi ja pärast kellegi õlal nutta, sest lõpuks saadi oma rumalusest aru. Ma ei saa endiselt aru ka jaanipäeva mõttest. Ma üritasin sel aastal sellest aru saada, juues end võrdlemisi purjakile ja vaadates kuidas asjad põlevad. Ma olin väga pettunud, kui ma sain aru, et see ongi kogu lugu. Peale seda mindi edasi kõrtsu ja seal olid lihtsalt kõik vildakil.
 Miski, mida ma nüüd seekord ise vildakil olles märkasin, on see, et mu kaine mõistus on tugevam kui ma arvasin. Ehk ongi see see element, mis teeb minust selle nõndanimetatud "Ema". Märkasin ka seda, et mu ellujäämisinstinkt on võrlemisi tugev. Kui mul on külm, siis ma hoian sooja ligi. Olgu see siis teine inimene, lõke või soojaveekraanist jooksev vesi - ma hoian selle ligi. Järgmine kord peaks mingi teki igaksjuhuks kaasa võtma, et ma imelikesse olukordadesse ei satuks... Ma avastasin ka selle, et lisaks filtri puudumisele, tuleb mingist hetkest alates, kindlate inimeste juuresolekul suust kõik, mis meelel. "Mul on nüüd ebamugav", "Miks sa mind nii vaatad", "I like yer butt"... Aga see juhtub ka ainult, siis kui ma olen inimestega, kellega ma end piisavalt kindlalt ja hästi tunnen. Purjus oleku faktor ei mängi sealjuures isegi nii suurt rolli, sest ma väljendan oma peas toimuvat ka kainena, samamoodi kui ma end seltskonnas piisavalt hästi tunnen. Ma teen seda võib-olla veidi rohkem švipsis olles ja võib-olla natuke vähem peas toimuvat häbenemata. Hämmastaval kombel tajun ma ikkagi seda piiri, millest üle minekut, ma võin järgmisel hommikul ilmselt kahetseda. Ma kiidan end. Ma olen täiega tubli. Jah, mu purjutajanimi on ilmselt Ene, aga ma olen sellega tegelikult rahul. Laquishasid ongi juba liiga palju.
 Mul oli siiralt hea meel näha paljusid vanu tuttavaid ja saada ka uusi tutvusi. Uute tuttavate nimed olin ma oma telefoni märkmetesse kirja pannud, et ma vist ei unustaks, nii et täna sealt postituse jaoks teemasid vaadates olin ma hetkeks kaunis segaduses. Lisaks sellele olin ma kirja pannud märkme "katkised riided post", millest ma absoluutselt mitte midagi järeldada ei oska, aga ma ilmselt mõtlesin blogipostituse tegemisele.
 Ma ei tea, mida siia veel lisada. Ilmselt seda, et ma pole tegelikult üldse pidude inimene. Suured seltskonnad tekitavad segadust ja panevad mind end ebamugavalt tundma. Seda enam, et kõik on nii kuradi purjus ja mõned vahivad sellise kiskjapilguga otsa. Can we discuss this for a second? Absoluutselt mitte miski ei pane mind end ebamugavamalt tundma kui see kuradi kiskjapilk, mille mõned kutid tšikkidele peale heidavad. Pilgust peegeldub enamvähem "tere, ma tahan su peal olla". Mina vastan tavaliselt "mis sul viga on ma isegi ei tea sind" pilguga. Tjah, tavaliselt ei hoolita sellest, mida mu pilk ütleb ja tullakse kuidagi ilaselt jutuga "hei, kaunitar". Ma ei suuda emotsionaalselt neid katastroofe uuesti läbi elada, nii et ma jätan selle teema.
 Ma lõpetan nüüd. Oli meeldiv. :)
 Thank you, come again.

MA ARVAN, ET LEIDSIN OMA LEMMIK GIF-I

-

 Ma mõtlen vahel sinust. Ma tahaks sind igatseda ja näha seda kõike ilusat ja head, aga silme ees hakkab virvendama ning meenub üksnes see, kuidas ma ihuüksinda korteris paaniliselt nutsin ja hingata üritasin. Kõned emale, sest ma arvasin, et keegi on teiselpool magamistoa ust ja need paanikahood, mis mind rahule ei jätnud. Ma mõtlesin, et ma suren, aga ei pannud pahaks ka.
 Jah, ma mõtlen vahel sinust. Ma ilmtingimata ei taha, aga sa kuidagi leiad mind. Ma ei oska enam isegi nukker olla, sest ma olen seda juba liiga palju olnud. Ma olingi see emotsioon. Nüüd olen ma tundetu. Ei pane väga pahaks ka.
 Ma tahan vahel sinust mõelda. Ma nõuan endalt, et ma mõtleks su näole ja naerule, aga ma lõpetan sellises sitases seisus, kus mulle meenub kõik see, millega ma nii kuradi lihtsalt leppisin ja nõus olin. Ma lubasin sulle liiga palju ja endale liiga vähe ning neid haledaid meenutusi endale peale sundides, oskan ma ainult ennast süüdistada, sest mina olin see, kes seda lubas. Kõik oletused on muidugi kasutud ja ma tean, et ma saan neist möödunud aastatest nüüd ainult õppida. Suures plaanis ei pane ma seda pahaks.
 Thank you, come again.

"mu sisemine tüdruk"

 See on ilmselt postitus, et selgitada seda "sisemise tüdruku" olukorda. Ma ütlen, et mu "sisemine tüdruk karjub" kui minus süttib tugev tahe osta kokku kosmeetikat või meeletus koguses riideid ja küünelakke. Mõnikord tunnen ma vajadust osta endale see väga ülehinnatud toode, sest väidetavalt teeb see mu peakarvad pehmemaks kui nad eales olnud on. Tavaliselt ei tee, aga ma tunnen, et see on ikkagi mu elu parim otsus, sest ma ei saa nüüd sellest mõttest taganeda.
 Sisemine tüdruk karjub ka siis kui ma tahan järsku teha romantiliste komöödiate maratoni. Peale seda tavaliselt mu sisemine tüdruk nutab koos välise tüdrukuga... sest... ma olen nii üksi ja keegi ei kallista mind nii nagu Noah Alliet kallistas. JA KAS SA NÄGID neid kirglikke suudlusi, mis ajasid mu ihukarvad püsti ja tekitasid nii eufooriatunde kui ka soovi silmad peast välja nutta. Ta kirjutas talle 365 kirja! Mitu kirja kirjutas Allie talle?! Mis kurat teda takistas?! Kui sa mõtled koguaeg oma kuradi armsamast ja oled temast nii kõrvuni sisse võetud siis kurat küll kirjuta talle! Pohhuj, et sa kuradi neiu oled!!! Nonäed, ma kadusin vahepeal ära, aga leidsin end taas. That happens sometimes.
  Üleüldisi tujusid ja emotsionaalseid seisundeid on raske liigitada. Enamasti süüdistan ma oma sisemist tüdrukut nendes emotsioonides, mis on põhjendamatud, aga nendest on kaunis keeruline näiteid tuua. Võib-olla armukadedus. Just nimelt siis kui ma saan aru, et selleks pole põhjust, siis ütlen ma endale "calm your tits" and then i calm my tits. Mõnikord ma muidugi ei saa aru sellest, et põhjust tolle emotsiooni tundmiseks pole ja lagunen koost, loobin natuke asju ja vesistan. Seda kõike seesmiselt, sest seda teeb mu sisemine plika ja lisaks sellele pole ma väga vaimustuses mõttest avalikus kohas laamendamisest ja hüsteeriliselt nutmisest. Emotsioonid on imelikud, kui ei saa aru, kust need täpselt tulevad.
 Lõpetuseks tahaksin ma ikkagi mainida, et jah, ma olen tüdruk, tunnen end läbinisti tüdrukuna ja ei pea end kuidagipidi poisilikuks. Mulle meeldib mõelda, et ma olen selline... rahulik neiu. Tjah.
 Thank you, come again.

rant: "mu sisemine tüdruk karjub"

 Lubasin endal üle poole aasta jälle šopata. Ma olen siin ja seal paar vajalikku asja ostnud, aga mitte massiliselt. Ma olen end üllatavalt hästi piiranud. Claps for me.
 Ma tahan omale seelikut. Ma leian, et ma vajan endale vähemalt ühte musta värvi seelikut, sest mul pole absoluutselt mitte ühtegi seelikut. Ma olen tüdruk. Mingi loogika ütleb, et ma pean vähemalt ühte seelikut omama, isegi kui ma seda väga ei kanna... ja ma ei kanna muidu seelikuid. Ma tunnen end seelikutes küllaltki ebamugavalt. Kleitides ka, aga vajadusel ajan muidugi kleidi selga. Pole probleemi. AGA tänu suurepärasele tehnoloogia arengule on nüüd turul armsad seelikud, mille all on tegelikult püksid. What is life omg heaven yaaaas slay! Otsustasin imekiirelt, et vajan ühte paari ja need olid just otsa saanud. Ma otsisin neid veel mööda ilma ringi, aga seda ilma igasuguse eduta. Olles nende seelik-pükste pärast endiselt endast väljas, tellisin omale täiesti tavalise ja normaalse seeliku. Ma ei unusta teid iial, seelik-püksid. Teile mõeldes tähendab lol lots of love.
 Ma otsustasin, et vajan veel ühte paari kodus chillimise dressipükse, millega poleks mul ka väga häbi koeraga õues käia (mul on selline asi nagu "häbi"? what?! "aga sa tegid postituse päevade..." shutthefuckup!). Ma otsisin sobivaid pükse kodus istumiseks ligi kolm tundi ja ilma igasuguse eduta. Need on reaalselt püksid, millega ma kodus lebotaks mIS MUL VIGA ON???
Ma vaatasin kontsakingi ja mõtlesin vapralt tellida. Siis meenus mulle, et need on saatana kabjad, mis jalge alla pannakse, et siis oma otsuseid kahetseda ja tahta surra. Ma näen tõsiselt vaeva, et mõista naisi, kes kontsadega igapäevaselt kepsutavad. Like what the fuck is wrong with you?! What are you? Need on enamasti nii kuradi ebamugavad ja riskantsed asjad, mida kanda. Jah, su säärejooks näeb tip-top oknorm super hot välja, aga sa ei saa peale mingit ajaperioodi ilma valuta kõndida. Ja siis need kuradi villid, mis vahel üllatuskülalistena üles astuvad, et su elu veel talumatumaks teha... Miks? Mul on 2 paari kontsi. Neist ühed on mu "istumise kontsad". Kui ma lähen kuhugi üritusele ja mu sisemine girlygirl hakkab karjuma ning ma pean kontsi kandma, aga ma ei taha võtta osa sellest tantsust ja trallist, siis ma panen alla just need kontsad, et saaksin kasutada vabandust "Mu jalad valutavad, ma ei saa kahjuks". Need on rasked, need on kõrged, neil on platvorm ja nad karjuvad: "Me oleme ebamugavad!" Miks ma need ostsin? Sest need olid suurus 35 ja mu sisemine pliks karjus kõrvulukustavalt. Reaalselt mitte ükski pood ei müü kontsi suuruses 35 ja mulle meeldib jalanõusid, mille ma osta kavatsen, jalga proovida. Kepsutasin poes nendega paar ringi ja olin amazed puhtalt sellest, et minu minijalgadele seal kontsi müüdi. Ma tegin nendest oma istumiskingad puhtalt omaenda ohutuse pärast. Need kingad on kuradi kõrged ja mu jalad on kaunis õbluksesd ning veidralt painduvad. You never know what might happen. Mu teine paar kontsi on slightly madalamad ja nendega on võimalik asju teha. Ma lõpetasin nendega, käisin mitmel ballil jne. Sellegipoolest hakkab aja möödudes jalgadel valus, ebameeldiv ja siis tahaks juba ära surra. Ma ei saa aru preilidest, kes seda endale igapäevaselt teevad. Viska ketsid jalga ja ära piina end... või need madalad suslad... balleriinad. Need on talutavad.
 Ma mõtlesin ka kleidi soetamisest. Jällegi, ma ei kanna igapäevaselt kleiti, sest tunnen end nendes proovikabiinisest väljaspool olles natuke ebamugavalt. Viskasin selle mõtte kõrvale ka sellepärast, et oman juba praegu päris mitut kleiti. Mulle täitsa meeldivad need kleidid. Ilus vaadata.
 Ja siis tellisin ma särke ja värke. Hiljem soetan ilmselt ka kampsuneid, sest mul on alati külm ja see oleks igati mõistlik taktikaline samm, mis teha.
 Järgmine palk läheb ilmselt uuele telefonile, sest mu praeguses telefonis laiutab auk. Ma ise leian, et see annab mu telefonile iseloomu ja näitab karakterit, aga mu ema hakkas häirima. "Niisiis... sa mõtled uue telefoni ostmisest jah?" küsis ta nii vaikselt hommikukohvi kõrvale. Sama vaikselt lisas ta ka, et kui ma enamuse rahast ise teenin, siis võib ta mind veel rahaliselt aidata kui natuke puudu peaks tulema. See auk mu telefonis häirib teda NII väga. Mis seals ikka, uus telefon, siit ma tulen!
 Ma ei tea mida ma sellega siin öelda tahtsin.
Thank you, come again.

50 fakti

1. Mitte keegi ei palunud mul seda postitust teha, aga ma olen piisavalt edev, et seda teha.
2. Mulle meeldib õhukese põhjaga pitsa.
3. Ma kirjutasin oma esimese raamatu, kui olin 4-aastane. Õigemini pani selle kirja mu ema, aga loo mõtlesin ma ise välja.
4. Mu jalanumber on 35. Vähemalt siis kui ma kontsa kannan. Tavalised ketsid ja suslad on 36 või 37.
5. Ma jumaldan koeri.
6. Ma katkestan vestlusi, kui ma kuskil koera näen kilgates "kutsu!".
7. Mul oli kunagi kass Charlie. Ta oli pärslane ja hästi paksu beeši karvaga. Me pidime ta ära andma, sest mul avastati kassikarva allergia.
8. Mul on väidetavalt ka koerakarva allergia, aga tunda see ei anna, seega saan ma edukalt koera pidada.
9. Mul on üldse palju allergiaid.
10. Ma olen ka astmaatik.
11. Ma ei saa laktoosiga hästi läbi.
12. Ma leian, et mu kest on kohutavalt vigane.
13. Ma ei loobu kunagi juustust.
14. Mu huumorimeel on natuke imelik.
15. Ma sündisin ja elasin 4 aastat Kohtla-Järvel.
16. Ma olen magustoitude valmistamisel andekam kui soolaste toitude.
17. Ma leian, et merisead on suhteliselt mõttetud loomad.
18. Ma külastan raamatupoodi rohkem raamatute lugemise eesmärgil, kui ostmise.
19. Ma ei suuda taluda sõna "säti".
20. Mul on õnnestunud kõige piinlikumad mälestused oma mälust kustutada, aga kui keegi mulle nendest räägib, on need mul kõik detailselt meeles ja ma tahaks vähemalt kuuks ajaks teadmata kadunuks jääda.
21. Ma olen ööinimene.
22. Ma pelgan pimedust.
23. Ma ei suuda valida omale ühte lemmiklaulu. Samuti ei suuda ma valida oma lemmikalbumit.
24. Mu lemmik bänd on hetkelArctic Monkeys (üllatus-üllatus...).
25. Ma olen võrdlemisi kannatamatu.
26. Ma kardan kui mu sisemine tüdruk karjuma hakkab (tunnen siis vajadust osta huuleläikeid ja muud ülehinnatud möga).
27. Samamoodi kardan ma ka oma kujutlusvõimet.
28. Lapsepõlvest on mul eredalt meeles TV3-st tulnud 60-ndate Batmani sari. Sellest tärkas mu edasine huvi ja armastus Batmani vastu.
29. Lapsena vaatasin veel ka Pokemoni ja Digimoni.
30. Ma ei talu külma ja mul on enamus aastast külm.
31. Ma olen 168cm pikk.
32. Ma ei söö seeni, rosinaid ja krabipulki.
33. Eelistan filmidele teatrit.
34. Mulle meeldib magada.
35. Mu pikim kirjutis oli ~400lk pikk, aga ma otsustasin, et see on kohutav ja kustutasin selle.
36. Mulle meeldib mõte uuestisünnist.
37. Mu tavaline McDonaldsi tellimus sisaldab ühte topeltjuustuburgerit, tavalist juustuburgerit ja suurt Coca-Colat. Huvitava isu ja meeletu nälja korral võtan ka friikartuleid. Mostly I'm there for the burgers.
38. Ma pole osav matemaatik.
39. Ma pole rahul sellega kui palju ma raamatuid loen. Peaks rohkem.
40. Eelistan teele ja kohvile kakaod.
41. Mu küünelakkidekogu hirmutab mind.
42. Ma pole kunagi oma juukseid värvinud.
43. Ma pole ühtegi oma luud murdnud.
44. Mu põlved ja küünarnukid painduvad ka teistpidi.
45. Sünnipäevade puhul hirmutab mind salatite kogus.
46. Ma ei armasta eriti salateid.
47. Ma viskan oma tšintšiljale iga päev viit.
48. Ma olen külastanud kõiki Eesti naaberriike.
49. Vigane kirjaviis teeb mulle natuke haiget.
50. Ma kardan meeletult putukaid. (Fun story, ma hakkasin ükskord mingit mardikat nähes nutma ja jooksin korteri teise otsa, et telefonitsi abi kutsuda.)

Thank you, come again.

how to take proper selfies (pretty obvious sarcasm edition)

Ma lihtsalt tunnen, et inimesed ei tea kuidas õigeid selfiesid teha ja ma leian, et mina olen see ainuõige geniaalne inimene, kes peaks teisi selles valdkonnas harima. 

1. Kalluta pea nii kuklasse kui võimalik ja naerata. - See näitab teistele su akrobaatilisi võimeid ja seda kui õnnelik sa nende üle oled. You go, girl!

2. Duckface ja peace. - Duckface näitab, et oled tuttav zooloogiaga ja omad täpsemat informatsiooni partide kohta. Peace näitab, et tuled rahus ja üleüldiselt tead mida sa teed.

3. "Tuuning" + keele näitamine - Väga tähtis on kasutada pildil mitut erinevat filtrit, et näidata kui kunstilise hingega inimene sa oled. Kui sa ei näe enam välja nagu sina ise, siis oled õigel teel. Lisa kindlasti ka pildile erinevaid kirju ja smaile. Alati peab pildil kirjas olema "love", sest... peab noh. Ja keele näitamine on ka igati hea. Teised teavad kohe, kui peaksid rohkem vedelikke tarbima. Abi on alati teel kui vaja.

4. Mustvalge filter. - Mustvalge filter on kohustuslik piltidel, millel näed välja tõsisem või üritad olla kurvameelne. Sellised pildid näitavad, et oled sügavamõtteline ja oskad elust rääkida. Mustvalge filtriga pildi alla peaks kindlasti lisama mõne aforismi armastusest täiesti ilma igasuguse kindla põhjuseta.

5. Ülaltvaade. - Pole isegi tähtis kas su pea või nägu mahub täies ulatuses peale, aga selle nurga alt tehtud pildid näevad alati head välja. ALATI.

6. i don't even know... Lihtsalt tsiteeri pildi all Marilyn Monroed. 

7. Poolpaljas peegliselfie - Lase teistel veenduda, et jah, sul on olemas nii tagumik kui ka tissid. Pildi alla kirjuta kellegi quote armastusest ja selle leidmisest.

 Ma oleks nii väga tahtnud kõik need pildid selle täiega ägeda tuuninguga ära tuunida, aga ma kartsin, et te ei näe täpselt mida tegema peab muidu. Järgmise korrani!

 Thank you, come again.

Ettekäänded, mille abil ema mult snäkke varastab:

• Ma tahan maitsta mis asi see on.
• Mul on suus imelik maitse.
• Mul on paha olla, las ma võtan.
• Mul oli raske päev. Anna mulle üks.
• Ma pole enne neid näinud.
• Sul pole kasulik neid nii palju süüa, las ma aitan
• Need pole tervisele üldse head.
• Sa ei söö neid nii või naa üksinda ära.
• Ma sünnitasin su.

 Mu snäkid on otsas ja ma olen pissed off. I see what you did there, mom. 

 Thank you, come again.

bittersweet everything

Ma plaanisin tegelikult teha sellise lollaka postituse, mis ajab naerma ja pead vangutama, aga kuna ma juhindun peamiselt tunnetest, siis muutus see idee hetkel teisejärguliseks.
 Ma käisin jälle Kaberlas. Reedel olin seal emaga tööl ja kuna ta ülemus läks kuhugi võistlustele või tont teab kuhu, siis kutsuti meid üle pika aja jälle maja valvama. Viimati valvasime me seal sedasi vist üle-eelmine aasta, nii et küllaltki meeldiv oli olla tagasi ühes oma lapsepõlve kodus.
 Tahaks tegelikult pikemalt peatuda sealsetel koertel. Nad sündisid kui ma olin vist teises klassis ja ma mäletan kuidas ma pidevalt nende kutsikate juures olin. Ma magasin nende juures, ma mängisin nendega pidevalt. Mind kutsuti naljatades pesakonna liikmeks. Ma nägin neid kutsusid kasvamas, ma käisin lõpuks nendega mõnedel võistlustel kaasas... Me olime pidevalt ninapidi koos, on see point, mida ma tahan edasi anda.
 Nad on vanad. Kuskil 9 aastased vist praegu. Ühel nendest on viimases staadiumis vähk. Kasvaja on täitnud ta kõhu ja ta põhimõtteliselt ei saagi süüa, sest kõik on kasvajat täis. Temast on alles luu ja nahk, ta tagumised jalad on väga nõrgad ja karv pulstunud. See koeratüdruk oli väga elav. Alati mind nähes jooksis ta ringi ja oli lihtsalt täiesti siiralt elevil. Täna hommikul tema juurde minnes ajas ta end vaevu püsti ja liputas saba, et kuidagigi näidata, et ta on mind nähes rõõmus. Ma kartsin teda silitada ja sügada nagu vanasti, sest minus kees pidev hirm, et ma teen talle kuidagi haiget. Ma julgesin vaevu oma sõpra silitada, kes nii väga neid silitusi palus. Ma kartsin meeletult. Ma olen kurb, ma olen vihane ja ma süüdistan koeraomanikku, sest kuidas sa ei näe seda, et su enda pereliige su silme all närbub? Kuidas sa selle nii kaugele lased?! Teisi süüdistada on alati kergem.
 Selle preiliga käidi kolme erineva arsti juures. Mitte ükski neist ei andnud lootust. Öeldi, et jah, operatsioon oleks küll tehtav, aga keegi pole kindel, kas ta ka narkoosist välja tuleks. Teades milline see koer muidu oli, oleksin ma täiesti veendunud, et ta tuleks sellest välja, kuid nähes mis temast alles on jäänud... Ta sureb ära. Üks mu viimaseid meenutusi kaunist lapsepõlvest sureb ära. Üks mu parimaid sõpru. Ja ma ei saa sinna midagi teha, kui ainult faktiga leppida. Talle antakse praegu valuvaigisteid ja põhimõtteliselt lihtsalt oodatakse seda hetke, mil ta ära kustub. Ma pean selles majas tööl käima. Ma pean minema iga hommik tööle hirmuga, et äkki on just täna see päev, mil ema ülemus astub ruumi ja teeb teatavaks selle südantlõhestava uudise, et minu sõber on surnud. Peale seda teeksid teised muidugi ilma igasuguse küsimuseta tööd edasi, aga ma ei suudaks. Ma tean, et ei suudaks, sest ma ei suuda hetkelgi oma veevärki kinni hoida.
 Hetkel meenuvad ka teised koerad, kellega ma seal majas kasvasin. Möödund aasta sügisel suri nende kutsikate ema, kes oli ühtlasi ka esimene koer, keda ma selles majas nägin. Ma mäletan, et olin ema süles ja ärkasin just ning maha vaadates nägin kuidas Elf mu jalga muusutas. Ma igatsen Elfut.
 Ma mäletan kuidas me suviti rõdul grillisime ja kuidas Sombi mu käest kanakoiva varastas. Ma mäletan kuidas ma tema juures kuuri all istumas käisin ning kuidas ta ei lõpetanud saba liputamist mulle otsa vaadates. Bonni meenutab mulle vahel teda ja ma igatsen teda nii väga.
 Kuigi Kliff oli väga hall ja torisev koer, kes armastas pidevalt haukuda, meeldis mulle temaga ikka mängida. Oli näha, et ta polnud väga harjunud sellise paitamise ja tähelepanuga, sest ta oli olnud suure osa oma elust ketikoer, aga ta harjus minuga. Mul on kahju, et mul temast pilte pole, sest ma igatsen teda ja tahaksin vahel oma mälestusi temast värskendada.
 Ma ei taha sedasi kirjutada Illust, aga ma tean, et mingil hetkel pean ma kirja panema oma ilusad mälestused sellest, kuidas tema kõrval kasvada oli. Ma igatsen teda.
 Thank you, come again.

eh noh jah

 Tunnen seda pilti postitades nagu oleksin ma järsku 13 ja usuksin tõsimeeli, et elu on raske, sest ma ei meeldi sellele poisile või üks kontrolltöö läks nihu. Vahel on ilus mõelda, et minevikus olnud katastroofid on nüüdseks sama tähendusrikkad kui kärbsesitt.
 Pilt iseenesest ei valeta muidu.
 Thank you, come again.

Kuidas liialt abivalmitest klienditeenendajatest lahti saada

 I struggle with this. Ma käin tihti poodides nii, et mul pole taskutes seda üleliigset raha, mida kulutada või kui ma lähengi raha kulutama, siis strateegilise plaaniga käia seal lihtsalt ära, võtta kaasa vajaliku ja edasi liikuda. Mulle meeldib poodides ringi uitada ja asju vaadata ja vahel selga proovida. Seda lihtsalt sellepärast, et mul on aega ja ma saan seda teha, aga ma ei osta alati midagi.
 Mulle meeldib mõte abivalmitest inimestest. Tõesti meeldib, ilus on mõelda... Aga issand jumal, kui mul on abi vaja, siis ma olen täiesti võimeline ise küsima! Mind kohati häirib kui kohe poodi astudes tuleb minu juurde noor neiu, kelle nimi paistab näo järgi olevat Siret, ja küsib mida ma otsin ja kas ta saab mulle abiks olla. Toon teieni oma tavapärased vastused küsimusele: "Kas saan teid kuidagi aidata?"

• Ei, lihtsalt vaatan. - Lisage naeratus, sest see on kena ja viisakas. 
• Ei, ma olen vaene. *naeratusega* - See tekitab neis ebamugavust ja nad ei taha teid enam abistada. Nad peavad sind ka natuke nõmedaks.
• Ei, ma olen vaene. *surmtõsiselt* - Tavaline vastus sellele on ebamugavustundest naeratamine ja aeglane taganemine. Kui sulle hakatakse näitama soodushindadega tooteid, siis lihtsalt korda öeldut, säilitades see surmtõsine ilme. It works. 
• Ei, ma tean mida ma teen. - Sellega ei vaidle väga töötajad, kelle nimi paistab näo järgi olevat Siret, aga need, kelle nimi paistab olevat näiteks Milvi, arvavad, et sa ei tea sittagi. 
• *raputa paaniliselt pead* - Tavaliselt ei aita ja nii Siretid kui ka Milvid liimivad end väga abivalmilt külge, hakates sulle pakkuma seda kõige uuemat ja kosmilise hinnaga kaupa. 
• *katkesta neid poole küsimuse pealt surmtõsise ja väga valju "Ei!"-ga* - Nad arvavad, et oled mölakas ja jätavad su rahule.

Alati ei läheneta muidugi küsimusega "Kas saan teid aidata?". Mõnikord hakatakse sulle lihtsalt asju näitama ja väga libedalt pähe määrima. Eriti seal Viru Keskuse keskpunktis, kus need letid lihtsalt müüjatega istuvad. Ma kiirustan sealt tavaliselt kiirelt läbi, näidates väga demonstratiivselt, et mul on käsil väga tõsine ärikõne ja ma pole absoluutselt heas tujus. Anyway, mul on ka viise kuidas pääseda minema sellest, kui sulle asju lihtsalt pakkuma hakatakse ilma igasuguse küsimise ja viisakuseta. "See ja see toode on parem sest blahblah..."

• Ahah... - Tagane ja lahku.
• Krahma mõni riietusese (kui tegemist on sedasorti poega) ja suundu sõnagi lausumata proovikabiini. - Pole just kõige viisakam, aga toimib.
• Mul pole raha. - Aus ja täiesti toimiv.
• *vaata kella* Issver, ma pean minema. - Keegi ei tea kuhu sul kiire on, aga on selge, et sul on kiire. Jookse lihtsalt minema.

Arvasin, et nimekiri tuleb pikem, aga sellises olukorras olen ma ise ka veidi kohmetu. Küsimustele vastan paremini.
 Sa võid teha kõike ülalmainitut.. or you can just kill them.

 Thank you, come again.

Kõik, mis on nii üleni minu ajab mind nutma ja oksendama. Laske mind sellelt rongilt maha.

koerkoerkoerkoerkoerkoerkoerkoerkoer

Ma pole tükk aega kirjutanud, sest ma üritan kasvatada teie ootusärevust. Asi pole absoluutselt mu enesedistsipliinis. Oh ei! Don't worry, everything's fine. Mul on jälle kuidagi ootamatult pilte tekkinud, mida võiks siin iseenesest jagada.
 Keegi seda kuumalainet mäletab? Tjah, me käisime Liisa ja Bonniga karjääris ühel kuumal päeval asju avastamas ja lasime koeral koerust teha.

katsusin koera?

huehuehue

 Thank you, come again.

avastasin asju ja armusin rohkem

 nii suur kogus armastust teeb juba haiget. mulle meeldib.