Me näeme palju kuidas vaiksed ja tasased inimesed on pidudel... vaiksed ja tasased KUNI nende kurgust on piisavalt palju kangemat kraami alla libisenud. Pahatihti muutuvad nad hoopis teistsugusteks, kui nad tegelikult on. Liisa tegi kunagi ühe toreda postituse, mille lugemiseks saad klikkida SIIA. See on purjus inimeste tüüpidest ja ma pidasin seda küllaltki tõeseks. Ma ise saan end samastada ilmselt Emaga, aga ma üritan olla see lahe Ema... see, keda kõik ikkagi mingil määral vihkavad, sest ta põeb ikkagi liiga palju ja ei mõista pidusid. Tjah. Ja mu n.ö. "drunk-name" on ilmselt sama igav. Ükskõik kui väga ma ka ei tahaks, ei saa mu nimi kunagi purjutades olema Laquisha või Shanquelle, mu purjutaja-nimi oleks ilmselt ikka mingi... Ene. Yeah... I'm that wild. I mean, ma ei saa ilmselt ikka veel päris täpselt aru põhjusest, miks inimesed tunnevad vajadust end nii täis juua, teha seejärel lollusi ja pärast kellegi õlal nutta, sest lõpuks saadi oma rumalusest aru. Ma ei saa endiselt aru ka jaanipäeva mõttest. Ma üritasin sel aastal sellest aru saada, juues end võrdlemisi purjakile ja vaadates kuidas asjad põlevad. Ma olin väga pettunud, kui ma sain aru, et see ongi kogu lugu. Peale seda mindi edasi kõrtsu ja seal olid lihtsalt kõik vildakil.
Miski, mida ma nüüd seekord ise vildakil olles märkasin, on see, et mu kaine mõistus on tugevam kui ma arvasin. Ehk ongi see see element, mis teeb minust selle nõndanimetatud "Ema". Märkasin ka seda, et mu ellujäämisinstinkt on võrlemisi tugev. Kui mul on külm, siis ma hoian sooja ligi. Olgu see siis teine inimene, lõke või soojaveekraanist jooksev vesi - ma hoian selle ligi. Järgmine kord peaks mingi teki igaksjuhuks kaasa võtma, et ma imelikesse olukordadesse ei satuks... Ma avastasin ka selle, et lisaks filtri puudumisele, tuleb mingist hetkest alates, kindlate inimeste juuresolekul suust kõik, mis meelel. "Mul on nüüd ebamugav", "Miks sa mind nii vaatad", "I like yer butt"... Aga see juhtub ka ainult, siis kui ma olen inimestega, kellega ma end piisavalt kindlalt ja hästi tunnen. Purjus oleku faktor ei mängi sealjuures isegi nii suurt rolli, sest ma väljendan oma peas toimuvat ka kainena, samamoodi kui ma end seltskonnas piisavalt hästi tunnen. Ma teen seda võib-olla veidi rohkem švipsis olles ja võib-olla natuke vähem peas toimuvat häbenemata. Hämmastaval kombel tajun ma ikkagi seda piiri, millest üle minekut, ma võin järgmisel hommikul ilmselt kahetseda. Ma kiidan end. Ma olen täiega tubli. Jah, mu purjutajanimi on ilmselt Ene, aga ma olen sellega tegelikult rahul. Laquishasid ongi juba liiga palju.
Mul oli siiralt hea meel näha paljusid vanu tuttavaid ja saada ka uusi tutvusi. Uute tuttavate nimed olin ma oma telefoni märkmetesse kirja pannud, et ma vist ei unustaks, nii et täna sealt postituse jaoks teemasid vaadates olin ma hetkeks kaunis segaduses. Lisaks sellele olin ma kirja pannud märkme "katkised riided post", millest ma absoluutselt mitte midagi järeldada ei oska, aga ma ilmselt mõtlesin blogipostituse tegemisele.
Ma ei tea, mida siia veel lisada. Ilmselt seda, et ma pole tegelikult üldse pidude inimene. Suured seltskonnad tekitavad segadust ja panevad mind end ebamugavalt tundma. Seda enam, et kõik on nii kuradi purjus ja mõned vahivad sellise kiskjapilguga otsa. Can we discuss this for a second? Absoluutselt mitte miski ei pane mind end ebamugavamalt tundma kui see kuradi kiskjapilk, mille mõned kutid tšikkidele peale heidavad. Pilgust peegeldub enamvähem "tere, ma tahan su peal olla". Mina vastan tavaliselt "mis sul viga on ma isegi ei tea sind" pilguga. Tjah, tavaliselt ei hoolita sellest, mida mu pilk ütleb ja tullakse kuidagi ilaselt jutuga "hei, kaunitar". Ma ei suuda emotsionaalselt neid katastroofe uuesti läbi elada, nii et ma jätan selle teema.
Ma lõpetan nüüd. Oli meeldiv. :)
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar