Kui see oleks võimalik, siis ma võtaks oma täna öösel nähtud unenäo ja pussitas teda kopsu. Seejärel koogiks ma ta silmad välja ja lõikaksin seest keele. Ma murraks ta jalad ja käed ning peale seda kallaks happega üle. Kui ta on piisavalt karjunud, paneksin ma ta põlema.
Täpselt sellise tunde tekitas mu tänane uni mu peas ja selles tunneteosakonnas. Ma mõtlesin, et kui teatud nägu end mu unenäguses pole ilmutanud, siis on kõik okei.. kõik õigupoolest oligi okei. Ma samas ei taha öelda, et kõik pole okei, sest ma tean mis mulle parem on ja... Ma tahan lihtsalt öelda, et mu tänane unenägu keeras kõik perse ja ma täiesti siiralt, täiesti ausalt vihkan seda. Vihkan, jälestan ja põlastan. Mul oli isegi okeim näha unes seda, et ma leian kuskilt autost surnuks külmunud viie nädalase beebi (Kärol, that's fucked up you should get help. -Yea, I know I'm getting help.) ja siis tuleb see kuradi lõust... see kuradi üks nägu, mida ma unes näha ei taha. Vähe sellest, et ma seda unes näen... mul on see ka ärgates meeles! Milleks see veel vajalik on? Miks ma ei võiks laitmatult ja uskumatult detailselt mäletada rohkem neid pööraseid unenägusid, kus ma lendan ja saan kuju muuta? Ma olen oma halvas mälus uskumatult pettunud. You had one job...
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar