Ma mõtlen vahel sinust. Ma tahaks sind igatseda ja näha seda kõike ilusat ja head, aga silme ees hakkab virvendama ning meenub üksnes see, kuidas ma ihuüksinda korteris paaniliselt nutsin ja hingata üritasin. Kõned emale, sest ma arvasin, et keegi on teiselpool magamistoa ust ja need paanikahood, mis mind rahule ei jätnud. Ma mõtlesin, et ma suren, aga ei pannud pahaks ka.
Jah, ma mõtlen vahel sinust. Ma ilmtingimata ei taha, aga sa kuidagi leiad mind. Ma ei oska enam isegi nukker olla, sest ma olen seda juba liiga palju olnud. Ma olingi see emotsioon. Nüüd olen ma tundetu. Ei pane väga pahaks ka.
Ma tahan vahel sinust mõelda. Ma nõuan endalt, et ma mõtleks su näole ja naerule, aga ma lõpetan sellises sitases seisus, kus mulle meenub kõik see, millega ma nii kuradi lihtsalt leppisin ja nõus olin. Ma lubasin sulle liiga palju ja endale liiga vähe ning neid haledaid meenutusi endale peale sundides, oskan ma ainult ennast süüdistada, sest mina olin see, kes seda lubas. Kõik oletused on muidugi kasutud ja ma tean, et ma saan neist möödunud aastatest nüüd ainult õppida. Suures plaanis ei pane ma seda pahaks.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar