"And when I'm lying in my bed, I think about life and I think about death. And neither one particularly appeals to me."

 Viimane postitus lõppes nii armsa positiivse noodiga. Mina erinevates kohtades naeratamas. Nunnu.
 Ma käisin psühhiaatri juures ja mul diagnoositi sügav depressioon. Kirjutati ka rohud. Ikka need kõige tugevamad. Ma proovisin sellest siin kuidagi läbi lillede ja ilusate sõnadega rääkida, aga otsustasin, et see on saast ja prahi silma ajamine, nii et lähenen teemale vähe otsekohesemalt.
 Ma olen antidepressantide peal olnud nüüdseks 3 nädalat ja kui midagi on muutunud, siis ainult, see, et ma ärritun jube kergesti. Keegi käib kuskil liiga palju kordi edasi-tagasi ja ma olen juba valmis asju lõhkuma. Ma küll ei lõhu midagi ja otseselt ka ei näita välja oma närvis olekut, sest ma ei viitsi tegeleda sellest tuleneva draamaga, aga ma ärritun hirmus kiiresti. Ärge minuga jamage.
 Teine asi on see, et ma olen väsinud. Meeletult väsinud, aga mitte piisavalt, et ma päriselt ka magama jääksin. Niisiis on mu sõber kohv, et ma haigutamise saaks lõpetada. Psühhiatrihärra jaoks oli probleemiks ka mu öine eluviis, MIS MULLE MEELETULT MEELDIB, SEST SEE ON AEG, MIL MA KIRJUTAN. Need rohud uinutavad mu "inimlikul ajal". Ma norskan rahulikult juba pool 2. Ilmselt saaks ka varem, aga ma üritan elu eest ärkvel püsida.
 Ma olen siin nii palju kirjutanud sellest rusuvast emotsioonist, mida ma ei oska tegelikult õieti kirjeldadagi. See on lihtsalt seal ja ma tean, et see ei meeldi mulle. Mul on olnud kohutavaid õhtuid, mil mu mõtlemine mind hirmutab. Kõik mis peas vasardab on olnud see, et elu pole ilus ja ahvatlev ning seda vaeva väärt. See "it gets better" tundub liiga kauge ja tühja lubadusena. Mu mõtted hirmutasid mind väga. Siiani hirmutavad, sest need pole otseselt läinud, aga ma tegelen sellega. Ma püüan jõuda punkti, kus ma olen midagi õnneliku-laadset. Ma olen sellega liiga kaua ise hakkama üritanud saada ja elu on näidanud, et see ei õnnestu mul sedasi.
 Ma lugesin paar nädalat tagasi oma vanu blogipostitusi. Nii 2 aasta taguseid ehk? Jama oli. Kurb oli. Vähe sellest, et mu kirjastiil oli kole, oli ka mu meeleolu hirmus kole ja ma tean, et ma ei pannud veel päris kõike kirja. Ma ei pane tegelikult siiani päris kõike kirja, aga kindlasti rohkem kui tol ajal.
 Nüüdseks olen käinud psühhiaatri juures juba 2 korda. Esimene kord oli hirmus. Olin kabinetis rahulikult 2 minutit rääkinud ja puhkesin siis nutma. Kokku istusin seal umbes 45 minutit, millest 43 ma nutsin. Kordus põhimõtteliselt see, mis klassijuhatajaga rääkima minnes juhtunud oli, aga hullem versioon sellest, sest tuld toideti uute küsimustega. Küsimustele läbi pisarate vastates sain ma aimu kui katki ma seest olen. Iga teema, mida puudutati, lahvatas minus uue negatiivsete mälestuste leegi ja pisarad said hoogu juurde. Arstionu tegi pidevalt märkmeid ja kiikus oma krigiseval toolil, hoides oma üleolevat hoiakut. Nahast roheline tugitool, millel ma istusin oli nii kole ja mulle vastu vaatav diivan ei erinenud sellest absoluutselt. Mulle ei pakutud 43 minuti jooksul kordagi salvrätikut. Peale mind pidi ema sinna minema. Kui ta välja tuli, siis küsis ta esimese asjana, miks ma varem ei öelnud, et mul on vaja minna. Seepeale tegin enesetapu nalja ja ema ei teadnud kuidas reageerida. Pärast tegin veel 4 ja ema arvas, et ma räägin tõsiselt. Ta ostis mulle rämpstoitu ja tundis piinlikust, ega osanud minuga enam rääkida.
 Käisin esmaspäeval teist korda tohtrihärra juures. Ta kontrollis ega ravim midagi tuksi pole keeranud ja kas see ikka sobib mulle. Mulle pandi kirja ka number psühholoogi juurde. Ma järjekordselt pelgan seda. Ilmselt hakkan jälle vesistama ja ei saa seetõttu paljusid oma vastuseid põhjendada, mille tõttu ma paistan jällegi nõrgem kui ma tegelikult olen. Võib olla.
 Lisaks kõigele kardan ma ära kaduda. Ma kardan, et antidepressandid kaotavad minu ära. Ma kardan muutuda täiesti teistsuguseks inimeseks. See oli üks põhjus, miks ma mõtlesin nädala kas ma ikka tahan neid tablette neelama hakata (lisaks sellele oli kõrvalmõjude list kaunis õudne). Ma kardan seda siiani paaniliselt. Kui füüsiliselt end ära ei tapa, siis ehk vaimselt. Mine tea. Ma lihtsalt kardan.
  Jagan seda teiega, sest leian, et see on mu vingumistele loomulik jätk. Ma tegelen oma probleemiga. Ma tean, et sama hädaga inimesi on paljusid ja kui keegi mind sellepärast hukka mõistma tuleb, siis on tegemist ikka päris nõrga inimesega. Lüüa inimest, kes on niigi maas ja üritab end püsti ajada... nõrk.
 Thank you, come again.