kõik pastakad olid tühjaks imetud

Ajades meeleheitlikult jama, mida ma ise ka uskuda ei suuda, püüan ma hoida endale olulisi inimesi elus ja edasi liikumas. Rääkides ilusast elust ja sellest, kuidas kõik aina ilusamaks läheb, ei suuda ma ise mitte poolt sõnagi uskuda. Ma pole ilmselt õige inimene neid asju rääkima, aga samas olen ma küllaltki meeleheitlik olukordades, mil keegi lajatab mulle "ma ei taha elada" vastu vahtimist.
 Üks variant on muidugi pakkuda välja võimalus käsikäes kaljunukilt alla hüpata ja surma loota. Surm ei tundu, aga samuti kuigi ahvatlev. Sealt edasi tekib küsimus: "Mida ma siis õigupoolest tahan?" Ma ei oska vastata. Ma panen selle küsimuse kirja ja jään sellele tuima näoga otsa vahtima. Tunnen, nagu oleksin jälle koolis ja pean üllatustesti tegema. Ma tahan kõike ja mitte midagi. Mul pole midagi vaja ja materiaalsed asjad on tegelikult mõttetud. Uute asjade saamine tekitab lihtsalt sellise tunde nagu sa oleksid midagi võitnud. Sa oled selle üle mingi aeg rõõmus ja liigud siis edasi, sest emotsioon kulub. Lõpuks tunnen end jälle luuserina ja unistan kasututest asjadest, et tunda midagi muud peale tuimuse ja kurdistava mõttetuse.
 Räägitakse, et uppudes kuuldakse kellahelinat. Ilusat kellahelinat. See võib olla ilus viis surra, aga ma kardan, et ma olen selle mingis elus juba läbi elanud, sest ma kardan paaniliselt igasugust sügavat vett. Veenide läbilõikamine tundub nii kuradi valulik ja ma ei tahaks nii suurt segadust tekitada. Ma satuks ise vere pärast paanikasse. Ma ei talu selle jaoks piisavalt hästi nii verd kui valu. End üles puua seevastu... tuleb loota kaelalüli murdumisele, sest õhupuudus tundub piin olevat. Enda maha laskmine jätaks ka liiga suure segaduse. Ma pole eriline korraarmastaja, aga minu jaoks on ilmselt oluline lahkuda endast erilist segadust maha jätmata.
 See, et ma sellest siin räägin on rõve ja äärmiselt ebavajalik. See on lihtsalt üks selliseid asju, mida ma arvan, et kõik inimesed on korrakski mõelnud. Kuidas sa end ära lõpetaksid? Ma olen sellest mõnikord mõelnud. Mõtlemine pole keelatud. Mul on hea meel, et mu teele pole sattunud inimest, kes otseselt mu mõtteid loeks. Ma olen kindel, et ma saaksin ta võimest tema näoilme järgi aru. Ma mõtlen vahel imelikest asjadest ja seetõttu poleks seda mõtteid lugevat inimest mu elus ilmselt kaua. Võib-olla päev või viisakusest kaks. Mul on hea meel.
 Inimesed on minu jaoks hirmsad. Ma pole harjunud rääkima väga palju sellest, mida ma mõtlen või millestki arvan. Mulle ei meeldi väga inimesed ka. Ma saan vaevu endaga hakkama, kuidas ma veel teistega käituma peaksin? Mul on selles vallas endiselt raskuseid. Üksindus on mugavam, aga kuna inimene on mingil põhjusel sotsiaalne olend, siis tahan ma peale pikka üksindust palju tähelepanu, mis on võõras ja mille tagajärjed on segadust tekitavad. Minuga tahetakse peale seda suhelda ja veel mu halbu nalju kuulata. Ma olen uskumatult sitt sõber ja suhtleja kui mu tähelepanuvajadus on rahuldatud. Ma tunnen end väga sita sõbrana ja mul on kahju. Andke andeks, sõbrad.
 Ma isegi ei tea mis sellest siin saama pidi. Ajasin lihtsalt hunniku jama kokku ja tahtsin siia midagi kirja panna. Ma kirjutan liiga vähe. Ma pean rohkem kirjutama.
Thank you, come again.