"Neelan rohkem ohvreid kui Bermuda kolmnurk."

 Kell saab kohe pool 2 ja ma pole veel magama vajumas. Ma ei võtnud täna tabletti. Ma ei võtnud seda tabletti, sest ma võtsin valuvaigisteid, sest emake loodus on valus värdjas ja on õnnistanud mind kõige valulikuma nädalaga ever. Valulikud nädalad on mitmekümneks aastaks kindlustatud. Kui vahva.
 Ma sisustasin tänase valuliku päeva voodis teki all ebayd lehitsedes. Tunnen jälle, et vajan asju. Rumal. Ilmselt tunnen end nii valusa luuserina, et on vaja mingit lohutust. Samas ma ei imesta, arvestades keskkonda, kus ma iga päev pean olema. Ainuüksi keskkonda on ka nõme süüdistada, aga ma jään selle juurde. Ma ei süüdista oma mõtlemist, sest leian, et iga inimene peaks kord elus oma eksistentsi küsimärgi alla seadma. Asi on muidugi selles kui kaugele sa selle lased ja kas sulle peab lõpuks antidepressandid peale panema või pääsed sa elektrišokk raviga. Mõtlemine on hea. Mõtlemine on terve mõistuse tunnus. Lihtsalt ühte mõttesse liialt kinni jäämine on vähe ohtlik.
 Ma olen tegelikult tahtnud ask.fm-i arutada. Ma tean, et ma olen siin sellest juba omajagu vingunud ja kõigil on kopp ees, aga las olla. Vingun veel. Lihtsalt mis kuradi komme on küsida tüdrukutelt tissipilte??? Ükskõik kui vana neidis ka poleks, küsitakse neid pilte veel rohkem kui küll. Nii, nii kohutavalt rumal.
 Mind ajavad tegelikult närvi ka lihtsalt pildi küsijad. Sellised "hellitussõnad" nagu "kenake" ja "ilusake" ajavad mind tõsimeeli öökima. Eriti kui sinna taha pannakse silma tegev smail. Rõve. Mul on nimi. Kasutage minu poole pöördudes mu nime ja jätke see kuradi perse pugemine sõnadega "kenake", "kobedus" ja mida iganes te veel välja ei leiuta. ("mu seksikas" öäk) Minu jaoks on suurem kompliment, kui mu nimi õigesti välja öeldakse või kasvõi kirjutatakse. Tuleb välja, et "Kärol" on mõne jaoks nagu raketiteadus, millele kohe mitte kuidagi pihta ei saada. Kord olen ma Karola ja siis jälle Karoliina. Kõige hullem möödapanek on Kerli. Ma ei oska seda muudmoodi välja vabandada kui tähelepanu puudumisega. Keegi vist uppus jälle mu silmadesse. Neelan rohkem ohvreid kui Bermuda kolmnurk. Kui me Liisaga veel pubis MM-i vaatamas käisime, siis tuvusime me kolme noormehega. Muidu purjus ja talutavad inimesed, aga üks neist hõõrus end mulle veel eriti nina alla pöördudes mu poole terminiga "ilus tüdruk" (nt. "Kuule, ilus tüdruk, räägi mulle kelle poolt sa oled?"). Palusin tal iga kord kasutada mu nime või kasvõi seda öelda. Tema jaoks olin ma Karola Vist. 7 möödapanekut oli minu piir ja noormees sai minu poolt kõva peapesu sellest, kuidas teda tegelikult absoluutselt ei huvita minu puhul miski muu kui mu tissid ja kena näolapp. Härra mulle eriti vastu ei vaielnud, jõi end veel rohkem täis ja pelgas minuga suhtlemist õhtu edenedes. Ma lihtsalt ei salli absoluutselt taolist pugemist ja askis tuleb seda ette küll ja küll. Alati sinna minnes ja oma küsimusi nähes tekib tunne nagu välimus olekski absoluutselt kõige olulisem asi maailmas, mis on täielik bullshit. Küsitakse pilte ja veel pilte ja siis tehakse selline rõve ja igavesti libe kompliment ning mina peakski sellega rahul olema. Mis mõttes?! Ma olen palju enam kui mu nägu. Ma olen rohkem kui mu kest. Ma oskan palju enamast rääkida kui lihtsalt "aitäh komplimendi eest". Kiidaks siis mu saavutusi, huumorit või viletsat söögitegemisoskust... Vahet pole. Ärge kiitke millegi eest. Pole vaja. Küsige edasi tissi ja tagumiku pilte ning pilte minust bikiinides. See on ju kõik mis loeb. Eks?
 Surmani pettunud Kärol tõmbab nüüd vaikselt otsad kokku. Mul on muide plaanid vähe rõõmsamateks ja vaimukamateks postitusteks, nii et te ei pea mu nutufeste siia lugema jääma. Ma arvan, et see on hea uudis. Või mis?
 Thank you, come again.