Tegin täna nii palju asju ära. Olin kohutavalt asjalik. Tegin blogi asju, koristasin, viskasin vanu asju ära, organiseerisin asju tulevaks nädalaks, tegin isegi täiesti uue cooli playlisti. Lõpuks istusin jälle oma kirjutuslaua taha, oma puhtaks nühitud kirjutuslaua taha ja leidsin, et nüüd on õige hetk kirjutada natuke väljamõeldud asju.
Kergitasin oma tooli kõrgemaks ning seadsin end mugavalt istuma. Kätte võtsin oma uue pastaka ja vana veekahjustusest taastuva märkmiku ning kirjutasin kaks esimest lauset. Playlistist tuli lugu, mida ma kunagi jumaldasin. Tean siiani kõiki sõnu peast ning tundus ainuõige sellele kaasa laulda ning rütmi lüüa.
Jõudsin peale loo lõppu tagasi oma kirjutise juurde. Lugesin oma 2 lauset üle ning leidsin, et... et ma peaks küünla põlema panema. Oleks nagu kuidagi hubasem ja kõvasti artsy'm. Niisiis, valikus on mu armastatud küpsiseküünal, rohelise õuna lõhnaline küünal, aaloe lõhnaga küünal ja marjaküünal. Pigem tõmbab õuna küünla poole. See on kõige lähemal ka, ma ei pea oma mugavast kirjutamise asendist tõusma, et näiteks marjaküünlani ulatuda. Mugav. Aga kus on tikud? Eeee.... ah jaa, teine riiul. Tikk ei taha põlema minna. Murdus ära. Võtsin uue. Ka see keeldub süttimast. Vaatan abiotsivalt taaskord teise riiuli poole. Kas mul polnud mitte kuskil tulemasinat? Vist oli isegi sinine. Jep, pliiatsitopsi taga. Nice. Nüüd on mul põlev küünal. Kirjutan edasi.
Mul on janu. Tahaks tegelikult veini, aga jõle nukker on üksinda üks pudel ette võtta. Savi, võtan ühe õlle. Kus ma avaja panin.... Leidsin, olemas, kõik on korras.
Vaatasin aknast välja ja olin valmis paberile terve maailma ehitama ja siis... Aken tundus kuidagi väga must. Nagu oleks tänavalt tolmu tulnud, nagu oleks veel õietolmu jääke ja vee triibud. Mõnes kohas on näha Bonni märja nina jälgi. Mida rohkem ma klaasile keskendusin, seda raskem oli midagi muud üldse näha. Väljas vist sajab... või on mu aken lihtsalt nii must, et tundub. Panin korraks muusika kinni, et kuulda potentsiaalset vihmasabinat. Midagi polnud kuulda. Pidin oma mugava asendi ohverdama, et aken avada ja sadu kontrollida. Jah, tõesti sajab. Tundub, et ma ei saagi siis Bonniga pikemat Pokemon Go ringi teha. Jama. Samas äkki jääb veel järgi. Loodan, et ma näen seda läbi oma musta aknaklaasi...
Kui kaua tegelikult akna pesemine ikka võtaks? Kui ma praegu alustaks... Ainult, et kuidas ma ulataks sinna akna teise otsa? Kus meil üldse aknapesu asjad on? Esikukapis vist. Ma pole kindel. Peaksin valmis otsima. Oota, kas ma mõtlen praegu tõsiselt hakata akent pesema? Mul põleb siin küünal, mängib rahulik muusika, vihma sajab... Mul on uus pastakas isegi! Praegu oleks õige aeg kirjutada. Vähemalt seni, kuni enam ei saja.
See on nii naljakas kuidas ma prokrastineerin... Peaksin sellest blogis kirjutama!
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar