2016 recap

 What a year! Ma ei hakka rääkima sellest, mis sel aastal üldiselt maailmas juhtunud on, sest me kõik teame milline shitshow see olnud on... Ma püüan keskenduda rohkem endale, sest ma olen täpselt nii isekas ja ma tean, et aasta või paari pärast siia tagasi vaadates, tahan ma täpselt seda lugeda.
 Aasta algas pigem hästi. Kuskil veebruaris või märtsis vabanesin ma oma depressiooni diagnoosist. Yay! See on minu jaoks ilmselt kogu aasta kõige olulisem sündmus. Ma ei suuda sõnadesse panna kui uhke ma enda üle selle pärast olen. Fucking go me! Seda enam, et sel ajaperioodil toimus ka vähem meeldivaid asju. But I did it, I survived.
 Ma pole siin üldse oma sünnipäeva tähistamisest rääkinud. See hirmus 20 kukkus ära ja oh boy mis pidu mul oli. Äkki kunagi räägin sellest. Ütleme nii, et 20 ma enam saada ei taha. Ühest korrast piisab täiesti.
 Märtsis käisin üle pika aja kuskil oma nägu ka pildistamiseks laenamas. Viimati käisin kuskil stuudios modelli mängimas aastaid tagasi. Tore oli proovida sellest pingevabamat versiooni. Uued kogemused ja uued tutvused. Win-win.
 Ahjaa, meil vist kummitas ka mingi aeg. Nüüdseks on juba täiesti okei, vahel juhtub natuke imelikke asju, aga märts ja veebruar olid kodus päris spooky'd. Pikemalt saab sellest lugeda siin.
 Aprillis käisin ma juhuste kokku langedes Netsky live'l. Maru oss pidu oli. Olen sellest pikemalt kirjutanud siin. Kusjuures mõtlesin minna ka nüüd sügisel, kui ta millalgi siin jälle tuuritas, sest ma pühendun inside joke'idele liialt palju, aga ma pidurdasin ennast. Üks ossipidu aastas on piisav.
 Kuu lõpus oli veel Simple Session, kus ma kahel päeval tolknesin. Minu sees on lihtsalt peidus see keskealine isa, kes tahab tribüünidel õlut juua ja spordi peale karjuda. Seda ma seal tegingi. Jõin ja tegin igasugu huvitavaid hõikeid ja pooleldi lootsin, et keegi kukub kohutavalt. Mingi vend sõitis mööda seina alla ja haigelt lahe oli. Positiivne kogemus. Ostsin järgmiseks aastaks juba ka pileti ära. Can't freaking wait. Võib-olla kirjutan sellest siis pikemalt ka.
 Kuidagi oligi juba maikuu. Mais sain ma kuradi vihaseks. Mul oli oma allergiatest küllalt saanud ja ma pöördusin selle vihaga tagasi blogi poole. See on ilmselt ainus positiivne asi, mida mu allergiad teinud on. Mulle meenus kui väga mulle tegelikult siin kirjutada meeldib ja kui väga mulle tegelikult üleüldse kirjutada meeldib. Armusin taas ja siin ma olen. Vahel on raske, aga iga postituse avaldamisest tekkiv tunne on seda väärt. Kui keegi tahab lugeda sellest kuidas ma oma allergiatest bitchin, siis link on siin. Ootasin väga suve, käisin pikkadel jalutuskäikudel mitmete koertega ja kirjutasin aiamaal peenarde vahel päevitades. Õnneks tuli suvi päris kiiresti ja mul oli õnnestunud ka enne teist juunit pruuniks saada.
 Suve algus oli metsik. Kõigepealt olid lõpetamised lähenemas, mis tähendas proovimeikide tegemist, inspiratsiooni ammutamist ja harjutamist. Ma olin sellega päris tubli. Sain teada, et toimetan kiiremini kui mõni teine nägude värvija. Olin enda ja oma tehtud töö üle päris uhke. Loodan järgmine aasta veel osavam olla. Loodan järgmise aastaga õppida ka sinikaid ja haavu tegema, sest why not. Äkki tuleb siis halloween ka huvitavam. Kui keegi tahab mu sel aastal tehtud halloween'i look'e näha, siis link on siin.
 Suvi oli tegelikult üldse mõnusalt tegus. Jaanipäeval panime kõik põlema ja siis grillisime ja jõime kõrval õlut. Nägin palju vanu klassikaaslasi ka, mis oli üllatavalt tore. Käisime emaga Haapsalus trippimas, millest leiab pildid siit. See käik oli nii mõnus, kuna me ei käi tavaliselt nii kuskil ja see kulus nii ära (lowkey tahaks praegu uuesti minna). Käisin mõned korrad koeri ka hoidmas, lingid piltidega sellest on siin ja siin. Kõik koerad hoian ära. Nii kõvasti hoian! Tahaksin isegi rohkem koeri hoidmas käia kui praegu. Teeks pai, viskaks palli ja räägiks halbu nalju. Äkki õpetan isegi käppa andma. Nii tore oleks. Saaks uusi sõpru, kes minus ärevust ei tekita.
 Ärevusest rääkides... septembris küttis mulle täiega ärevus näkku. Ma ei tea kas sundisin end liiga palju või mis värk oli, aga damn. Sellest ajast saadik on teraapias see teema rohkem käsil olnud ja ma olen õppinud kui kärsitu ma selliste asjadega olen. Teiselt inimeselt ei ootaks elu ilmaski, et ta kiiresti oma ärevusest üle saaks, aga endaga ei saa ma millegipärast nii chill olla. November oli ka ärevuse kohalt päris raske. Sellepärast õnnestuski mul nelja postituse asemel kuus ainult kaks välja saada. Loodan, et järgmine aasta samal ajal on seis parem ja ma pole end oma lollaka kärsitusega täiesti hulluks ajanud.
 Ma olen tegelikult päris uhke, et ma olen end üldse suutnud rohkem väljas käima sundida. Ma olen uhke, et ma olen hakanud nüüd viimasel kuul nimekirju tegema. Ma vihkasin varem nimekirju ja plaane. Tulihingeliselt vihkasin graafikuid... tegelikult graafikutega ei saa ma jätkuvalt hästi läbi, aga nimekirjad on toredad. Baby steps. Produktiivsus on tõusnud ja ma tunnen end natuke parema inimesena. Loodan järgmine aasta selle koha pealt veel tublim olla.
 Üleüldse ootan ma põnevusega, mida uus aasta mulle pakub. Loodan parimat, aga teadmatus hirmutab ka veidi... nagu ikka. Igatahes olen ma valmis ütlema aastale 2016 hüvasti ja blast'ima Anne Veski "Head uut aastat!" lugu. Bring it on, 2017!
 Thank you, come again.

jõul af

 Tähistasime neiudega jõule ja Liisa sünnipäeva ning kuna ma olin eelnevalt oma vanades blogipostitustes sobranud ja "vanu häid" aegu meenutanud, siis tahtsin ma selle koosviibimise jäädvustada ja siia panna. Sest I wanna have 'em sweet, sweet mems. 

 Ma polnud ammu sellisel olemisel telefon pihus ringi käinud ja pilte teinud ning seetõttu oli võib-olla veidi võõras, õnneks aitasid sõbrannad ka oma tehtud piltidega välja. Tavaliselt eelistan lihtsalt seltskonda nautida ja ise kuidagi hetkes püsida. Äkki peaksin jälle omale aegajalt piltide tegemist meenutama. Vaatab mis saab, huvitav oli.

  Olime plaaninud sellise mõnusalt jõuluse istumise kodus ja siis oli plaanis edasi liikuda Liisa sünnipäeva tähistama. Koduse istumise osa algas õhtusöögi valmistamisega. Liisa oli instagrammist leidnud ühe isuäratava pasta retsepti ja me olime sellepärast metsikult elevil. Eelneval õhtul powernappides nägin ma näiteks unes, et olin sellele istumisele hilinenud ning mulle vaatasid facebooki chatis ja snapchatis vastu pildid pastast, millel oli peal kiri "Käi putsi, Kärol!". Õnneks ei jõudnud ma kohale liiga hilja ja õnneks oli mul meeles kingid kaasa võtta. Õnneks!

 Kingid nägid isetehtud kuuse all nii armsad välja! Jannu oli ikka isuga seda kuuske meisterdanud ja tulemus oli no tõesti armas (ma tunnen, et kõlan maru läilalt, aga fucking nunnu oli, mkay?) Kinke avasime kordamööda õhtusöögi kõrval. Kuidagi väga lapselik tunne oli jälle. Tükk aega pole enam niiviisi kuuse all pakitud kinke avada saanud. Viimasel ajal on ikka rohkem seda ümbriku ulatamist ja ülekandeid pangas olnud. Pakitud kingid on kahjuks nii kaugesse minevikku veninud. Nukker. Äkki näitab see seda, et peaks rohkem end ümbritsevate inimestega suhtlema ja oma mugavuskoopast välja ronima. Raha kinkimine näitab üldiselt seda, et kinkija ei osanud ise midagi välja mõelda. Ta ei tea sind võib-olla piisavalt, et kinkida midagi, mis sulle siiralt meeldiks ja mida sa tahaksid. Samas ei saa ma öelda, et oleksin ise kingitud raha peale pahane olnud. Ma lihtsalt igatsen aegajalt kingituste lahti pakkimist ning sellest tulevat segadust.

the aftermath

oh the memories...

 Kunagi oli vesipiip nii populaarne asi, naljakas kuidas see nüüd vape'iga asendunud on. Tegime seekord väikse throwback'i. Was nice.

 Okei, me tegime metsikult pilte koos, aga ainult sellepärast, et me muidu eriti ei tee seda ja kuidagi armas on kunagi hiljem tagasi vaadata. Lisaks sellele on pildid kasulikud kui keegi tahab kellelegi kollaži kinkida... Why not. Ja kõik jäävad vanaks, tore on heietada noorusaegadest, kui pildid on kõrval. Right? Right. Need on mu selfie õigustused. Hope you enjoyed.

 Esimene peatus oli Paar Veini, sest Paar Veini on alati esimene peatus. 

 Järgmine peatus oli Route 33? 66? 69? No idea. Meile anti tänaval lihtsalt tasuta jookide flaierid ja siis me läksime sinna natukeseks hängima. Joogid olid küll sinised, aga atmosfäär oli väga Kiiu kõrtsune. Kohati ebamugav. Joogid polnud ka nii head, et midagi positiivset oleks. Nagu oleks sinist liisunud Sprite'i joonud. Väga meh. Mööda baari käis mingi "aardekirstuga" ringi Kapten Morgan isiklikult ja küsis igalt laudkonnalt oma kõige halvema piraadi häälega, kas nemad tahaksid proovida ta lukku lahti teha. Idk man, kind of weird. Ühel hetkel vehkis herr söör Kapten mul juba otsapidi seljas ja me nope'isime end teise lauda.
 Ahjaa, kohe baari sisse kõndides pidas mu kinni mingi tüüp, kes lihtsalt oma käe mu rinnale pani ja mind vaatas. Thank you, Route [instert number here], it was... a time!

 Käisime esimest korda Kelmis ka. Varem polnud nagu kuidagi sattunud sinna, aga nüüd oli aeg. Kelmi tantsusaal oli nii tore koht. Usun, et need tossumasinad rahustavad maha ka kõige ebakindlama tantsija, sest teisi ruumis viibivaid inimesi oli vaevu näha. Nii mõnus muusika oli ka.

 Eksisime hetkeks udusele Raekoja platsile ka. Ilus oli. Peaaegu inimtühi.

 Viimasena käisime Patcave'is. Rahulik oli. Väga, väga rahulik oli. DJ nii püüdis, aga kõik istusid ja pajatasid omadega lugusid. Ühel hetkel läksid mingid neiud tantsima ka ja kohe ujus nende juurde tasuta shottidega vanem mees. Palju vanem mees. Kuidagi creepy oli. Me nautisime kuuse all istumist. Kingitused nagu me oleme...

  Ma tunnen, et mul on sõpradega metsikult vedanud ning see koosviibimine tuletas seda mulle jälle meelde. Meil on nii palju ühiseid mälestusi, nii palju lugusid, mida rääkida ja väga palju isa-nalju. Ma olen lihtsalt ääretult tänulik, et sellised neiud mu elus on olnud ja on jätkuvalt. Ma ei oskaks midagi paremat tahta ja halvemaga ma enam ei lepi. Aitäh, sõbrad!

 Thank you, come again.

this is what dreams are made of: vol 4

 Ma nägin täna nii creepy't unenägu. Ärkasin kuskil kella kuue aeg sellest üles ja ei suutnud tükk aega uuesti magama jääda. Tahtsin tegelikult selle üles kirjutada, aga samas ei viitsinud ka. Teadsin, et enamjaolt jääb see ikkagi minuga.
 Tegevus toimus kuskil apteegis. Ma pole päris kindel kas ma läksin sealt midagi ostma või ma töötasin seal, aga ma nägin kuidas üks meessoost apteeker tööle tuli ja hakkas koheselt metsikut ebamugavust tundma. Ta korrutas, et ei tunne end üldse hästi ja siis ühel hetkel läks lihtsalt ta nägu põlema. Ainult nägu. Keegi haaras tulekustuti ja püüdis seda kustutada, kuid seal ruumis see ei õnnestunud. Alles siis kui ta sealt välja lükati, kustusid leegid. Kutsuti kiirabi ja mul paluti sinna jääda, kuna olin üks tunnistajatest. Super fun. Kutt viidi kiirabiga ära ja teda asendama tuli teine meestöötaja. Ka tema ei tundnud end kohale jõudes hästi ning ruumis viibijad vaatasid üksteist murelikult. Õnneks ei läinud tolle härra nägu põlema... aga ta oksendas palju verd. Ta oli nagu purskkaev. Ta lükati ruumist välja ja see lõppes. Jälle kutsuti kiirabi, kutt viidi ära ja kõik olid segaduses. Meid saadeti ruumi koristamise ajaks välja, aga lubati õigepea jälle sisse minna. Selle apteegi toakeseni viis selline suht kitsas valge koridor, kuhu oli torgatud üks kirjutuslaud ja nüüdseks suhteliselt hirmul olev meestöötaja. Ta ütles, et kui kõik olid ära läinud, siis nägi ta möödumas halli läbipaistvat naise kuju. Kui me olime natuke aega ta öeldut seedinud, siis hakkas täpselt meie ette ilmuma nagu lõkkeprahti... ma ei oska seda paremini kirjeldada. Need olid nagu lõkkest tulnud hallid lendlevad tükid ja nendest hakkas mingi kujutis tekkima. See hakkas ilmuma täpselt minu ees, mulle nii lähedal. Mina ja mu kõrval seisnud naine kartsime metsikult, aga meil keelati eemale minna, seega suurest hirmust saime me ainult üksteisel käest kinni hoida ja vaadata mis toimub. Mõne hetke pärast oli ähmaselt näha ühe naise kujutist ja siis hakkas ta veel rääkima. Vabandas, et ta on inimesi ehmatanud ning ütles, et püüab end vähem ilmutada ja vaiksemalt jälgida. Tuli välja, et tegemist oli kunagi seal apteegis surnud noore naisega. Ja siis ärkasin ma üles. See ei seletanud ikkagi mis apteegis viibinud meestöötajatega juhtus. Ma olen nii pettunud. Ainult creepy oli, mingeid vastuseid ei saanudki. Ugh, aju.
 Mingi aeg tagasi nägin toredat unenägu ka. Ma jumaldan pesukarusid. Jumaldan. Ma tahan ühega kunagi hängida, aga päris endale ei tahaks võtta. Metsloom ikkagi. No ja siis ma nägin unes, et tulin üks päev koju ja kui piilusin esikust kööki, siis oli emale üks pesukarupoeg jala külge klammerdunud. Mu esmane reaktsioon oli: "Kas sa oled lolliks läinud?" Ema ütles sassy'lt käega rapsates, et ma oleks hästi rahulik ning siis andis mulle tuima näoga pesukaru sülle öeldes: "Mine tee Ruule vanni. Vesi peaks paras olema." Ma vaatasin lolli näoga oma süles olevat pesukaru, kes mu juukseid sikutas ja neid närida püüdis. Ma olin nii segaduses, aga läksin Ruud vannitama. Ema pani talle nimeks Ruu. Tal oli nimi. Kui ta vannis oli, siis ulatas ta mulle järjest šampoonipudeleid ja mängis vannis olevate kummipartidega. Whaaaat. Kui tundus, et ta on piisavalt kaua sulistada saanud, siis mässisin ta rätikusse nagu väikse lapse ja hoidsin natuke aega süles. Ta näris mu sõrmi. Viimasena mäletan seda kuidas ta elutuppa diivanile viisin ja ta hakkas mulle jälle sülle ronima. Ärkasin. See kõik oli nii reaalne. Kõik need olukorrad. Ta näris mind! Ma igatsen Ruud. Helistasin peale ärkamist igaksjuhuks emale ja ütlesin, et ta pesukaru koju ei tooks. No nii igaksjuhuks noh.
 Viskan igaksjuhuks siia ka lingi viimasest korrast kui oma unenägudest pajatasin. Enjoy!
 Thank you, come again.

anxiety af

Mõtlesin, et jagan oma anxiety paadist kogemusi, äkki istun ma siin kellegagi koos isegi, aga olen oma ette-taha kiikumisega nii ametis, et ei märkagi.
 Kõige tihedamini leiab ärevus aset poes käies. Kodukandi poodidega saan läbi, aga kõige närvesöövam on käia kas Kaubamaja toidumaailmas või mis iganes Prismas, sest nendes on mul kõige hullemad järjekorrad alati juhtunud. Tavaliselt on ju ikka nii, et kui sa selle pika järjekorra ninapidi telefonis olles üle elad, siis ei oska enam korralikult rääkida. Hääl takerdub ja "Tere!"-st saab "...e!". Müüja vaatab segaduses (või surnud pilguga) otsa ja endal on ikka hirmus piinlik. Kogud siis veits hoogu, et see "Head aega!" või "Nägemist!" võimalikult hea välja tuleks. Kögised ja maksad ja kögised sel ajal ka. Peab ju kõigile tõestama, et sa oled normaalne inimene ja oskad tegelikult normaalselt rääkida. Sõnadega ja puha! Arvestan veel mõttes sellega, et mul on vaikne hääl ja peaks nagu natuke rohkem selle "Nägemist!" asjaga pingutama. Saan siis asjad aetud ning lasen uhkelt oma "Nägemist!" kuuldavale. Jõle valjult. Kuule vist tuli liiga valjult. Ma just karjusin müüja peale. Hirmus ninakas tundus vist. Fuck! Muide, ma ei ütle enam "Head aega!" kuna kunagi kadus mul müüjaga hüvasti jättes see "head" osa ära ja välja tuli ainult "Aega!". Scarred for life.
 Tegelikult on kogu maksmise protsess ka hirmus närvesööv. No Kaubamajas peab mul olema meeles veel oma Partnerkaardiga vehkida ja kui nüüd on veel see süsteem, et ma pean selle ise kuskilt praost läbi tõmbama (lol praost), siis annab see mulle veel rohkem võimalusi saamatu näida. Inimesed ohivad mul sabas, müüja näeb välja nagu tahaks ära surra, ma rahmeldan oma kaartidega ja pean veel korraliku "Nägemist!" ka välja saama. Õudne. Veel hullem kui sularahaga maksan. Mulle endale tekitab hea tunde kui saan täpse rahaga maksta, aga issand kui õudne on hakata nende järjekorras ohkivate ja seesmiselt juba surnud müüja ees seda 73 senti otsima. Sellepärast ulatan tavaliselt täpselt nii palju raha, et ma saan metsikult münte tagasi. Jess, sendid! Nüüd pean veel neid hakkama seal noppima, kui müüja juba järgmise inimese asju läbi piiksutab. Ma pean NÜÜD "Nägemist!" ütlema. Pinged on laes, kaugustes on kuulda politsei sireene ja klaaspudelite purunemist. Nad tulevad! Nad tulevad! ...ma ei tea mis just juhtus. Vabandust. Muide, viimasel ajal olen ma sundinud end rohkem seda täpse raha põrgut läbi elama. Otsingi sente ja hirmus rõve on neid ohkeid kuulata, aga see saab tegelikult päris kiiresti läbi. Ma jään ellu. Seni pole keegi lööma ka tulnud. Sinised silmaalused on mul magamatusest mitte liiga pikalt sentide otsimise pärast saadud löökidest, ausalt.
 Kohutavat ärevust tekitavad ka need mööda ostukeskuseid laiali olevad müügimehed. Viru Keskuse keskele kogunenud putkad ja siis see sihitult ühest kohast teise liikuv LHV lauake. Victoria's Secret'i putka müüjad tahavad mulle alati midagi peale pritsida, nii et ma pean selle vältimiseks ringiga mööda minema, aga etskae, etskae, LHV müügimehed on nüüd liikunud sinna Piletilevi kõrvale kitsasse koridori. Aeglustan sammu ja ootan suuremat rahvasumma, et sealt mööduda. Kui see juhtub, siis varjun nende taha ning teen kõige naeruväärsemat kiirkõndi, hoides samal ajal kramplikult nina telefonis. Kuulen veel kuidas putkast hõigatakse "Preili!". Enesetunne on kohutav ja enam ei taha seda kunagi korrata. Ükskord jäin seisma ka selle laua juures, aga ainult sellepärast, et see noormees oli juba otsapidi mu isiklikus mullis ja ütles mulle peaaegu kõrva sisse "Preili! Preili!" Fuck jah, siin ma olen. You got me! Pöörasin tema poole, ütlesin "Tere!". Noormees jäi vait... ja tal hakkas ninast verd jooksma. Ma ei osanud kuidagi reageerida, aga mul oli kahju. Ma vabandasin. MIKS MA VABANDASIN?! Ära ka ei läinud kohe. Kümblesin oma piinlikustundes ja tema oma veres. Oi, aga olukord läks veel hullemaks. Ta vastas mulle "Ah erutusest hakkas." Oh boy! You just made this even weirder, my dude. Ta vabandas koheselt, kui oli aru saanud, mis ta just ütles. Mul hakkas empaatia möllama. Mul oli temast nii kahju, et oleksin olnud valmis LHV-ga mingi lepingu tegema, aga jube imelik oli ja ma pidin bussi peale minema, nii et leidsin, et kõige sobivam vastus sellele oleks fingergun'nimine. So I FINGERGUNNED. Kadusin bussiterminali ja mõtlesin miks ma selline olen... ja miks ma salvrätikut ei pakkunud. Nüüd väldin LHV boksi kirega. Fin.
 Kunagi hävitas mind meeletult see üksteisest möödumise tants. No see kui satud kuidagi vastassuunas liikuva inimese teele ja te astute kord ühelepoole ja siis jälle teiselepoole, et üksteisest mööduda, aga te astute jätkuvalt samale poole ja see on lihtsalt lõppematu põrgu. Jep, see asi. Kunagi hävitasid sellised vahejuhtumid mind hirmus pikalt, aga nüüd on nagu okei. Võtab muhelema isegi. Hakkan peas seda High School Musical'i "We're all in this together..." lugu laulma ja nagu ei põe enam sellepärast. It's fine.
 Ilmselt tuleb samateemaline vol 2 ka, sest materjali mul veel on. Vähemalt nii palju see ärevus siis võimaldab...
 Thank you, come again.