2016 recap

 What a year! Ma ei hakka rääkima sellest, mis sel aastal üldiselt maailmas juhtunud on, sest me kõik teame milline shitshow see olnud on... Ma püüan keskenduda rohkem endale, sest ma olen täpselt nii isekas ja ma tean, et aasta või paari pärast siia tagasi vaadates, tahan ma täpselt seda lugeda.
 Aasta algas pigem hästi. Kuskil veebruaris või märtsis vabanesin ma oma depressiooni diagnoosist. Yay! See on minu jaoks ilmselt kogu aasta kõige olulisem sündmus. Ma ei suuda sõnadesse panna kui uhke ma enda üle selle pärast olen. Fucking go me! Seda enam, et sel ajaperioodil toimus ka vähem meeldivaid asju. But I did it, I survived.
 Ma pole siin üldse oma sünnipäeva tähistamisest rääkinud. See hirmus 20 kukkus ära ja oh boy mis pidu mul oli. Äkki kunagi räägin sellest. Ütleme nii, et 20 ma enam saada ei taha. Ühest korrast piisab täiesti.
 Märtsis käisin üle pika aja kuskil oma nägu ka pildistamiseks laenamas. Viimati käisin kuskil stuudios modelli mängimas aastaid tagasi. Tore oli proovida sellest pingevabamat versiooni. Uued kogemused ja uued tutvused. Win-win.
 Ahjaa, meil vist kummitas ka mingi aeg. Nüüdseks on juba täiesti okei, vahel juhtub natuke imelikke asju, aga märts ja veebruar olid kodus päris spooky'd. Pikemalt saab sellest lugeda siin.
 Aprillis käisin ma juhuste kokku langedes Netsky live'l. Maru oss pidu oli. Olen sellest pikemalt kirjutanud siin. Kusjuures mõtlesin minna ka nüüd sügisel, kui ta millalgi siin jälle tuuritas, sest ma pühendun inside joke'idele liialt palju, aga ma pidurdasin ennast. Üks ossipidu aastas on piisav.
 Kuu lõpus oli veel Simple Session, kus ma kahel päeval tolknesin. Minu sees on lihtsalt peidus see keskealine isa, kes tahab tribüünidel õlut juua ja spordi peale karjuda. Seda ma seal tegingi. Jõin ja tegin igasugu huvitavaid hõikeid ja pooleldi lootsin, et keegi kukub kohutavalt. Mingi vend sõitis mööda seina alla ja haigelt lahe oli. Positiivne kogemus. Ostsin järgmiseks aastaks juba ka pileti ära. Can't freaking wait. Võib-olla kirjutan sellest siis pikemalt ka.
 Kuidagi oligi juba maikuu. Mais sain ma kuradi vihaseks. Mul oli oma allergiatest küllalt saanud ja ma pöördusin selle vihaga tagasi blogi poole. See on ilmselt ainus positiivne asi, mida mu allergiad teinud on. Mulle meenus kui väga mulle tegelikult siin kirjutada meeldib ja kui väga mulle tegelikult üleüldse kirjutada meeldib. Armusin taas ja siin ma olen. Vahel on raske, aga iga postituse avaldamisest tekkiv tunne on seda väärt. Kui keegi tahab lugeda sellest kuidas ma oma allergiatest bitchin, siis link on siin. Ootasin väga suve, käisin pikkadel jalutuskäikudel mitmete koertega ja kirjutasin aiamaal peenarde vahel päevitades. Õnneks tuli suvi päris kiiresti ja mul oli õnnestunud ka enne teist juunit pruuniks saada.
 Suve algus oli metsik. Kõigepealt olid lõpetamised lähenemas, mis tähendas proovimeikide tegemist, inspiratsiooni ammutamist ja harjutamist. Ma olin sellega päris tubli. Sain teada, et toimetan kiiremini kui mõni teine nägude värvija. Olin enda ja oma tehtud töö üle päris uhke. Loodan järgmine aasta veel osavam olla. Loodan järgmise aastaga õppida ka sinikaid ja haavu tegema, sest why not. Äkki tuleb siis halloween ka huvitavam. Kui keegi tahab mu sel aastal tehtud halloween'i look'e näha, siis link on siin.
 Suvi oli tegelikult üldse mõnusalt tegus. Jaanipäeval panime kõik põlema ja siis grillisime ja jõime kõrval õlut. Nägin palju vanu klassikaaslasi ka, mis oli üllatavalt tore. Käisime emaga Haapsalus trippimas, millest leiab pildid siit. See käik oli nii mõnus, kuna me ei käi tavaliselt nii kuskil ja see kulus nii ära (lowkey tahaks praegu uuesti minna). Käisin mõned korrad koeri ka hoidmas, lingid piltidega sellest on siin ja siin. Kõik koerad hoian ära. Nii kõvasti hoian! Tahaksin isegi rohkem koeri hoidmas käia kui praegu. Teeks pai, viskaks palli ja räägiks halbu nalju. Äkki õpetan isegi käppa andma. Nii tore oleks. Saaks uusi sõpru, kes minus ärevust ei tekita.
 Ärevusest rääkides... septembris küttis mulle täiega ärevus näkku. Ma ei tea kas sundisin end liiga palju või mis värk oli, aga damn. Sellest ajast saadik on teraapias see teema rohkem käsil olnud ja ma olen õppinud kui kärsitu ma selliste asjadega olen. Teiselt inimeselt ei ootaks elu ilmaski, et ta kiiresti oma ärevusest üle saaks, aga endaga ei saa ma millegipärast nii chill olla. November oli ka ärevuse kohalt päris raske. Sellepärast õnnestuski mul nelja postituse asemel kuus ainult kaks välja saada. Loodan, et järgmine aasta samal ajal on seis parem ja ma pole end oma lollaka kärsitusega täiesti hulluks ajanud.
 Ma olen tegelikult päris uhke, et ma olen end üldse suutnud rohkem väljas käima sundida. Ma olen uhke, et ma olen hakanud nüüd viimasel kuul nimekirju tegema. Ma vihkasin varem nimekirju ja plaane. Tulihingeliselt vihkasin graafikuid... tegelikult graafikutega ei saa ma jätkuvalt hästi läbi, aga nimekirjad on toredad. Baby steps. Produktiivsus on tõusnud ja ma tunnen end natuke parema inimesena. Loodan järgmine aasta selle koha pealt veel tublim olla.
 Üleüldse ootan ma põnevusega, mida uus aasta mulle pakub. Loodan parimat, aga teadmatus hirmutab ka veidi... nagu ikka. Igatahes olen ma valmis ütlema aastale 2016 hüvasti ja blast'ima Anne Veski "Head uut aastat!" lugu. Bring it on, 2017!
 Thank you, come again.