anxiety af

Mõtlesin, et jagan oma anxiety paadist kogemusi, äkki istun ma siin kellegagi koos isegi, aga olen oma ette-taha kiikumisega nii ametis, et ei märkagi.
 Kõige tihedamini leiab ärevus aset poes käies. Kodukandi poodidega saan läbi, aga kõige närvesöövam on käia kas Kaubamaja toidumaailmas või mis iganes Prismas, sest nendes on mul kõige hullemad järjekorrad alati juhtunud. Tavaliselt on ju ikka nii, et kui sa selle pika järjekorra ninapidi telefonis olles üle elad, siis ei oska enam korralikult rääkida. Hääl takerdub ja "Tere!"-st saab "...e!". Müüja vaatab segaduses (või surnud pilguga) otsa ja endal on ikka hirmus piinlik. Kogud siis veits hoogu, et see "Head aega!" või "Nägemist!" võimalikult hea välja tuleks. Kögised ja maksad ja kögised sel ajal ka. Peab ju kõigile tõestama, et sa oled normaalne inimene ja oskad tegelikult normaalselt rääkida. Sõnadega ja puha! Arvestan veel mõttes sellega, et mul on vaikne hääl ja peaks nagu natuke rohkem selle "Nägemist!" asjaga pingutama. Saan siis asjad aetud ning lasen uhkelt oma "Nägemist!" kuuldavale. Jõle valjult. Kuule vist tuli liiga valjult. Ma just karjusin müüja peale. Hirmus ninakas tundus vist. Fuck! Muide, ma ei ütle enam "Head aega!" kuna kunagi kadus mul müüjaga hüvasti jättes see "head" osa ära ja välja tuli ainult "Aega!". Scarred for life.
 Tegelikult on kogu maksmise protsess ka hirmus närvesööv. No Kaubamajas peab mul olema meeles veel oma Partnerkaardiga vehkida ja kui nüüd on veel see süsteem, et ma pean selle ise kuskilt praost läbi tõmbama (lol praost), siis annab see mulle veel rohkem võimalusi saamatu näida. Inimesed ohivad mul sabas, müüja näeb välja nagu tahaks ära surra, ma rahmeldan oma kaartidega ja pean veel korraliku "Nägemist!" ka välja saama. Õudne. Veel hullem kui sularahaga maksan. Mulle endale tekitab hea tunde kui saan täpse rahaga maksta, aga issand kui õudne on hakata nende järjekorras ohkivate ja seesmiselt juba surnud müüja ees seda 73 senti otsima. Sellepärast ulatan tavaliselt täpselt nii palju raha, et ma saan metsikult münte tagasi. Jess, sendid! Nüüd pean veel neid hakkama seal noppima, kui müüja juba järgmise inimese asju läbi piiksutab. Ma pean NÜÜD "Nägemist!" ütlema. Pinged on laes, kaugustes on kuulda politsei sireene ja klaaspudelite purunemist. Nad tulevad! Nad tulevad! ...ma ei tea mis just juhtus. Vabandust. Muide, viimasel ajal olen ma sundinud end rohkem seda täpse raha põrgut läbi elama. Otsingi sente ja hirmus rõve on neid ohkeid kuulata, aga see saab tegelikult päris kiiresti läbi. Ma jään ellu. Seni pole keegi lööma ka tulnud. Sinised silmaalused on mul magamatusest mitte liiga pikalt sentide otsimise pärast saadud löökidest, ausalt.
 Kohutavat ärevust tekitavad ka need mööda ostukeskuseid laiali olevad müügimehed. Viru Keskuse keskele kogunenud putkad ja siis see sihitult ühest kohast teise liikuv LHV lauake. Victoria's Secret'i putka müüjad tahavad mulle alati midagi peale pritsida, nii et ma pean selle vältimiseks ringiga mööda minema, aga etskae, etskae, LHV müügimehed on nüüd liikunud sinna Piletilevi kõrvale kitsasse koridori. Aeglustan sammu ja ootan suuremat rahvasumma, et sealt mööduda. Kui see juhtub, siis varjun nende taha ning teen kõige naeruväärsemat kiirkõndi, hoides samal ajal kramplikult nina telefonis. Kuulen veel kuidas putkast hõigatakse "Preili!". Enesetunne on kohutav ja enam ei taha seda kunagi korrata. Ükskord jäin seisma ka selle laua juures, aga ainult sellepärast, et see noormees oli juba otsapidi mu isiklikus mullis ja ütles mulle peaaegu kõrva sisse "Preili! Preili!" Fuck jah, siin ma olen. You got me! Pöörasin tema poole, ütlesin "Tere!". Noormees jäi vait... ja tal hakkas ninast verd jooksma. Ma ei osanud kuidagi reageerida, aga mul oli kahju. Ma vabandasin. MIKS MA VABANDASIN?! Ära ka ei läinud kohe. Kümblesin oma piinlikustundes ja tema oma veres. Oi, aga olukord läks veel hullemaks. Ta vastas mulle "Ah erutusest hakkas." Oh boy! You just made this even weirder, my dude. Ta vabandas koheselt, kui oli aru saanud, mis ta just ütles. Mul hakkas empaatia möllama. Mul oli temast nii kahju, et oleksin olnud valmis LHV-ga mingi lepingu tegema, aga jube imelik oli ja ma pidin bussi peale minema, nii et leidsin, et kõige sobivam vastus sellele oleks fingergun'nimine. So I FINGERGUNNED. Kadusin bussiterminali ja mõtlesin miks ma selline olen... ja miks ma salvrätikut ei pakkunud. Nüüd väldin LHV boksi kirega. Fin.
 Kunagi hävitas mind meeletult see üksteisest möödumise tants. No see kui satud kuidagi vastassuunas liikuva inimese teele ja te astute kord ühelepoole ja siis jälle teiselepoole, et üksteisest mööduda, aga te astute jätkuvalt samale poole ja see on lihtsalt lõppematu põrgu. Jep, see asi. Kunagi hävitasid sellised vahejuhtumid mind hirmus pikalt, aga nüüd on nagu okei. Võtab muhelema isegi. Hakkan peas seda High School Musical'i "We're all in this together..." lugu laulma ja nagu ei põe enam sellepärast. It's fine.
 Ilmselt tuleb samateemaline vol 2 ka, sest materjali mul veel on. Vähemalt nii palju see ärevus siis võimaldab...
 Thank you, come again.