Hakkasime vaikselt järgmine hommik sama voldiku järgi oma kontserditel käimise kava kokku panema. Ma tõmbasin isegi TMW'i app'i (see oli päris jama, aga natuke aitas). Kõik, kuhu jõuda tahtsin jäi nädala teise poolde ja väga mugavalt kesklinna. Õigem oleks vist öelda, et kõik mida ma arvasin end kuulda tahtvat, sest ma ei uurinud eeltööna ühtegi bändi. Jätsin omale ruumi üllatumiseks. Ootused puudusid. Mõnus oli.
Jõudsin neljapäeval Solarise Apollo raamatupoodi oodatust varem. Tahtsin hullult kirjutada, aga olin märkmiku koju unustanud. Kuna kirjutamise soov ei andnud järgi, siis ostsin uue märkmiku ja pastaka ühes sellega. Olen ka varem nii teinud, aga tookord ostsin ma kõige odavama kaustiku ja kõige, kõige odavama pastaka üldse. Ostsin need sooviga end närvidest tühjaks kirjutada, aga see läks pigem ristivastupidi. Pastakaga oli raske kirjutada ning see kraapis kaustiku õhukesed lehed katki. It was a mess. Tol hetkel see mind väga ei rahustanud. Kaustik on mul nüüdseks ilusti täis kirjutatud ja pastakas kuskil kapi taga. Õigustan sellega uue kaustiku ostu. Tunnen, et tegin targemad ostud ka. Valisin kaustiku, mis mind kirjutama kutsus ja pastaka, mis polnud kõige odavam ja töötas ilma vastupanuta. Kaustikuga saan hästi läbi, pastaka osas pole veel kindlale otsusele jõudnud. Võrdlen seda oma lemmik pastakatega. Meh.
Ootasin kirjutades esimest esinejat, kelleks oli Albert af Ekenstam. Inimesi kogunes aeglaselt mu ümber istuma. Üks mees magas raamat süles tugitoolis. Kontsert algas. Ilus oli. Sobis raamatupoodi.
Peale seda sain Jannuga kokku ja jäime kaks sammu edasi asuvas kohviku alas kuulama The Notes'i.
Järgmisena oli kavas Würffel Viru Keskuses. Polnud varem kuulanud ja live tundus kuidagi etem kui niisama kodus tutvumine. Jumala tuus oli! Kaubanduskeskuse publik oli kuidagi tuim. Kaks inimest tantsisid vähemalt, aga neid vaadati ka nii pahaste nägudega ja mõned noored näitasid naerdes näpuga. And you know what really grinds my gears?! See näpuga näitamine ja itsitamine. Neil on ilmselgelt lõbus, las nad olla. Kadedad inimesed. Nii inetu... Aga Würffel oli cool!
Peale seda tahtsin minna galeriisid avastama, aga komistasin nende otsa, mis suletud olid. Jalutasin siis niisama Vanalinnas. Nägin kuidas Balti Jaama tunnelit reiviks ette valmistati. Koju jõudes olin väsinum kui arvasin, et saan olema.
Reedel trippisin ka linna. Pidin niigi minema arstile aega kinni panema. Ma olen muidu helistamises päris hea. Mingi ärevus on ikka, aga ma tulen sellega toime ja ei lükka seda enam edasi. Nüüd on ainult säilinud ainult see üks arst, kelle juurde ma helistades aega kinni ei suuda panna. Kuna ma selle jaoks palju trippima ei pidanud, siis käisin sealt lihtsalt läbi ja panin aja kinni. Kõik oli okei. Sain aja. Läksin edasi galeriidesse möllama, et ma jälle liiga hilja kohale ei jõuaks. Täiega vajasin seda käiku. Õppisin, et ma mõtlen üle. Õpin seda iga kord galeriides käies. Peaks seda omale tihedamini meelde tuletamas käima.
Suundusin jälle Viru Keskuse poole. Kavas oli Like a Motorcycle. Ei osanud jälle midagi oodata ja siis sain järsku Suzi Quatro vibe'i. Väga badass tšikkide rokibänd. I guess. Laivis oli hullult cool, aga nüüd kodus kuulates on selline... okei. Vähemalt on kogemus olemas. No regrets. Jejeje.
Dude, ma polnud valmis Flamingods'iks. Ma polnud valmis selleks, et mul järsku nii lõbus hakkab. Mul oli nii hea meel, et ma seal olin. Julgen öelda, et tegemist oli mu lemmik live'iga. Leidsin materjali, millega oma playlist'i täiendada. Nii cool oli. Kirjutasin peale seda oma märkmikusse: "Mul on nii hea meel, et end kodunt välja vedasin. No nii fucking hea meel!" Ma arvan, et ma olin rõõmus. Heck yeah, Flamingods.
Jäin veel The Boondocks'i ka kuulama. Märkmetes on mul ühel hetkel paaniline karjumine, sest ühe loo üks koht meenutas üht Arctic Monkeys'e lugu. Ma olen üldiselt hästi chill kui mulle asjad meelde tulevad... khm. Oleksin tegelikult tahtnud tervet koosseisu kuulata. Olen natuke nukker, et õhtul kuhugi edasi kuulama ei läinud, aga okei. Elad ja õpid. Vähemalt mingi maitse sain suhu.
Jõudsin koju ja olin hullult väsinud. Bussis magasin ka. Käin kaks järjestikust päeva väljas ja olen suremas nagu ma ei tea misasi. Go me. Lõpuks olin ikka kolmveerand neljani üleval skype'mas. Mul oli plaan laupäeval ka kontsertitele minna, aga unustasin äratuse panna. Magasin kaheteistkümneni ja siis tundus juba mõttetu kuhugi minna. Hakkasin hoopis vannitoas remonti tegema. Vihaga. Nii palju kui oli võimalik teha, sai kahe päeva jooksul tehtud ka. Heck yeah, produktiivsus. Pühapäeval maalisin ka. Lõpuks. Olin seda kuidagi edasi lükanud, aga galeriides käimine aitas. Fuck, ma pean rohkem galeriides käima.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar