tunde järgi

 Mul oli paar päeva tagasi mõnus mental breakdown. Kodus on olnud asjad kuskilt veebruari keskpaigast juba päris pingelised, kuigi osad faktorid on juba ka pikemalt pildis olnud. See on olnud selline vaikne nokkimine mu kallal ja siis nüüd kui ma selle suure koristamise asja ette võtsin, siis on see muutunud kohutavalt agressiivseks nokkimiseks, karjumiseks. Isa on eriti vihane. Ta on koguaeg vihane. Tunnen, et pean end koguaeg tagasi hoidma ja nüüd veel eriti. Olin eelmine nädal paar päeva ära ja koju jõudes sain teada, et isal oli kiirabi käinud. Ta oli millestki nii närvi läinud, et vererõhk oli lakke löönud, hingata oli raske, valu rinnus ja käed, jalad hakkasid tuimaks tõmbama. Ta oli üksi kodus. Ma ei kujuta ette millest ta nii närvi võis minna. Nüüd pean ma end veel rohkem tagasi hoidma. Vähemalt seni kuni ta mingid rohud saab. Kui ta minu kallal nokkima hakkabki, siis ei tohi ma midagi vastu öelda. Ema ei luba. Natuke fucked up.
 Tundsin lõpuks seda piiratust väga võimsalt. Tundsin ka seda, et isegi kui ma midagi teen, pole see piisavalt hea ja keegi jälle karjub mu peale. Nii mõttetu oli olla, kuigi ma nii üritasin. Kodunt eemal olles on ka mingi imelik tunne, et peaksin tegelikult kodus olema. Kaks ööd eemal olemist tundus nagu mingi imelik luksus, mida ma ära teeninud pole. Päris rõve. Tegelt ei peaks ju selline tunne olema.
 Pühapäeval võtsin munad pihku ja tahtsin väiksemat esikukappi koristada. Ma tean, et kedagi ei koti see, et ma siin hullult koristada tahan ja täiega igav on lugeda sellest, kuidas keegi koristamise üle ohib, aga minu jaoks on see küllaltki suur asi. Mul on see jõud ja energia, mida mul ammu pole olnud. Tahan asju teha. Tahan koristada. Tahan mingitki korda ja organiseeritust. Tahan vähem asju. Õhtul oli jälle päris hea olla. Kapp sai poole tühjemaks. Mahutasime muud kraami sisse. Hea tunne oli.
 Kuna selles kapis oli palju kangaid, siis tuli mul hirmus isu õmblema hakata. Noppisin eile välja kangad, millest ma endale midagi tahaks ja täna tõmbasin lõpuks õmblusmasina välja. Kõik töötab. Loodan, et saan selle nädala jooksul mõne riideeseme valmis meisterdatud. Ma olen elevil. Saan ehk mõtted eemale.
 Natuke tõbine olen ka praegu. Köhin ja kurk on valus. Proovin end nädala lõpuks ka terveks ravida. Tahtsin Jannut näha. Tunnen sõpradest puudust. Olen terve päev sidruni ja meega teed joonud. Mulle ei meeldi mesi. Olen vist natuke allergiline ka. Vähemalt siis kui niisama söön, ajab suu sügelema. Meh. Kunagi tegi meega tee kurgu paremaks, loodan, et ka seekord. Ärge teie külmetage. Hullult rõve on. Pange sall kaela.
 Thank you, come again.